DAY 89-91 1/4 ja ronimine

DAY 89

Taavil vaikne esmaspäev nagu ikka - töölt vaba päev. Seega otsustas võtta käsile, nagu ka igal eelnenud nädalal, tööotsingud. Jällegi järgmised 15 kandideerimist kirjas. Sedapuhku sai vaadatud autojuhi, auto "puhastusspetsialisti", aedniku ja ka erialased tööpakkumisi.

Marii ei olnud millegi pärast (loe: eelmine õhtu sai snäkitud) hommikul üldse näljane ning sõi enne tööle minekut ainult ühe kiivi. Tööle jõudes olid ülesanded põhimõtteliselt välja jagatud ning mina koos teise töötaja saime minna ühe kliendiga parki. Ilm oli ilus ja päikseline ning mulle see mõte sobis. Park asus töökohast umbes 20-minutilise autosõidu kaugusel ja oli tõesti käimist väärt.

Nii suures pargis polnud mina varem käinud - põhimõtteliselt kulus meil rahulikus tempos kõndides pargile ringi peale tegemiseks 1,5h. Lõpuks kulus muidugi veel aega kliendi motiveerimisele, et ta püsti uuesti tuleks, kuna pärast pikka jalutuskäiku ei tahtnud ta seda enam väga teha. Kell oli selleks ajaks saanud 13 ning minu kõht andis vaikselt tunda. Õnneks jõudsime umbes poole tunni pärast tööle tagasi ja sain oma kaua oodatud lõunasööki süüa.

Esmaspäevane õhtusöök - sea sisefilee sinihallitusjuustu kastme ning mango-rohelise salatiga.

Pärast õhtusööki pidi Marii põhimõtteliselt jooksma, et õigeks ajaks oma teiseks vahetuseks DKsse (loe: Distressi Keskusesse) kohale jõuda. Kohale jõudes ootas snäkke täis laud, kuna see nädal on Kanadas pühendatud vabatahtlikele:

Päris kahju oli, et kodus sai kõht nii täis pugitud, et peale "orgaaniliste" küpsiste, puuviljade ja kohvi ei jõudnud midagi proovida.

Esimese nelja vahetuse ajal on nö superviisor kõrval, kes võib vajadusel nõu anda ja pärast igat kõnet saab arutada, kuidas läks. Seekord oli superviisoriks üks väga närviline tädi, kes googeldas enamuse ajast nahahaiguse kohta, mis teda vaevas ning samal ajal proovis kõiki hõrgutisi, mis pildil oli. Lisaks suutis ta ühe kõne puhul edasisuunamise asemel hoopis konverentskõne tekitada. Väga piinlik. Siiski oli hea meel erialast asja teha.

Õhtul, kui Marii DKst koju jõudis, tuli Taavile meelde, et peaks pesu pesema, mille tagajärjel õnnestus ühte kortertikaaslast aidata, kuna millegipärast tema pesupesemiskaart ei töötanud ja andis talle oma kaardi ning tema vastu sularaha. Rääkisime natukene niisama ning selgus, et ta on kokk ning oli kolinud hiljuti Calgarysse, kuna talle pakuti siin oma restorani juhtida. Kokkuvõtteks kutsus ta mind reede õhtul enda juurde maailmaasju arutama .

DAY 90

Taavi tegi hommikul järelepärimise eelmisel kolmapäeval olnud vestlusele, millele pidi antama kindlasti eelmiseks reedeks tagasisidet. Reedel olin saatnud niikuinii kirja ning seekord võtsin vaevaks helistada - postkast. Mis seal ikka jätsin oma teate. Läksin tööle alles 11:30. Korralikult võetakse tunde koomale. Varasemast kolmest tunnist on sujuvalt kaks saanud. Seda enam on põhjust midagi uut leida.

Marii tööpäev algas biweekly (loe: üle nädala) teisipäevale kohaselt toidupoes käimisega - seekord tuli aga palju rohkem kraami osta, kuna lihakraam oli ka otsa saamas. Kokkuvõttes oli taaskord edukas käik ja sain kaastöötajatelt kiita. Klient, kes muga kaasas oli, tegi ka seekord ainult ühe tiiru poele peale, nii et ma sain selleks ajaks täis saanud ostukäruga talle järgi joosta. Võis olla koomiline vaatepilt.

Pärast koju jõudmist tegin lihakraami pakendamist väiksemateks portsjoniteks, seejärel sõin kiirelt lõunasöögi ning jooksusammul kontori poole liikuma hakkasin. Järjekordsele kursusele - seekord räägiti taas kui oluline on ikka käte pesemine ja kui tõsine on igasuguste bakteriteoht.

Õnneks lõppes koolitus pool tundi varem ja kuna olin bussipeatusele lähemal, kui ctraini peatusele otsustasin bussiga neli peatust edasi asuvasse ctraini peatusesse minna. Lisaks oli õues taaskord "mõuns" tuul, mis liikumist takistas. Vahepeal jäi tee peale kahjuks ka Safeway, kust haarasin donuti, mis oli küll miatsev, kuid koju jõudmise ajaks põhjustas korraliku kõhuvalu. Bussi sihtkoha lähedal asus ka Canadian Tires's, mille külastamist olid eestlased meile soovitanud. Kuna meil oli hädasti vaja panni, mis kõike külge ei võta, siis otsustasin sealt äbi astuda. Lisaks pannile, mis soodushinnaga oli alla 13 CAD'i, jäi silma ka ammu igatsetud mikser (10 CADi). Nendega ma siis koju saabusin.

Lisaks võis näiteks osta ka ameerika filmidest tuntud õllemängukomplekti:

Mariid saatis rongijaamast koju mõnus lörtsilaadne ollus ja päri stugev tuul. Oli tunne, et sügis on taas saabunud! (Mäletate ikka, et eile oli ilus päikseline +10 ilm?)

Õhtul oli Taavi üllatuseks talle saabunud 2 e-maili, milles sooviti ühel juhul Skype-vestlust ja teisel juhul telefoniintervjuud teha. Kunagine suur kandideerimine on lõpuks hakanud vilja kandma. Ühel juhul oli kuulutus märtsi algusest. Pakkusin neile välja minule sobivad ajad - ehk peale tööd - ning jäin vastuseid ootama.

Skype-intervjuu ootab mind kolmapäeval ning telefoniintervjuu neljapäeval. Pöidlad pihku!

Õhtusöögiks hiinapärane terav ja hapu supp.

Sedapuhku on nüüdseks riigis viibitud juba kolm kuud. Aeg on läinud üsna kiiresti. Palju on tehtud, aga veel rohkem oleks asju, mida tahaks alles jäänud aja jooksul veel ette võtta!

DAY 91

Marii veetis poole oma tööpäevast lähedal asuvas pargis. Päike säras ja väljas oli tore olla, kuid tuul oli külm, nii et mängisin hindunaist ja sidusin salli ümber palja pea. Lisaks tegin igasugu harjutusi, et sooja saada. Taaskord oli pealtvaatajatel huvitav. Seekord oli ka mul huvitav, kuna parki tulid kaks ema oma lastega mängima - mõlemal poiss ja tüdruk. Poisid olid aga riietunud superkangelasteks - üks Batman ja teine Spiderman. No niii nunnud!

Pärast tööpäeva ootas Mariid 3-tunnine koosolek, mis seekord oli päris mõnus ja möödus väga sõbralikus õhkkonnas. Tõeline vastand eelmisele koosolekule.

Taavi käis tööl ära. Seeärel otsis kodus endale sobilikku kohta, mille taustal videointervjuud pidada. Sättis juuksed soengusse ning pani triiksärgi selga.. mida aga ei tulnud oli lubatud intervjuu. Mis seal ikka - kirjutasin järelpäriva kirja ja tegin endale hoopis kreeka salati.

Õhtul oli plaanis ära proovida üks siinsetest kaljuronimise siseseintest. Seda eelkõige tänu ühe eestlase õhutusele, kes selle teema laupävasel koosviibimisel üles võttis. Hea on, et võttis - tore oli tagasi seina peal olla. Kahjuks vaim on tugevam, kui keha ja seekord jäid nii mõnedki rajad ronimata. Eelkõige jõu mitte tehnika puudumise tõttu. Samas asi pole õnneks liiga lootusetu. Alanenud kehakaalul on omad eelised, kui peab gravitatsiooni kiuste kõrgustesse pürgima. Sellest hoolimata sai keskuses viibitud kolm pool tundi. Alguses läks muidugi osa aega paberite täitmisele ehk oma õigustest loobumise dokumendile alla kirjutama. See tähendab, kui sinuga midagi peaks juhtuma keskuses viibise vältel -  nt. köis läheb puru ja kukud end vigaseks, siis see ei ole see keskuse süü. Seejärel sobivat rada oodates, kuna siin on see spordiala veidi populaarsem kui eestis ja seejärel oma korda oodates, kuna meil oli legaalselt ainult üks julgestaja nelja peale. See muidugi õhtu käigus muutus, kuna maksin 5 dollarit ja tegin paar julgestaja liigutust ning sain ka omale vastava õiguse. Saal ei olnud küll väga kõrge. Ma pakun 8-9 meetrit. See eest olid olemas negatiiv, karniis ja korralik boulderingala paksude mattidega. Ah jaa siin olid markeeritud rajad märgistatud ka raskustasemetega. Tore juba all teada, kas tasub proovida või mitte. Lisaks veel fingerboard'id, gümnastika rõngad, mõned trenazöörid ja hantlid. Ühekorra pääse muidugi maksis 17 dollarit ja varustuse rent sinna otsa. Mul olid sussid olemas aga vööd oli ikka vaja.. mille eest küsiti 5 CAD'i

Marii veetis õhtu Game of Thrones'i uusi osa vaadates, mille kõrvale Eestist saadetud leivakesi ja šokolaadi maiustas.

Hilisõhtu tundidel saatis eelmisel nädalal Taaviga ühendust võtnud, aga peale seda vaikseks jäänud, tädi kirja, milles oli sama sisu, mis vestluselgi. Töökoht, millele kandideerisin on leidnud sobiva inimese, aga kas sa lubad oma resumeed pakkuda hetkel käimasolevatele teistele konkursidele. Andsin sama vastuse ning jään jällegi uudiseid ootama.