Mariil oli esimene supervisioon, kus sai arutatud ka viisa uuendamise üle. Õnneks on nad igati nõus viisa taotlemises osalelma, kuid nende jaoks tundub see süsteem veel keerulisem kui minule, nii et sai järgnevatel päevadel pikalt ja põhjalikult erinevate inimestega suheldud sellel teemal.
Supervisioon ise läks hästi ja kummalgi poolel kaebusi ei olnud. Seni ollakse mu tööga rahul.
DAY 249
Marii lippas pärast tööpäeva Dollaramasse, et osta kandik, millega reedesele koosolekule juurikaid viia. Seni meil midgai sellist ei olnud, nii et kulub ära.
DAY 250
Marii hommik ei alanud mitte tööle minemisega vaid hoopis kohaliku Mobile Response Team'i (tõlgituna mobiilne reageerimistiim) tegemistega tutvumisega. Meeskond koosneb psühholoogidest, sotsiaaltöötajatest ja (psühhiaatria) õdedest, kes vajadusel nõustavad inimesi telefoni teel, kuid peamine eesmärk ikkagi inimesega kodus või kodusümbruses kokku saamine, et kriisisituatsiooni sekkuda. Igati põnev töö ja tean, et ka Eestis tahetakse või juba on tehtud sarnaseid meeskondi just maapiirkondade jaoks.
Õhtul käisime kinos vaatamas Johnny Deppi uut filmi nimega Black Mass. Polnud viga aga kuidagi pinnapealseks jäi.
DAY 251
Mariil möödus tööpäev meeskonna koosolekuga. Iseenesest päris asjalik, kuid ühe kindla töökaaslase kommentaarid ajasid lõpuks harja punaseks. Rääkis kogu aeg, kuidas uued töötajad (meid on kolm) ei pea alati tingimata kehtestatud reeglitest kinni. Ja kui selline asi juhtub, siis tema läheb meie superviisoriga rääkima selle asemel, et sellele inimesele ise asja selgitada. Ilmselgelt, kuna ma olen uus, siis võtsin isiklikult ja ajasid sellised umbisiklikud märkused närvi. Suutsin aga ilusat nägu teha ja arutluses osaleda. Lisaks mängisime tund aega Wiid ja süüa oli oi kui palju.
Peale tööd sõitsime Taavi töökaaslase ja tema sõpradega telkima Barrier Lake'i äärde. Tegemist on Kananaskise looduspargis asuva järvega, mille ühel kaldal on seitsme kohaga telkimisala. Taavi töökaaslane oli ettenägelik olnud ja terve laagriala meile reserveerinud.
Plaan oli parkida auto parklasse ja kõige kitsama koha pealt kanuuga üle minna. Paraku kitsama kohani minek oli keeruline. Otse ei saanud/olnud mõtet minna, kuna üsna järsk mägi jäi ette. Sellepärast tuli minna väikese ringiga. Märgitud kollasega. Seejärel kanuu peale istuda ja aerutama hakata. Jõudsime paraja viivitusega ja juba üsna hämaras siiski kohale. Me muidugi läksime puudega metsa (Taavil oli voodiraami meisterdamisest üle veidike materjali mis sobiks ideaalselt tule alustamiseks) mis oli üsna tüütu, kuna kott lagunes juba parklas ära ja nii me seal olime hädas nagu...
DAY 252
Vaikne päev laagris ja looduses erinevaid mänge mängides. Üsna suur tuul oli tõusnud ning see raskendas meie koju saamist. Nimelt järve peal olid kanuu jaoks liiga tugevad lained, et risti üle sõita. Seepärast tuli võtta ette 8km matk ümber järve. Õnneks oli enamus söödavast ja joodavast ära tarvitatud ning seljakotid ei olnud enam rasked. Lisaks ümbritsesid meid ahhetama panevad vaated, nii et oli lust matkata.
Kodus vaatasime filmi nimega Spy (Spioon).. oli kah üks tobe komöödia Melissa McCarthy'ga peaosas.
DAY 253
Puhkasime puhkamisest välja ning pakkisime jälle koti kokku, et sedapuhku sõita jällegi Edmontoni, kus meid seekord ootas ees kontsert. Taavi tegi endale sünnipäeva kingituse ja ostis AC/DC piletid. Elu kallimad piletid, mis ma ostnud olen, kuna ametlikult tulid need müüki veebruaris ja müüdi 2 tunniga läbi. Järelturul on väljamüüdud konsertipileti hinnad aga kõike muud kui odavad. Näiteks sektoridesse, mis jäid otse lava juurde küsiti ühe pileti eest 1000-2000 dollarit ehk 10ne kordset hinda. Meie seekord lava ette ei läinud. Küll aga istusime esimesel (sisemisel) vasakul rõdul ja üsna keskel (R)
Edmontoni Commonwealthi jalgpalli staadium on suuruselt Kanada teine ja mahutab 56000 fänni. Kuna osa sekotreid oli suletud (pildil hallid) siis usun, et inimeste arv võis kontserdil jääda 40000 kanti... kui mitte rohkem, sest konsterdil olid istumiskohad ka põrandal.
Konsert pidi algama kell 7.. no algas veidikene enne 9. Väljas oli 4 kraadi sooja ja sadas paduvihma. Sellest hoolimata väga meeldejääv elamus.
DAY 254
Hotellist hommikusöök söödud ja telekast (mis hetkel meie jaoks luksus, kuna endal ju ei ole) üks halb saade vaadatud, hakkasime kodu poole liikuma. Marii sai, nagu ka tulles, pea kolm tundi magada kuni silmad Calgarysse jõudes lahti tegi.
Tänane päev nägi ette pesu pesemist ja elamise korrastamist. Lisaks siis blogiuuendused ja ettevalmistused uueks algavaks töönädalaks.
Suur rõõm, et teil nii palju tegemisi on! Loen ikka jätkuva põnevusega :) Kas tõepoolest on ka kohalikud kanadalased nii suured matkasellid kui teie? Ja ronijaid nii palju?
ReplyDeleteKall!