Hommikul ootas Mariid väljas tajutava temperatuurina -20 kraadi (etteruttavalt võin öelda, et koju tulles kella nelja ajal oli +2 kraadi). Nii et sai võimalikult kiiresti rongile kiirustatud ning töökoha peatusesse jõudes ootas õnneks buss, mis viib enam vähem maja ette.
Tööpäeva hommik möödus kui tornaado. Kõigepealt tulid ühe uuringu jaoks küsimusi esitama neli (?) küsitlejat, kes rääkisid maja juhatajaga ning meie superviisoriga. Kaks küsitlejat istusid algul niisama diivanil ning ilmselgelt otsustas üks klientidest just sellel hetkel elutoas lahtiriietuda, nende jalanõude paeltega mängida ja asju loopida. Seejärel jõudsid kohale ühe kliendi vanemad, kes said samuti küsimustele vastata. Lisaks rääkis kliendi isa oma seiklustest Kasahstanis - nimelt õpetab ta sealses SAITi ülikooli harukolledžis..arvake ära keda? Loomulikult insenere!
Pärast külaliste lahkumist, sain koos ühe kliendiga snäkipakke teha. Nimelt käidi lõpuks poes - kraam oli päris otsakorral juba. Pakkisime portsjoniteks küpsiseid ja pähkleid-kuivatatud puuvilju ning kirjutasime peale kuupäevad. Klient arvas, et tänaseks kuupäevaks võiks olla PQP, nii et seda ülesannet talle ei saanud anda. Pärast lõunasööki saime veel pakendada - seekord valmis smoothie portsjoneid külmutamiseks teha. Selle juures ei saanud ka klient väga abistada, kuna viinamarjad olid liiga ahvatlevad ja rohkem jõudis suhu kui kotikestesse.
Kaks tundi enne vahetuse lõppu tuli meile külla meesterahvas Edmontonist, kes pidi olema spetsialist autismialal ning meile probleemkäitumiste osas nõu andma. Päevase meeskonnaliikmes said rääkida oma probleemidest ning arutasime, mida võiks nende osas ette võtta. Enamus soovitatu oli minu jaoks tuttav ja loogiline, kuid sain lisaks veel ideid. Kahjuks on nende kõigi soovituste puhul vaja järjepidevust ja kõigi meeskonnaliikmete panust. Arvestades aga selle maja kaadri liikuvust, siis on seda (olnud) raske saavutada. Looodan, et saame siiski mõned muudatused ellu viia ning neist on meie klientidele kasu.
Enne koju tulekut käisin veel Superstorest läbi ning kuna olin näljane, väsinud ja pea valutas ei suutnud topelttäidisega Oreo'de kutsele vastu panna. Kodus on ju ainult umbes kilo magusat ja maapähklivõile suutsin ju "ei" öelda…
Taavi kolmas päev möödus juba paremini kui kaks esimest kuna hakkab tekkima ettekujutus mida ja kuidas teha ning vähem hoolimine andis kindlasti kiirust juurde. Samas lõppes päev ikkagi töölauale kuhjunud nõudega.
Koduteel hoiatasin ka Taavit, et võin veidi tujukas olla. Koju jõudes aga võttis mind vastu imeliselt hea toidulõhn - Taavi oli teinud kartuliputru, seenekastet ja praeliha. Mida sa hing veel tahta võid?
Õhtuks olime külla kutsunud neli eestlast, kellega punakaelte (loe: rednecks) lauamängu mängida, kuid kahjuks jäi see plaan ära. Samas andis võimaluse Mariil oma resümee korda teha ning lõpuks kandideerida distressi keskuse vabatahtliku kohale.
Siin on vabatahtlikuks saamine tõeliselt raske, kuna kõik soovivad midagi ühiskonnale tagasi anda. Seetõttu tuleb täita pikk pikk avaldus ning enamasti on vaja ka soovitajaid. Õnneks oli endine töökaaslane nõus minu kohta ilusaid asju kirjutama.
DAY 50
Marii hommik pidi algama tund aega hiljem, kuid inimene on oma harjumuste ohver ning nii sai ikka samal ajal ärgatud. Samas boonuseks oli pikk vestlus emaga ning sai teistmoodi hommikusööki süüa (muna+kodujuust tomatiga). Hilisema alguse põhjus oli lisatundide tegemine - tööpäev 10-22.
Taavi tööpäev möödus kiirelt kuigi seekord jäi isegi paar korda aega hinge tõmmata. Lootust on, et ehk on sobivad töövõtted omandatud. Vähem hoolimist on asja võti. Pakuti võimalust reede õhtul teine vahetus juurde teha ühe kogenud töötaja kõrval. Kuna Mariil on pikk päev võtsin pakkumise vastu. Lisatunnid ei tee ka paha. Lisaks sellele sain teisest töökohast kirja kus öeldi, et mina alustan hoopis pühapäeval. Nüüd siis laupäev vaba aga Marii tööl.
Marii tööpäeva esimene pool pidi mööduma ujudes, kuid kahjuks taaskord basseini ei jõudnud. Samas saime kokku 4,5 tundi Genesise keskuse erinevates kohtades veeta, mis pika peale läks loomulikult igavaks.
Vahepeal helistati aga distressikeskusest, kuhu eelmisel päeval vabatahtlikuks kandideerisin. Teatasid, et sooviksid, et alustaksin treeninguga juba järgmisel nädalal, mistõttu tahtsid ming intervjuule samal või järgmisel päeval. Kuna töötan mõlemal päeval 10-22, siis pidin ära ütlema. Selle peale küsiti, et kuidas kavatsen nende juures vabatahtlikuks hakata, kui töötan kogu aeg. Selgitasin olukorda ja leppisime intervjuu esmaspäevaks kella 17ks. Koolitus on teisipäeva ja neljapäeva õhtul ning laupäeva päeval, nii et kui esmaspäevane intervjuu hästi läheb, on järgmine nädal taas sisustatud.
Õhtune vahetus möödus koristades ja töökaaslasega juttu ajades. Väga vahva naine, kes naases just 4 kuiselt tervisepuhkuselt, kuna vaevles migreeni käes. Kahjuks on ta nüüd teise majja üle minemas, et lisakogemusi saada.
Koju jõudis Marii kella 23ks, nii et oli täpselt õige aeg magama minna.
DAY 51
Marii ärkas seekord päriselt ka tund aega hiljem, kuna ööuni oli rahutu ning töönädalast väsinud. Hommik aga oli väga vahva, kuna sai Skypes perekonnaga suhelda - ära sai nähtud Liisa, Hugo, Ardi, ema, isa, vanaema ja vanaisa. Terve hommiku oli naeratus seetõttu näol.
Taavi eelaimdus omandatud töövõtete osas aga osutus petklikuks. Reedene lõuna oli paras hullumaja ja ühel hetkel tuldi mulle appi nõude uputust likvideerima. Pole päris minu süü kuna kõige kiiremal ajal lakkas nõudepesumasin minuga koostööd tegemast. Probleemiks osutus üks suurem tikk millega osasid roogasid kokku pannakse, mis oli sattunud vee sissevõtu teele. Kaotasin umbes 6 minutit ajast mis tähendab nelja tegemata pesutsüklit. Asjad laabusid ning kuna keegi mind koju ei saatnud, siis jäin tunnike kauemaks kui tavaliselt ja tegin oma jaoskonna puhtaks. Pidin olema kell 5 tagasi aga kuna kell oli juba palju ja kõht tühi otsustasin proovida mida maitsvat mu töökohas pakutakse. Soovitati burgerit proovida. Polnud viga.. aga kindlasti mitte nii hea kui reklaamitud. Reede õhtu kohta räägitakse igast hirmulugusid rahvarohkuse ja teenindava personali ringi jooksmise kohta. Lootsin näha kogemustega nõudepesijat kõige kiiremal ajal ja sellest midagi õppida. Kahjuks oli kõik nii vaikne, et nii vaikset vahetust pole mul varem olnud.
Tööl ootas Mariid hommikul ees taaskord trummitund, mis seekord möödus minul sissepääsu juures, kuna klient otsustas seal põranda peal olla. Koju jõudes sõime lõunat ning seejärel käisin tunniajalisel jalutuskäigul.
Tagasi jõudes helistasin superviisorile, kes oli vahepeal helistanud. Tuletati meelde, et pean esmaabi koolitusele minema või mind võidatakse töölt eemaldada kuniks tehtud saab. Seejärel lõpetati kõne. Millegi pärast on mul tunne jäänud, et ma väga ei meeldi superviisorile. Nimelt veetis ta pea terve kolmapäeva meie majas ja suhtles kõigi teiste töötajatega, uurides kuidas läheb ja kas on muresid, peale minu. Mis seal ikka.
Õhtul sai läbiloetud raamatust ("Kui autism ja Downi sündroom kohtuvad") peatükk kopeeritud, et kaastöötajad ka saaksid lugeda, kuidas võiks probleemkäitumisele läheneda. Loodan, et kolmapäevasel meeskonna kohtumisel arutame selle üle veidi. Pärastpoolt sai ühele kliendile sensoorset ülekoormust pakutud, mis talle meeldib. See tähendas, et tagusin tamburiini samal ajal kui lastelaulud mängisid taustal ning hüppasime palli peal. Lisaks oli kliendil taktiilse meele jaoks riideriba, mida ta vibutas. Nii õnnelikuna polnud seda kutti ammu näinud. Mina igatahes olin pärast poolt tundi päris väsinud ja oli hea diivnile istuda ja multifilmi vaadata.
Koju jõudsin taaskord 23ks, aga reede õhtu puhul tuli paar sarja vaadata, nii et magama sai mindud pärast südaööd.
No comments:
Post a Comment