DAY 70-72 Õhtu väljas

DAY 70

Marii hommikune rongisõit möödus seekord raamatu lugemise asemel ristsõnu lahendades, kuna lisakoti sai täna koju jätta. Lisakotis on igapäevaselt kaasas trikoo, reisirätik (aitäh, Liisale ja Ardile!), trennipüksid-ja pluus ning lisaks eelnevalt mainitud raamat. Seekord pidi aga tööpäev olema ainult 2,5h ja siis algama kontoris koosolek Edmontonist tulnud tähtsa tädiga (ei saanud lõpuni päris täpselt aru, miks ta tähtis oli).

Esmalt aga tööle jõudes küsiti kohe, kas ma ei tahaks hoopis õhtusele koosolekule minna ehk teha 5 tundi pikemat päeva. Seekord aga pidin neile "ei" ütlema, kuna ei tahtnud oma vabast õhtust loobuda.

Koosolek ise oli lõppkokkuvõttes suhteliselt vajalik, kuna räägiti jälle meeskonnaliikmete vahelise suhtluse olulisusest ja etiketist ning reeglitest, mida tuleb järgida. Üheks reegliks näiteks see, et töö juures räägitakse ainult inglise keeles - mul just oli probleem sellega kaks nädalat tagasi. Võite ju ette kujutada, kui ebameeldiv on olla kolmandaks inimeseks tööl, kui kaks teist räägivad omavahel teises keeles ja itsitavad. Kuigi nad suure tõenäosusega ei räägi sind taga, on siiski halb tunne.
Lisaks pakuti ka nö lõunat, milleks olid suured kuklid (ei tundunud väga maitsvad), kuhu vahele sai panna erinevaid sinke, juustu, tomatit ja kastmeid. Lisaks oli juurvilju koos dipikastmega ja kooki. Kokkuvõtteks päris hea lõunasöök.

Täna pidi olema Marii võimalus õhtusööki teha, kuna soovis chilli con carnet (ja Taavi mitte nii väga). Kõrvale sai juua esmaspäeval ostetud siidrit, mis osutus isegi päris heaks (muidugi 4 daala 355ml pudeli puhul võiks ju seda loota..).

Pärast õhtusööki mängisime 3 mängu Rummyt, kuna Marii soovis ka ühe mängu võita! Seejärel ajas Taavi meid õue jalutama. Nautige õhtust linna (õigem öelda Milleeniumi parki):

DAY 71

Täna pidi Taavil olema esimene päev köögis aga ei. Sain hommikul sõnumi, et tule ikkagi tavalisel ajal. Lisaks sellele oli aeglane päev ning mind saadeti juba kella 1-st koju. Puhkeruumi tahvlil oli märge täna toimuva õlleseminari kohta. Küsisin, kas võin osaleda ning sain jaatava vastuse. Kuna seminar algab 2 otsustasin aja parajaks tegemiseks süüa midagi mu töökoha köögist. Tänase päeva pakkumised olid kala või chrorizo (vürtsikas vorst) tacod. Mõtlesin proovida aga öeldi, et võta parem kala "võileib" . Päris maitsev oli -  mõnusalt krõbe paneering ning värske ja mahlane sisu ning kergelt terav hapukoorene kaste. Friikartulid asendasin supiga, mis on mõnusalt "lusikas jääb püsti sisse" paks.

Seminaril olin ma ainukene inimene köögi poole pealt ülejäänud olid serveerijad. Ühel hetkel sain särada, kuna teadsin, mis vahe on Lager ja Ale tüüpi õllel. Lisaks õnnestus pärast antud koolituse degustatsiooni lisaks klaasidele ja t-särgile veel firma kulul ühed kanatiivad saada. Põhjus lihtne: ma polnud neid varem saanud ja need lähevad väga hästi kokku ühe degustatsioonil olnud õllega.

Marii tööpäev möödus nagu ikka. Sai näiteks pildialbumit vaadata, labürindi-ülesandeid lahendatud, numbreid omavahel ühendatud ja legodega mängida. Enda meelest olin viimases väga osav - tegin tank-auto, maja ning torni.

Tank-auto

Pärast selliseid põnevaid tegevusi sai Marii tund aega järgmise nädala menüüd planeerida - st mõelda, mida kliendid hommikul ja õhtul söövad, arvestades praeguste varudega. Seda tehes tuleb järgida Kanada riikliku toidusoovitusi, millega ma väga ei nõustu. Näiteks kelle meelest on tervislik igal hommikul süüa röstsaia, maapähklivõid, kaerahelbeputru/hommikusöögihelbeid, muna ja kõik eelnev mahlaga alla loputada. Kõik see ühel hommikul. Või siis muidugi alternatiivina võib süüa igal hommikul ainult hommikusöögihelbeid. Mäletan kui "hästi" (ja näljasena) ma end tundsin, kui Fruit Loopse likvideerisin. Õhtusöök aga peab kindlasti sisaldama kartult-makaroni-riisi, kuid õnneks on ka magustoit lubatud.

Pärast menüü planeerimist sain oma Aafrikast tulnud töökaaslastega arutada ebaõiglaselt kõrgete maksude (10% provintsile + 15% riigile meie palga juures (tulumaks astmeline) ning käibemaks ainult 5%), julgete "valgete inimeste" ja hädaolukorra puhkepäevade (no näiteks, kui tunned end hommikul väsinuna ja ei tahaks tööle minna) vajalikkuse üle. Viimaseid võimaldab minu firma ainult viis päeva aastas (ehk palgata puhkusepäevad, palgaga puhkusepäevi mul pole see aasta üldse) ning haiguspäevi vist kaks. Oli igatahes põnev arutelu.

Koduteel sain Taavilt sõnumi, et pean täna ise süüa leidma, kuna teda pole kodus. Kohe pärast koju jõudmist ta siiski koju tuli - koos oma kahe töökaaslasega. Viimastega sain mina juttu ajada kuni Taavi välja minekuks end ülesse lõi. Viis minutit ja läinud nad olid.

Ilm oli ilus ja Taavi töökaaslastega läks ühte lähedal asuvasse pruulipubisse istuma. Kuigi Taavil oli kõht täis tellisid teised nachosid ja sibularõngaid. Päris palju nachosid.

Marii aga nautis oma kahte vabat tundi raamatut lugedes, mille kõrvale sõi isetehtud friikartuleid ja viimaseid kalapulki. Distressi keskuse koolituse teemaks oli täna koduvägivald, mille puhul ainukeseks mõtlemapanevaks infoks oli LGBT kogukonna raskused selles valdkonnas. Lisaks räägiti palju aborigeenide ebaõiglasest kohtlemisest, mis üllataval kombel kestis vähemalt 1996. aastani. Rollimängus sain taas väga hästi hakkama nii vabatahtliku kui ka helistaja (seekord olin 80-aastane vintske vanaproua, keda poeg halvasti kohtleb) mängimisega. Nüüd on jäänud ainult laupäevane koolituspäev ning saab "päriselt" vabatahtlikuks hakata. Ei jõua ära oodata!

Koolituse vahepausi ajal sõnumeerisin Taaviga ning sain teada, et Carolin ja Kristjan on väikse tüdruku vanemateks saanud. Palju õnne ja jaksu värsketele lapsevanematele!

Taavi jõudis koju peale 11 kuna vahepeal liitus meie seltskonnaga veel rahvast ja kuna serveerijad teavad teiste baaride töötajaid/omanikke, siis läksime teises baaris toimuvale kontserdile ja saime tasuta sisse.

DAY 72

Marii reedene tööpäev algas suhtelise kaosega, kuna tavalise kahe inimese asemel oli hommik alanud ühega ning seetõttu ei saanud see üks inimene väga midagi teha (kogu aeg peab silm klientidel peal olema). Asja ei teinud paremaks see, et meil oli taas vaja aja peale trummitunnis olla. Pärast 1,5h segadust olime aga hommikuse rutiiniga valmis ning minu jaoks algas järjekordne rahulik päev. Põhimõtteliselt veetsin enamuse päevast ühe kliendiga pesu pestes ja süüa tehes. Tööpäeva lõpus oli väga hea meel lõpuks päikse kätte saada, mis päev otsa ahvatlenud oli..

Reedene tööpäev tõotas tulla Taavi jaoks, nagu tavaliselt, kiire. Rahvast oli 2 korda rohkem kui teiste tööpäevade lõuna ajal aga ei midagi, millega enam toime ei tuleks. Graafiku järgi pidi õhtul olema köögis grilli taga õppimine, aga olin hoopis päeval kauem tööl ning sain õhtu vabaks. Uue nädala graafikust ei paista ka hetkel, et oleks kööki asja. Kahju.

Jõudsime Mariiga umbes samal ajal koju ning peale esimest keha kinnitust - kalasuppi - otsustasime ilusa ilma puhul teha väikse jalutuskäigu 2km kaugesel asuvasse magustoidukohta, mis on trip advisori veebilehel kõrgelt hinnatud ning pakub jäätist. Kohapeal sai enne valiku tegemist proovida erinevaid maitseid ning valituks ostutus üks kookose ja teine soolase karamelli jäätis. Võimalus oli valida käsitsi valmistatud vahvel mille kasuks ka otsustasime- maitses peaaegu nagu kodus.

Pärast käisime veel Sunterrace Marketis, mille valik oli nähtud poodidega võrreldes suurim. Kuigi mõõtmetelt oli Karete poe suurune. Suu hakkas igasuguste delikatesside peale jooksma küll.

Õhtul helistas Taavile töökaaslane automessi paigalduselt ning kutsus 17. avenüüle õllele.. asja tegi huvitavaks see, et ta oli seal parasjagu kohtunud ühe eestlasega, kelle olemasolust ma siin linnas teadlik polnud. Rääkisime telefoniga ja jätsime kohtumise järgmiseks korraks.

Otsustasin tänase õhtu vahele jätta ning kahekekesi ühe mõnusa koduse äraolemine teha. Seetõttu oli vaja poes tadziki kastme jaoks jogurtit ja õnneks on meile pood väga lähedal ning sooja ilma tõttu sai sinna minna suvise seelikuga. Tagasi jõudsime muidugi rohkema kui jogurtiga.

Tadziki kastet tegema hakates avastasime, et küüslauk on otsa saanud, nii et Marii pidi kiirkäigu poodi tagasi tegema. Kastet ennast oli vaja krõpsude jaoks, mis Marii nädala alguses ostnud oli - laimi ja tšilli, mis Eestis väga maistes. Kahjuks siin oli tegu tortillade versiooniga ja ei olnud üldse nii hea.