Uus töönädal alaku. Taavil jällegi vaba päev, kuna esmaspäeval on liiga vaikne, et oleks vaja eraldi nõudepesijat. Selle asemel sai kodus oldud, majapidamistöid ja blogisse täiendusi tehtud. Pealelõunaks oli endale ühe "sõiduõppe" tunni planeerinud. Mõtlesin, et on kindlam, kui kohalik õpetaja räägib üle, millele eksamil tähelepanu pöörata.
Sõit läks ilusti ja said mõned jalakäiatega seotud küsimused selguse ning praktiseeritud kooli/hoovi alasid ning mitmerealistelt ühesuunalistelt tänavatelt ühesuunalistele tänavatele pööramist. Eksam sai registreeritud kolmapäevaks. Marii andis teada, et jõuab alles kell 10 kuna võttis lisavahetuse. Kuigi ilm oli suurepärane möödus õhtu kodus end erineva internetis leiduva sisuga lõbustades.
Marii tööpäev algas kiirelt - algne plaan ujuma minna kukkus läbi, kuna ootame protseduurile kinnitust. Selle asemel läksin ühe kliendiga pudeleid viima - kolm ja pool suurt prügikotitäit, kuid õnneks enamus plastik. Ma polnud varem selle kandi bottle depot'is käinud, nii et sain ringi uudistada. Lõpuks jõudsime kohale, pudelid ära anda ja siis otsustas klient leti taha jooksma minna - tegi ikka terve ringi pudelivirnade vahel ära. Üritas ka teise korra, kuid siis pani õnneks letitagune meesterahvas käe ette ja ütles, et jääb ära.
Koju tagasi jõudes arutasime meie maja bossiga üle homse poeskäigu, kuna see nüüd minu teha. Lõunat süües sain superviisorilt kõne küsimusega, kas tahaksin pikemat päeva teha. Kuna õhtuks otseselt midagi plaanis ei olnud ja raha ju on vaja, nii et ütlesin "jah". Selle peale öeldi, et hakka siis siit majast kell kaks järgmisse majja liikuma, kus tuleb olla kell kolm…Algselt oli mõte hommikuse kliendiga jõusaali minna, kuid nüüd otsustasin lihtsalt jalutuskäigu kasuks. Jalutades jõudsime aga "Preeria tuulte" parki, mida olin ainult kaugelt imetlenud. Kujutan ette, et suvel on seal võrratu - isegi välibassein olemas.
Koju jõudes läksin kohe uurima marsruuti, kuidas teise töökohta saada. Õnneks olin tolles majas käinud, aga mitte töökohast ja kuigi kaardil võivad vahemaad väiksed tunduda (või siis autoga läbimiseks), ütles google maps, et bussiga minnes lähebki tund..ja mul oli vaja veel õhtusöök osta. Otsustasin siis veidi varem kui kahest liikuma hakata, kuid kahjuks valisin ringiga mineku, kuna tahtsin poes käia. Tegin kiirkõnni poeni, liikusin sirgjooneliselt sushiletini ning poest välja. Ning ikka suutsin bussist maha jääda - läks täpselt nina ees minema. Sain siis umbes 15 minutit järgmist bussi oodata (ja muretseda, et jään hiljaks) ning bussi saabudes nägin, et selle maja elanikud, kuhu lähen on ka selle bussi peal - milline vedamine (ega muidu võib-olla suure tõenäosusega poleks õiget peatust ära tundnud).
Tööõhtu möödus aga väga rahulikult - enamuse ajast vaatasin televiisorist sarju, kuna üks klient läks oma makse tegema, teine kaubanduskeskusesse ning kolmas eelistas oma toas puhata. Väga igav!
Kojuminek oli aga omaette seiklus, kuna sain bussiga sõita umbes 40 minutit piirkonnas, kus polnud varem käinud. Mitte, et ma oleks tahtnud bussiga kell üheksa õhtul nii pikalt sõita, aga bussijuht ütles, et läheb küll c-traini peatusesse. Jättis ainult täpsustamata, et nii kaua sinna sõidab. Koju jõudsin alles 22:30ks ehk 1,5h pärast vahetuse lõppu!
Kõndimisrohke päeva puhul sai esiteks telefoni aku tühjaks tund enne koju jõudmist ning teiseks kõndisin päeva jooksul muljetavaldavad 18000+ sammu.
DAY 76
Taavi teisipäeva hommik algas nagu ikka.. st enne tööd tuleb ära vaadata uus osa sarjast Better Call Saul. Tahaks kiiremini uusi osasid.
Tööl oli vaikne ja tänase päeva saldoks kogunes muljetavaldavad 2 tundi. Päevase vahetuse vanem küsis, kas soovin lisatunde ning andis teada, et tema vana töökoht, lähedal asuv itaaliarestoran, otsib endale kokka. Lubati hea sõna mu eest kosta. Kahjuks kohale minnes selgus, et nad olid kellegi juba 2 päeva tagasi leidnud. Vähemalt tore tõdeda, et pakutigi.
Marii sai esimese poole tööpäevast Superstore's shopates veeta. Seekord pidin ka ühe kliendi kaasa võtma shopingule, kuna üks töötaja oli hommikupoolikul kontoris koosolekul. Klient on õnneks tugev meesterahvas, kes aitas käru lükata. Nii väga kui mulle ka toitu osta meeldib, ei meeldi mulle seda teha piiratud eelarvega. Neil poistel on aga väga piiratud eelarve - kolme peale võivad nad kuus kulutada 585 taala toidule ja majapidamistarvetele. Seda on siinsete hindade juures väga vähe mu meelest. Ja hetkel on meie eelarve üldse miinuses, nii et pidin väga hoolikalt valime. Kokkuvõttes sai ostetud hästi palju värsket kraami, kuna külmutatud liha oli majas küllaga. Maja eest vastutajalt sain igaljuhul kiita!
Pärast toidukraami koju toomist veetsime suurema osa üle jäänud ajast toiduportsjoneid pakendades ja snäkikotikesi valmistades. Oli tore!
Enne koju jõudmist pidi Marii kesklinnast veel uue ühistranspordi kuupileti ostma. Ja kuna tegu oli kuu viimase päevaga, siis oli ilmselgelt päris paljudel see mõte. Ehk siis ootas ees umbes 70 inimesega järjekord, milles sain seista tunnikese - õnneks olin eelnevalt raamatukogus käinud ning sain selle aja jooksul raamatut lugeda.
Õhtusöögiks tegime eestipäraselt tatraputru ja kotlete.
Kell 8 läksime Dickensi pubisse sketši komöödiat vaatama. Saabusime 45 minutit varem ning meil õnnestus saada 4-ne laud otse lava ette. Meiega liitus veel üks eestlane (kes on enamuse oma elust Kanadas elanud ehk räägib nunnu aktsendiga eesti keelt) ja tema austraaliasest korterikaaslane. Naerda sai ja tore oli koos väljas käia.
No comments:
Post a Comment