Mõlemad lõpetasime 3 ajal töö ja kiirustasime koju. Plaan oli hiljeamlt kell 5 välja sõita, et jõuaks külastada mõnda teel olevat turistiinfopunkti (kella 7ni lahti), kust saaks hankida vajalikke brošüüre/kaarte. Enam vähem meil see ka õnnestus. Küll selle vahega, et tegime seda Banffis mitte Lake Louis's ehk olime planeeritud graafikust üle poole tunni maas. Infopunktist välja astudes teretas meid vihm, rahe ja äike. Jooksime auto juurde, saime märjaks ja seejärel haarasime Tim Hortonist soojendavad kohvid ja paar magusat saiakest nagu õiged kanadalased.
Tahtsime ööbida Icefield Centeri lähedal ehk kohas, kus oli homme plaanis liustikule minna. Teel olles vaatasime sisse ka teistesse kämpingu aladesse ehk kohtadesse, kus pidi ise ennast sisse registreerima, panema raha ümbrikusse ja see andis sulle õiguse saada üks plats. Kasuta seda siis oma haagissuvila või telgi tarvis. Ühes kohas oli tõesti pigem tegemist haagisuvila parklaga, mis oli looduses - kõik külg-külje kõrval. Järgmises aga oli silt, milles seisis: seoses suure karude tegevusega ümbruskonnas on pehmeseinaliste öömajade (loe: telkide) kasutamine keelatud. Koht ise aga oli ilus ja pigem sopistatud.
Peale Lake Louis't hakkab Icefield Parkway ehk üks maaliliste vaadetega maantee, mis on juba iseeenest üks kohalikke vaatamisväärsusi. Icefield Centeri lähedale jõudes tervitas meid aga paks "udu". Ninaga õhku tõmmates sai selgeks, et tegemist on suitsuga. Nimelt Jasperis on metsatulekahju, mis meie plaane natukene võib rikkuda. Kahjuks ei olnud Icefield'i telkimisalas selleks ajaks, kui meie vastu õhtut jõudsime, enam ühtegi vaba kohta. Selleks hetkeks oli kell pool 10 ja seljataga juba 4 tundi sõitmist. Otsustasime edasi sõita ja proovida õnne järgmisel telkimisplatsil, mis asus 30km eemal. Alguses tundus ka seal asi lootusetu, aga õnneks oli hõivatud vaid platsid, millele sai autoga juurde sõita. Seevastu 100m parklast eemal asuvast 15 kohast olid hõivatud vaid 2. Ohkasime kergendatult ja hakkasime taskulambi valgel oma uut varustust üles seadma. Enne aga lasime ausate kodanike kombel oma 15.70 CAD'i postkasti ja võtsime talongi, mis tuli kinnitada meie valitud platsil asuva posti külge.
DAY 178
Hommikul avastasime, et me oleme ikka kõige paremini varustatud looduses liikujad üldse. Nimelt olime koju unustanud ükskõik millise võimaluse teha tuld. Õnneks aitasid naabrid hädast välja ja saime hommikuse kohvivee ära keeta.
Kiire vahemärkus varustuse kohta. Päris hea on teine. Telk on ruumikas ja peab kenasti vihma. Marii jaoks oli magamiskott külm, aga Taavi hoidis lukku lahti. Mine tea ehk ei puhunud Marii piisavalt madratsisse õhku juurde ja maapinna külm andis tunda.
Pakkisime asjad kokku ja suundusime liustiku keskusesse.
Külastasime keskuses asuvat infopuntki ja võtsime veel mõned kaardid/brosüürid, kuna Jasperi looduspargi omasid Banffi looduspargi keskuses ei jagatud. Tutvusime ka võimalusega turistina liustikule minna - ehk selleks modifitseeritud suurte ja laiade ratasdega bussidega. Selle lõbu eest aga küsiti pea 60 dollarit inimene.
Taavi töökaaslane laenas jääl kõndimist hõlbustavaid vahendeid - kassid ja naelikud ning tegi ka kiire tutvustuse, kuidas käituda ja millele tähelepanu pöörata. Otsustasime omal käel ette võtta pisikese jalutuskäigu igijääl. Pean tunnistama, et võrratu kogemus.
Seejärel võtsime ette jalutuskäigu Wilkoxi kuru juurde, millelt veidi edasi minnes avaneb suurepärane vaade liustikule. Tänane päev oli kõndimise rohke. Kuhugi 15-20ne kilomeetri vahele.
Ööbimiskohta sõites jäi paremat kätt kosk, mida panime tähele ainult tänu pildistavate turistide rohkusele.
Järgmiseks ootas meid ees sõit ööbimiskohta, millel oli nimeks Honeymoon lake (mesinädalate järv). Igati sobiliku nimega koht arvestades tähtpäeva. Saabusime nelja ajal ja meil oli veel võimalus valida nelja autokoha vahel 35'st. Hilisematel tulijatel enam niipalju ei vedanud ja nii mõnigi pidi otsima öömaja järgmisest kohast. Otsustasime peale kehakinnitust (kartulipuder koos eestist pärit lihakonserviga) ujuma minna. Peale aktiivset päeva oli vees käimine vägagi kosutav. Väsimus võttis oma ja uni tuli täna üsna varakult
DAY 179
Võtsime suuna Jasperile ja vihma trotsides külastasime tee peale jäävaid vaatamisväärsusi. Võimsa mulje jättis Athabasca kosk - loodusel on ikka suur jõud.
Lisaks sõitsime veel ka Edithi mäe juurde/otsa kust avanes vaade paarile liustikule aga asja tegi põnevaks sinna viiv mägitee ja ilusad vaated.
Jasperis oli aeg nii kaugel, et ka auto tahtis juua saada. Kütuse hind väikses turiste täis linnas ja kõrghooajal oli muidugi 30% kõrgem kui Calgarys, aga mis sa ära teed, kui 100-200km raadiuses ei ole ühtegi teist tanklat. Eestlasena imelik mõelda, et mismõttes ei ole aga siinsed vahemaad on ikka midagi muud. 5-tunnine Jasperisse sõit on mentaalselt pigem võrreldav "Tartu-Tallinn" otsaga. Inimene harjub.
Käisime jällegi turistiinfos ja üritasime broneerida kohti mõningatele atraktsioonidele, aga kahjuks sama päeva õhtuks ei olnud enam midagi pakkuda ja valikut tegi väiksemaks ka eel mainitud tulekahju, mille tõttu Jasperi linnast ida poole jääv ala on suletud.
Kell oli kiirelt jõudnud juba pealelõunasse ja tühi kõht andis tunda. Trip advisor soovitas ühte võileiva kohta. Tahtsime kiirelt midagi saada ja asukohtki oli sobiv. Ei pidanud pettuma. Idee poolest nagu 30cm pikkused võileivad ikka, aga vahele pantav kraam oli parema kvaliteediga kui lihtsalt kiirsöögi kohas - näiteks me valisime kitsejuustu. Seejärel veel üks jäätis tundus olevat hea mõte.
Kõhud täis suundusime sõitma "taeva trammiga" ehk gondolaga, mis viis Whistlersi mäe otsa. Väidetavalt on tegemist Kanada pikima ja kõrgema köisraudteega. Ümardades on numbrid järgnevad: alumine jaam 1300m, ülemine jaam 2300m, sõit kestab 7,5 minutit ja kiirus 6 meetrit sekundis ning mäetippu 2500m saab jalutada ülemisest jaamast. Jalutada niivõrd kuivõrd- üle 150 meetri tõusu ühe kilomeetri peale. Mäe tipus oli suur tuul ja temperatuur keskmiselt 12 'c madalam kui mäe jalamil. Pileti hind 37 CAD'i inimene. Suure külastajate arvu tõttu pidime ootama paar trammi ringi, et mäe otsast alla saada.
Õhtul ootas meid ees ööbimine voodis ja linade vahel. Nimelt oli Marii vaadanud meile ööbimise kõrval linnas asuvasse hotelli. Teel sinna sai teha linnukese "nägime karu" kasti. Mesikäpp oli tee ääres 20 meetri kaugusel ja teda jäid vaatama ja pildistama 80% autodest mis mööda sõitsid.
Mõnus oli saada pesema ja panna puhtad ja ilusad riided selga, et minna tagasi Jasperisse sööma. Valituks osutus kala teemaline restoran. Marii sõi lamba karred ja Taavi maadles kuningkrabi jalgadega.
DAY 180
Esmaspäev ja aeg vaikselt mõelda tagasisõidu peale. Enne veel vaatasime üle Hinton'i (linnake, milles ööbisime) kohalikud vaatamisväärsused. Vähemalt ühe neist - kopra laudtee. 2km pikkune laudtee mis oli ka ratastooliga ligipääsetav. Kopraid ei näinud aga looduse mõttes midagi uut või siis vana ehk meenutas Eestit.
Jõudsime külastada ka ühte põhja poole jäävat William A. Switzeri loodusparki ja seal asuvaid järvi. Tee sinna kulges mööda 40'ndat maanteed, mis viib Kanadast Alaskale ja seda peetakse ka üheks ilusaks sõiduks. Me läbisime sellest küll ainult esimesed 20 kilomeetrit. Järved olid ilusad ja üks neist mille ääres käisime kandis nime Graveyard lake (surnuaia järv), ei tea miks selline nimi aga mõnus inimtühi matk järveni ja tagasi.
Oligi aeg tagasi Calgarysse sõitma hakata. Taavi mõtles, et valiks tagasisõiduks mõne teise tee. See ei olnud aga hea mõte kuna valituks osutunud teel sai sõita 135km kruusa. Esimesed 35 polnud viga. Avatud söekaevandus ja kari mägikitsi, kellel oli suht ükskõik, et sa tahad kuhugi sõita. Järgmised 100km oli juba aga üsna tüütud.
Hotelli hommikusöögist saadud energia hakkas kehast lahkuma ja kell 5 õhtul oli juba vägisi midagi süüa vaja. Külastasime meie jaoks uut Harvey'se burgeri restorani. Kanada kohalik värk juba viimased 40+ aastat. Siinne burger pannakse sinu soovide järgi kokku valitud asjadest sinu silme all nagu need pikad võileivadki. Burger oli suur ja kuigi pihv oli grillitud sütel, siis seni on kõige parem burger olnud ikkagi "5 guys burgers and fries" nimelises burgerirestoranis.
Vaatasime üle ka Sylva järve, mis on üsna suur ja selle ääres on mitu kaid koos purjekate ja kaatridega. Ilm oli sajune ja promenaadile jalutama ei läinud.
Koju jõudsime kell 9 õhtul ja koos pausidega liikuma asumisest läks teekonna läbimiseks 7 tundi.
Vau! Neid pilte vaadates on tunne nagu vasikal enne kevadisele karjamaale laskmist. Nii ilusad! Ja milline kosk! Tekkis pilte vaadates küsimus, et kas teil kummalgi väga kiire kõrguste vahe muutudes halb ei hakka? Kui ma mehhikos autoga pm mäe jalamile sain ja siis pärast seda paar kiiremat sammu üles astusin, tahtsin silmanägemine kohe ära kaduda :)
ReplyDeleteTõesti oli mõnus ja ilusaid vaateid pakkuv väljasõit.
ReplyDeleteMis kiiresse kõrguste vahe muutusesse puutub, siis me oleme siin juba pool aastat seda harjutada saanud. Pigem alguses esimesed paar nädalat oli imelik.
Samas ei tea ma kui kõrgel sa käisid. Kuskilt 4000m pealt peaks õhk tuntavamalt hõredamaks minema mis kindlasti aitab kaasa pildi tasku minemisele.