DAY 61-62 Talv on tagasi!

DAY 61

Nädala algus nagu ikka ainult, et Taavi jõudis koju tund enne Marii ärkamist. Lisaks oli sillerdava päikse asemel maha sadanud lumi! Õnneks temperatuur püsib endiselt mõistlik - hommikul oli -2 ning pärastlõunal +2.

Marii tööpäev oli pehmelt öeldes kummaline. Esimene tunnike oli nii nagu ikka - pesu ja hommikusöök. Kell 10 seisis aga meie superviisor ukse taga ning soovis pooleli jäänud meeskonna kohtumise ära lõpetada. Suure osa ajast kulutasime taas timesheetide täitmise harjutamisele, kuid arutasime ka minu suureks heameeleks hommiku ja õhtuse vahetuse lõhe üle. Viimane loodetavasti paneb alguse suhete parandamisele. Lisaks öeldi, et mind määratakse võib-olla ühe kliendi eest vastutavaks töötajaks. Viimane uudis tõi nii häid kui ka negatiivseid emotsioone/mõtteid. Eks kui asi ametlikuks tehakse räägin täpsemalt.

Pärast "koosolekut" küsisin superviisor, kas keegi tahab temaga privaatselt suhelda ning mina soovisin. Nimelt ei ole ma üldse rahul oma töötundide arvuga. Nimelt töötan ma E-R 9-15 ehk kokku 30 tundi nädalas. Teised töötavad samuti viis päeva nädalas, kuid kuna teevad 8-tunniseid tööpäevi tuleb kokku 40 tundi. 20 tundi bi-weekly (eesti keeles kahe nädala tagant ehk siis palgaperiood) rohkem teha tähendab brutos 400 rohkem dollarit. Kuluks hetkel igati ära, kui arvestada, et Taavi veel täiskohaga ei tööta.
Igatahes väljendasin superviisorile oma muret ning tundus, et ta mõistis. Samas ütles, et on nüüdseks pakkunud alaliste lisatöötundide võimalust kahele teisele inimesele, kuigi teadis ka ise, et oleks esmalt pidanud minu käest küsima, kuna olen täiskohaga töötaja, kellel pole täiskoormus. Eks paistab, kas reaalselt ka midagi muutub. Ma väga looturikas ei ole, nii et a) jätkan teiste töökohtade otsimist ja b) loodan distressikeskuses lisaks vabatahtliku tööle ka töökoha saada.

Pärast superviisori lahkumist oli lõunasöök ning seejärel läksin meie maja juhiga menüüd planeerima, mis on nüüdsest minu ülesandeks. Võimalik, et pean kunagi ka toitu ostma minema.

Enne koju tulekut käisin taas läbi Alberta Works'ist et järgmised peatükid koolituse tarbeks välja printida. Maja juurde jõudes kontrollin kirjade saju ootuses alati postkasti ja seekord ei pidanudki pettuma - oli teatis mind ootava paki kohta. Kätte saab aga alles järgmisel päeval pärast tööd.

Kodus ootas mind Taavi, kes oli pool päeva maha maganud ning oli ka pealelõunat uimane ning seetõttu sain ise süüa teha. Hinnates külmkapi seisu, tuli ära teha puljong ja kanafilee - hea algmaterjal kana-klimbisupile!

Supp söödud ja tavapärane Interneti ring tehtud, otsustas Marii kiirkõnnile minna. Teekond tuli järgmine ja näha sai selliseid vaateid:

Sõjahohvrite mälestuseks

Jooksu lõpetasin kodulähedases alkoholipoes, kuna lubasin Taavile homse St. Patriku päeva puhul Guinessit osta. Ilmselgelt sain tünga, kuna hoolimata müüa pakkumisest võtta allahinnatud Guinnessi variant, võtsin mina ikka klaaspudeli variandi, kuna arvasin, et Taavile meeldiks see rohkem. Ilmselgelt oleks tema aga eelistanud kvantiteeti!

DAY 62

Talv on tõesti tagasi - hommikul võttis õues vastu 8 külmakraadi! Pärast sooje kevadpäevi tundus see eriti krõbe. 

Marii tööpäev erines tavalisest, kuna kolm esimest tundi oli koolitus keerukast käitumisest ja kuidas sellele reageerida. Polnud väga midagi uut ja kokkuvõttes suhteliselt haigutama ajav koolitus. Samas kohtusin kahe uue töötajaga - üks iiri neiu, kes Kanadasse kolinud 3 nädalat tagasi ning 60+ naisterahvas, kes hakkab meie majas õhtuseid vahetusi tegema. 

Koolitusel tekkis vastupandamatu saiakese isu, nii et olin õnnelik, et töö juurde mineva tee peale jääb Tim Hortons. Valisin endale ahvatleva lehttaignast saiakese toorjuustu ja maasikatega, mille tahtsin pärast lõunasööki ära süüa. Jõudsin tööle ja sättisin enda lõunasööki valmis (seekord avakaado, mozzarella juust ja kirsstomatid - ideaalsest lõunast oli puudu ainult Balsamico kreem). Kahjuks olin ka saiakese ülesse korrusele toonud ning samal ajal kui kohvi tegin, jõudis üks klientidest mu saiakese haarata. Mis seal ikka - ju muretses mu kehakaalu pärast! Nii et jah saiakese isu jäi rahuldamata. Ülejäänud aja tegime ühe kliendiga toidupakikesi.

Taavi hommikune ärkamine oli üsna vaevaline aga kuna tööle pidi alles kella 11ks jõudma, siis suutis end õigeks ajaks ikkagi üles ajada. Tööpäev sujus kenasti ja seekord lõpetasin tunnike hiljem kui tavaliselt. Uurisin kuidas mu sooritusega rahul ollakse ning sain vastuseks, et areng on kiire ja tubli olnud aga on veel ruumi paranemiseks. Võibolla tõesti aga arvestades seda, et mu jaoskond näeb peale minu lahkumist parem välja kui tööle minnes, siis on seda ka teistel. Igatahes oli täna esimene päev mil palka anti või vähemalt niiöelda jootraha osa palgast.

Kodu teel käis Marii läbi taaskord alkoholipoest, kuna mina eelmine õhtu St. Patriku päeva tarbeks iiri siidrit ei saanud - õnneks seekord õnnestus. Lisaks haarasin Superstorest kõige odavama paki kartulikrõpsu, kuna teadsin, mis pakis ootab.

Seekord ootas pakk õnneks kõigest 3 ploki kaugusel, nii et ei olnud hullu, et kaalus tervelt neli kilo! Koju jõudes tegin kiirelt lahti ja selline meeldiv sisu tuli välja:

Suur aitäh, emme! 

Jõudis täpselt õigel ajal, kuna juuksemask sai just otsa! Ning tegi St. Patriku päeva snäkivaliku lihtsamaks.

Seekord oli Taavi koka rollis ning valmistas imemaitsva sea sisefilee veini-apelsinikastmes rohelisel salatipadjal. 

Marii tahtis ka panuse anda ning tegi ammu loetud kale'i krõpse, mis kahjuks täitsid toa kõrbenud hapukapsa lõhnaga ja maitse oli ka suht sama. Ahju minnes nägi vähemalt ilus välja:

Pärast sööki kiirustas Marii järjekordsele koolituspäevale - tänaseks teemaks erinevad psüühikahäired. Ehk siis ei midagi uut, kuid mõned metafoorid sai jälle kõrva taha panna. Rollimängude ajal oli vastutavaks vabatahtlikuks umbes 65-aastane naisterahvas, kes käib vabatahtlikuks koos oma abikaasaga. Nii vahva mu meelest! 

Pärast koolitust koju jõudes oli aeg tähistada St. Patriku päeva!

Mmm kui maitsvad võivad olla parmesanisigarid, küüslauguleivad ja dipikaste!