Võileivad vorsti ja juustuga kaasa valmistatud ning teekond võis alata. Rendifirmast auto, Toyota Camry, käes, Ipadi koordinaadid sisse pandud, päikseprillid ette ja tuld. Ameerikalik luksus on ikka huvitav asi. Kaugelt nägi auto salong päris hea välja - nahaga kaetud armatuur jne. Lähemal vaatlusel oli siiski tegemist plastmassiga, mis oli vormitud sellisel kujul nagu see oleks nahaga kaetud... aga õmblused olid päris. Kahjuks ei teinud ühtegi pilti. Muidu polnud viga - automaatkast (siin maal muidugi tavaline nähtus), piisavalt jõuline ja ökonoomne mootor (7,4 l/100km reisi keskmine. Kiirteel 95% ajast kiirus 110), piisavalt vaikne salong ja ergonoomiline istumise asend pika teekonna läbimiseks.
Teekond sinna sujus meeldivalt ja need 500+km möödusid lennates. Tore oli omada jälle seda vabadust, mille annab võimalus ise roolis olla. Vahepeal sirutasime jalgu, aga üldiselt möödus enamus ajast autos vaadates välja ja tõdedes, kuidas maastik läheb järjest tasasemaks ja agraarsemaks.
Taavit võtsid intervjuul vastu 3 inimest. Personaliinimene, vanemtehnoloog ning tehase juht. Intervjuu läks muidu hästi ja sain heita pilgu ka nende tootmisesse. Lisaülesandeks oli "Kas sul on ideid koostamise parandamiseks?". Kahjuks oli kell juba nii kaugel, et olid käsil päeva viimased 15 minutit ja suuremat tootmist enam ei toimunud, et oleks saanud käimasolevat protsessi analüüsida. Ühtteist üldist ma seal pakkusin nagu tööjaoskonna tööriistade paigutuse parandamine ning ebavajaliku kõrvaldamise. Samuti uurisin, kas koostamine vajab "rihtimist" (suure haamriga motiveerimist) ning pakkusin vajadusel abinõude kasutusele võttu, mis tagaks detailide parema positsioneerimise. Lõpetuseks küsisisin "Mis nüüd edasi?" Mille peale vastati, et ma tundun aruka inimesena ja potensiaali on, aga kuna ma ei ole kohalik, siis mu palkamisel on suurem risk, kuna ma võin kergemini ühel hetkel lihtsalt koju ära minna. Igatahes lubati tuleval nädalal uuesti ühendust võtta ja selgitada olukorra arenguid, kuna reedel oli neil plaanis veel ühe kandidaadiga kohtuda. Jääme ootama.
Marii tegi samal ajal jalutskäigu Swift Currenti linnakase peatänaval, mis oli täis väikseid butiigikesi. Kahjuks ei midagi asjalikku ja hinnad ka kallimad. Lõpuks ostis Päästearmee poest meile kaks puslet ja uue küünlaaluse, mida varasemalt IKEAst ei raatsinud osta. Huvitavaid leide siiski oli, mida pildivahendusel jagame:
 |
| Rahavoog perekonnas |
 |
| Popcorn? |
 |
| Küpsisemasinad |
 |
| Vanakooli jäätisemasin |
 |
| Pikk rida naiste kauboisaapaid |
Rahvuspargi territoorumil liikusid vabalt ringi kitselised kes autot väga ei peljanud.
Otsustasime peale järve külastada ka kahte vaatepunkti.
Lisaks sõitsime mööda ka teisest järvest, mille puhul tükk aega mõtlesime, kas on ikka õige või mitte. Oli teine väga kinni kasvanud lihtsalt.
Muidu polnud sõitmisel viga aga viimased 2 tundi olid juba üsna tüütud. Koju jõudsime pool 12 õhtul
DAY 99
Marii tööpäev möödus taaskord koolitusel - seekord räägiti, kuidas mõjutab multikultuursus töökoha õhkkonda ja kuidas olukorda parandada annab. Lektoriks oli 40 aastat tagasi Kanadasse tulnud indialane, kes nüüdseks küll juba pensionil, kuid käib endiselt loenguid andmas. Viimase vahepausi ajal hakkasime omavahel rääkima ning millegi pärast soovitas ta mul võimalikult ruttu antud firmast ära minna. Põhjenduseks ütles, et tundun targa ja kaugele jõudva tüdrukuna ning antud firmas (koostööd teinud 10 aastat) väga võimalusi karjääriredelil tõusmiseks ei ole. Pani igatahes mõtlema..
Hommikul oli Taavil veel pikast sõidust väike väsimus peal ja uimane olek, aga tuli ennast maast lahti ajada, sest auto vajast tagastamist. Enne veel paak täis ja läinud ta oligi.. edasipidi jälle jalamees.
Taavile tehti tööjuures südamlike tervitusi a la tundsime sinust puudust. Päev möödus kiirelt ja sedapuhku kogunes 2 tundi ja 15 minutit.
Õhtul oli plaan minna välja hokit vaatama, aga kahjuks ei saanud 2 inimest tulla ning ka meie jäime minekuga natukene hilja peale, kuna tund aega varem on ilmselgelt liiga hilja, et kuskil pubis mängu vaadata, mis võib koduklubi viia playoffi järgmisesse vooru. Mäletate seis on hetkel 3-1 ja mängitakse nelja võiduni.
Otsustasime võtta teepealt ühe pizza - Gaga Pizzeria'st (mille vastu oli Taavi huvi üles näidanud juba viimased kuu aega) ja meie juurde mängu vaatama minna. Pean tunnistama, et kindlasti üks top 3 kuuluvatest pizzadest, mida mul on võimalus olnud süüa ja isegi Marii nõustus, et tegemist on päris hea pizzaga. Lisaks peab antud pizza kohta Serbiast pärit mees, kes meiega pikalt juttu ajas ja lõpetuseks ühe Ritter Spordi šokolaadi ulatas, öeldes, et see oli tema lapsepõlve šokolaad.
Kahjuks koduklubi kaotas, aga seda enam on tulevasele mängule suurem huvi, kuna täna toimus mäng vastaste jääl, aga järgmine kord kodus.
DAY 100
Marii hommikupoolik möödus tööl paberimajandusega tegeledes. On ta nüüd ju ühe kliendi nö "võtmeisik", mis tähendab aga igakuiste aruannete esitamist ja muid toredaid tegevusi. Vahelduseks oli täitsa mõnus ka sellist tööd teha. Taaskord polnud Mariil kaasas ka lõunasööki, nii et sai lastud teistel töökaaslastel endale Mäkist juustuburgerit ja mustikapirukat tuua. Ülejäänud paar tundi sai järjekordset ilusat ilma nauditud.
Taavil õnnestus seekord tööl olla tervelt 4 tundi.. Tubli tulemus nädala saldoks 8 tundi. Peale tööd kutsus üks kokkadest välja õllele. Otsustasin liituda ning seejärel Mariiga linnas kokku saada. Juttu jätkus kauemaks ning ka Marii liitus meiega. Koju jõudsime 3 tundi hiljem. Sedapuhku sai päris kanadalasega rääkida, kes on ka siitkandist pärit. Lubas meid ka tulevikus mägedesse matkama viia - loodame, et peab sõna!
Edasi läks õhtu rahulikult tegime süüa ning vaatasime nädala jooksul ilmunud sarju. Magama tuli varakult minna, kuna Marii peab järgmisel päeval juba kell 5:30 tõusma, et tööle minna.
No comments:
Post a Comment