Taavil keskmisest lühem tööpäev – mis tähendas ainult 9 tundi ja kella 3 ajal lõpetamist. Kiirelt koju ning sõit Vancouveri poole võis alata. Muidu kaunid mäevaated olid mattunud paksu suitsu sisse.
Tänane eesmärk on sõita 400km ja jõuda Revelstoke’i nimelisse linna motelli ööbima. Tõsine ameerika filmist pärit motell, kust igasse tuppa saab tänavalt ja õudusfilmis jookseksid kindlasti ka kirvemõrtsukad ringi. Veetsime seal täpselt niipalju tunde, kui magamiseks tarvis oli.
Tänane eesmärk on sõita 400km ja jõuda Revelstoke’i nimelisse linna motelli ööbima. Tõsine ameerika filmist pärit motell, kust igasse tuppa saab tänavalt ja õudusfilmis jookseksid kindlasti ka kirvemõrtsukad ringi. Veetsime seal täpselt niipalju tunde, kui magamiseks tarvis oli.
DAY 229
Peale hommikust Tim Hortons’is kohvi järel käimist, võis sõit jätkuda Okanagan’i Oru suunas, mis on Kanada kohalik veinivillade piirkond. Eesmärk, mis ka teoks sai, oli külastada vähemalt kahte – „Cedar Creek“ ja „Summerhill“. Mõlemas kohas tegime tuuri, millele järgnes degustatsioon. Ülesehituselt olid tuurid erinevad. Esimesel juhul viidi põllu peale ja räägiti rohkem kasvatamise köögipoolt ning kuna hetkel on koristusaeg, siis sai maitsta ka väga magusaid väikseid viinamarju.
Cedar Creek:
Teisel juhul - Summerhill Pyramid - tuli jutuks kääritamine, pudeldamine jms.
Summerhilli omanik on siia kolinud 90ndate alguses ja võtab seda mahetootmise asja väga tõsiselt. Lisaks sellele meeldivad talle ka püramiidid, „püha geomeetria“ ja muu spirituaalsus. Rääkides püramiididest.. üks asub veinimõisa tagaaias, mida kasutatakse veinide hoiustamiseks.
Kogu toodang viibib seal vähemalt 30 päeva, mis pidavat parandama veini kvaliteeti.
Seejärel sõit Vancouveri poole. BC (British Columbia) provintsis tõsteti hiljuti kiirteedel lubatud maksimumkiirust – 120km/h peale. Kaljumägesid läbival kurvilistel ja rohkete tõusude ning langustega teel oli selline kiirus kohati isegi ohtlik.. ja seda veel kuiva ja valge ilmaga. Raskema koormaga veoautod sõitsid mäkke minnes kiirendusrajal ning kohati langes nende kiirus üsna roomamisega sarnaseks. Enda autolgi olid pöörded kohati üsna kõrged, kuna ei saanud kasutada kõrgeimat käiku. See andis tunda ka järgmisel tankimisel. Esimese paagi puhul jäi keskmine 8 liitri juurde, aga teisel juhul pigem 12 kanti.
Peale kella 10-t õhtul kui läbitud oli selle päeva 600-700km jõudsime Vancouverisse. Vancouver tervitas meid ilusa päikseloojanguga.
Läksime magama, et olla valmis hommikuseks varajaseks äratuseks. Öösel poole kahe ajal juhtus aga midagi tüütut. Nimelt tuletõrjealarm ja ohutuse tagamiseks maja evakueeriti. Püksid jalga ja 5 kallimat asja kätte ning maja ette välja. Pool tundi hiljem midagi aga õnneks ei leitud ning võis magamine jätkuda. Uusi vahejuhtumeid ei esinenud.
Cedar Creek:
Vahepeal käisime ümbritseva loodusega tutvumas - seni kuni sai minna järgmisi veine proovima..
Summerhilli omanik on siia kolinud 90ndate alguses ja võtab seda mahetootmise asja väga tõsiselt. Lisaks sellele meeldivad talle ka püramiidid, „püha geomeetria“ ja muu spirituaalsus. Rääkides püramiididest.. üks asub veinimõisa tagaaias, mida kasutatakse veinide hoiustamiseks.
Kogu toodang viibib seal vähemalt 30 päeva, mis pidavat parandama veini kvaliteeti.
Seejärel sõit Vancouveri poole. BC (British Columbia) provintsis tõsteti hiljuti kiirteedel lubatud maksimumkiirust – 120km/h peale. Kaljumägesid läbival kurvilistel ja rohkete tõusude ning langustega teel oli selline kiirus kohati isegi ohtlik.. ja seda veel kuiva ja valge ilmaga. Raskema koormaga veoautod sõitsid mäkke minnes kiirendusrajal ning kohati langes nende kiirus üsna roomamisega sarnaseks. Enda autolgi olid pöörded kohati üsna kõrged, kuna ei saanud kasutada kõrgeimat käiku. See andis tunda ka järgmisel tankimisel. Esimese paagi puhul jäi keskmine 8 liitri juurde, aga teisel juhul pigem 12 kanti.
Peale kella 10-t õhtul kui läbitud oli selle päeva 600-700km jõudsime Vancouverisse. Vancouver tervitas meid ilusa päikseloojanguga.
Läksime magama, et olla valmis hommikuseks varajaseks äratuseks. Öösel poole kahe ajal juhtus aga midagi tüütut. Nimelt tuletõrjealarm ja ohutuse tagamiseks maja evakueeriti. Püksid jalga ja 5 kallimat asja kätte ning maja ette välja. Pool tundi hiljem midagi aga õnneks ei leitud ning võis magamine jätkuda. Uusi vahejuhtumeid ei esinenud.
DAY 230
Hommikul tervitas meid tume taevas ning korralik vihmasadu. Ilmateade midagi ilusat ei luba, aga midagi pole teha - siin juba oleme ja plaan oli praamiga Vancouver’i saarele sõita.
Õnneks ilm andis järgi ja saime Butchart’i aedu külastada.Tegemist rahvusliku ajaloolise pärandiga. Juba üle 100 aasta on selles kohas mitme stiiliga iluaedu peetud, mida tänapäeval külastab aastas umbes miljon turisti.
Seejärel viis tee meid Victoria’sse, mis on BC pealinn.
Võiks ju arvata, et hoopis Vancouver on, kuna see on kordades suurem linn, aga poliitilise poole asjaajamised toimuvad Victorias, kus on ka parlamendi hoone, mida külastasime.
Natukene vahelduseks ka korralikku arhitektuuri. Sadamast võis leida vesilennukeid, jahte, kaatreid, veetaksosid ja turisitidele mõeldud sõidukeid vaalade vaatamiseks.
Kinnitamist vajas tühi kõht ning sadamas langes saagiks „Fish & Chips“. Hea oli jälle värsket kala ja mereande süüa. Nimelt Marii valis kala asemel austrid.
Seejärel võtsime suuna teise sadamasse ja külastasime tee peal asuvat siidritehast. Kahjuks otsustas taevas ennast samal ajal veidi kergendada ning lisaks oli koht osaliselt suletud seoses seal toimuva pulmapeoga. Üldsegi on siinsed istandused populaarsed kohad selle sündmuse tarvis. Degustatsioon sellest hoolimata ära ei jäänud. Tuleb au anda. Hea töö. Puhta ja värske maitsega jook.
Praam hilines ja väljumine lükkus 30+ minutit edasi. Väidetavalt oli välja antud ka tugevama tuule hoiatus, mis kohati puhus üle 25 m/s..
Õnneks ilm andis järgi ja saime Butchart’i aedu külastada.Tegemist rahvusliku ajaloolise pärandiga. Juba üle 100 aasta on selles kohas mitme stiiliga iluaedu peetud, mida tänapäeval külastab aastas umbes miljon turisti.
Seejärel viis tee meid Victoria’sse, mis on BC pealinn.
Võiks ju arvata, et hoopis Vancouver on, kuna see on kordades suurem linn, aga poliitilise poole asjaajamised toimuvad Victorias, kus on ka parlamendi hoone, mida külastasime.
Natukene vahelduseks ka korralikku arhitektuuri. Sadamast võis leida vesilennukeid, jahte, kaatreid, veetaksosid ja turisitidele mõeldud sõidukeid vaalade vaatamiseks.
Kinnitamist vajas tühi kõht ning sadamas langes saagiks „Fish & Chips“. Hea oli jälle värsket kala ja mereande süüa. Nimelt Marii valis kala asemel austrid.
Seejärel võtsime suuna teise sadamasse ja külastasime tee peal asuvat siidritehast. Kahjuks otsustas taevas ennast samal ajal veidi kergendada ning lisaks oli koht osaliselt suletud seoses seal toimuva pulmapeoga. Üldsegi on siinsed istandused populaarsed kohad selle sündmuse tarvis. Degustatsioon sellest hoolimata ära ei jäänud. Tuleb au anda. Hea töö. Puhta ja värske maitsega jook.
Praam hilines ja väljumine lükkus 30+ minutit edasi. Väidetavalt oli välja antud ka tugevama tuule hoiatus, mis kohati puhus üle 25 m/s..
DAY 231
Hommik oli pisut hilisem, kui eelnevatel päevadel, aga puhkust ka vahelduseks vaja. Ees ootas kohvikus „Pure bread“ kohtumine Anu’ga, kes on Vancouveris elanud pea viimased 3 aastat ning on paljudele eestlastele tuttav tänu blogile, mida ta kõikse aja järjepidevalt ja huvitavalt kirjutanud on.
Enne veel aga oli vaja teha tutvust kohaliku parkimiskorraldusega. Nimelt kesklinnas on parkimiseks sellised vanad ja toredad asjad nagu posti kujul parkimismõõturid iga parkimiskoha juures. Kahjuks nende töökord on kaheldava väärtusega. See selgus muidugi peale kahe dollari pilusse lükkamist, et asi on mäda. Õnneks tänapäeva tehnilises maailmas on võimalusi veel ning nutitelefoniga saigi parkimine alustatud. Pärast parkimistralli olid Purebreadis pakutavad soolased ja magusad saiakesed väga maitsva kohvi kõrvale perfektsed!
Järgmiseks peatuseks Vancouveri akvaarium. Alguses vaatasime, et jube pikk piletisaba, aga eemal seisid ka elektroonilised piletimüügikioskid, kus järjekord puudus, ja järgmisel hetkel olimegi juba akvaariumi territooriumil. Jalutamist jagus mitmeks tunniks. Kõige lahedamad olid merisaarmad, kes parasjagu vee peal selili lamades uinakut tegid.
Autosõit läbi Stanley pargi, kus parema ilma korral oleks rattaga päev otsa võimalik ringi sõita ja nautida erinevaid ookeani ja linna vaateid.
Üldsegi tänu halvale ilmale jäid katki nii mitmeki plaanid külasatada ilusaid vaateid pakkuvaid kohti - nagu nt Groose Mountain koos gondologa ja Whistlerisse sõit..
Õhtusöögiks tahtis Taavi käia „Ramen’it“ (jaapani nuudlid puljongis) söömas. Soovitud koht on väidetavalt linna parim ja sellel on koguaeg järjekord ukse taga – ka seekord. Ootasime pool tundi ja saimegi laua taga istet võtta. Söök ise oli suurepärane. Puljong, mida kasutatakse, valmistakse kohapeal ja seda keedetakse 22 tundi. Nuudlitele lisaks kuulus roa juurde ka liha, mis sulas suus ja oli nii pehme kui vähegi üks liha olla saab.
Pärast tublit einet külastasime veel kohaliku Winnersit, et leida peatselt lahkuvatele külalistele midagi meelepärast.
Hotelli keldris peaks asuma saun ja (kuum)mullivann (hot tub). Vähemalt pildi peal lubatakse sellise asja olemasolu. Otsustasime asja üle vaadata. Superniiske ruum, kus veeaur on kondenseerunud seintele ja lauad pole enam esimeses nooruses. Bassein sooja veega on olemas ning nupust keerates hakkavad tööle veejoad. Saun aga on üsna külm. Võiks öelda, et eesruum, milles bassein asus, oli soojem. Käisin valvelauast uurimas. Kohalik asiaat ei teadnud asjast väga midagi ning ütles, et keera mingeid nuppe ehk juhtub midagi. Nimelt keerata sai ainult aega ning temperatuur oli eelseatud. Teades kohaliku saunakultuuri puudumist ja arvamust, et 100-kraadises ruumis viibides läheb inimene keema, siis ootused ei olnud eelseatud temperetuuri osas kõrged. Nuppu keeramisega kaasnes kõva müra ja vibratsioon nagu oleks tööle pannud 50+ aastat vana keevitusaparaadi. Igatahes tennid läksid punaseks ja on lootust, et ehk läheb ka soojaks.. kui kartusest, et midagi õhku lendab või maha põleb üle saab. Lasime tal seal pool tundi elu üle järele mõelda ja hakkasime vaikselt oma protseduuridega pihta. Poolteist tundi hiljem saabus vaikus. Nimelt keris oli jõudnud eelseatud tempertuurini ja seda võis isegi saunaks nimetada. Vaikus aga oli üürike ja viie minuti möödudes, üritas keris end uuesti taha võtta. See tegevus meenutas pigem käivitusmootoriga põllutöömasina diisli käima tõmbamist. Olime selleks ajaks juba puhtaks ka saanud ja otsustasime igaks juhuks selle kaadervärgi välja lülitada. Saunas oli sellest kõigest hoolimata üle poole aasta jälle hea käia.
Enne veel aga oli vaja teha tutvust kohaliku parkimiskorraldusega. Nimelt kesklinnas on parkimiseks sellised vanad ja toredad asjad nagu posti kujul parkimismõõturid iga parkimiskoha juures. Kahjuks nende töökord on kaheldava väärtusega. See selgus muidugi peale kahe dollari pilusse lükkamist, et asi on mäda. Õnneks tänapäeva tehnilises maailmas on võimalusi veel ning nutitelefoniga saigi parkimine alustatud. Pärast parkimistralli olid Purebreadis pakutavad soolased ja magusad saiakesed väga maitsva kohvi kõrvale perfektsed!
Järgmiseks peatuseks Vancouveri akvaarium. Alguses vaatasime, et jube pikk piletisaba, aga eemal seisid ka elektroonilised piletimüügikioskid, kus järjekord puudus, ja järgmisel hetkel olimegi juba akvaariumi territooriumil. Jalutamist jagus mitmeks tunniks. Kõige lahedamad olid merisaarmad, kes parasjagu vee peal selili lamades uinakut tegid.
Autosõit läbi Stanley pargi, kus parema ilma korral oleks rattaga päev otsa võimalik ringi sõita ja nautida erinevaid ookeani ja linna vaateid.
Üldsegi tänu halvale ilmale jäid katki nii mitmeki plaanid külasatada ilusaid vaateid pakkuvaid kohti - nagu nt Groose Mountain koos gondologa ja Whistlerisse sõit..
Õhtusöögiks tahtis Taavi käia „Ramen’it“ (jaapani nuudlid puljongis) söömas. Soovitud koht on väidetavalt linna parim ja sellel on koguaeg järjekord ukse taga – ka seekord. Ootasime pool tundi ja saimegi laua taga istet võtta. Söök ise oli suurepärane. Puljong, mida kasutatakse, valmistakse kohapeal ja seda keedetakse 22 tundi. Nuudlitele lisaks kuulus roa juurde ka liha, mis sulas suus ja oli nii pehme kui vähegi üks liha olla saab.
Pärast tublit einet külastasime veel kohaliku Winnersit, et leida peatselt lahkuvatele külalistele midagi meelepärast.
Hotelli keldris peaks asuma saun ja (kuum)mullivann (hot tub). Vähemalt pildi peal lubatakse sellise asja olemasolu. Otsustasime asja üle vaadata. Superniiske ruum, kus veeaur on kondenseerunud seintele ja lauad pole enam esimeses nooruses. Bassein sooja veega on olemas ning nupust keerates hakkavad tööle veejoad. Saun aga on üsna külm. Võiks öelda, et eesruum, milles bassein asus, oli soojem. Käisin valvelauast uurimas. Kohalik asiaat ei teadnud asjast väga midagi ning ütles, et keera mingeid nuppe ehk juhtub midagi. Nimelt keerata sai ainult aega ning temperatuur oli eelseatud. Teades kohaliku saunakultuuri puudumist ja arvamust, et 100-kraadises ruumis viibides läheb inimene keema, siis ootused ei olnud eelseatud temperetuuri osas kõrged. Nuppu keeramisega kaasnes kõva müra ja vibratsioon nagu oleks tööle pannud 50+ aastat vana keevitusaparaadi. Igatahes tennid läksid punaseks ja on lootust, et ehk läheb ka soojaks.. kui kartusest, et midagi õhku lendab või maha põleb üle saab. Lasime tal seal pool tundi elu üle järele mõelda ja hakkasime vaikselt oma protseduuridega pihta. Poolteist tundi hiljem saabus vaikus. Nimelt keris oli jõudnud eelseatud tempertuurini ja seda võis isegi saunaks nimetada. Vaikus aga oli üürike ja viie minuti möödudes, üritas keris end uuesti taha võtta. See tegevus meenutas pigem käivitusmootoriga põllutöömasina diisli käima tõmbamist. Olime selleks ajaks juba puhtaks ka saanud ja otsustasime igaks juhuks selle kaadervärgi välja lülitada. Saunas oli sellest kõigest hoolimata üle poole aasta jälle hea käia.
DAY 232
Varajane äratus ning ees ootas 1000km tagasisõitu. Alustuseks läbi vihma. Vähemalt suits on järele andnud. Paar peatust ja juhi vahetust olimegi jõudnud tagasi Calgarysse. Ainult 12 tundi teel + 1 tund ajavahet.
No comments:
Post a Comment