Taavil vaba päev, kuid kuna soovis autoga ülevaatusele minna, siis Marii ikka ctraini marsruudil. Tööpäev möödus ringi liikudes, nii et päev tundus väga lühike. Lisaks sain ka vihma näol väikese jahutuse (hommikul just mõtlesin ilmateadet vaadates, mis ei lubanud vihma, kas võtan vihmavarju kaasa ja ilmselgelt ei võtnud), mis aga pärast 30+ soojakraade oli igati teretulnud.
Marii õnneks sai Taavi ülevaatuse aja alles 16:30ks, nii et Taavi sai Marii töö juures peale võtta ja Distressikeskuse juurde visata. Järjekordne vabatahtliku vahetus. Proovin nüüd kaks vahetust nädalas teha, et saaksin oma kohustusega kiiremini ühele poole ja suurendan oma tööle võtmise võimalusi. Seekordne telefonivahetus oli päris pöörane - neli suitsiidiohuga kõnet ja üks väga kaval pervert, kellega 20 minutit liinil olin, kuna talle samal ajal politseid saadeti.
Marii koju jõudes teatas Taavi, et tuleb minna korterit vaatama. Meie praegusest kodust umbes 4 km kaugusel ehk teoreetiliselt kesklinn nii palju kaugemale ei jää, kuid tundus küll vastupidi. Lisaks oli korter ise suhteliselt kulunud muljega ning ilma rõduta, mida Marii nüüd taga ajab. Seekord jäi tehing ära.
DAY 167
Mariid ootas tööl kõigepealt iganädalane batuudil hüppamine ja seejärel ühes pargis klientidele mõeldud BBQ firma poolt. Batuudil oli jälle väga vahva hüpata, kuid BBQga nii hästi ei läinud. Ainuke info, mis meile anti, oli, et tuleb minna sinna parki, mille põhjal eeldasime, et toimub väljas. Siis aga tuli välja, et kuskil majas, aga millises me ei teadnud. Päris hea kommunikatsioon peab ütlema. Lõpptulemus tänu sellele oli see, et minu klient pani teises suunas jooksu ja lõpuks istus maha nagu tal kombeks. Seejärel võttis aga suuna samas asuva mänguväljaku poole ja nii ta siis järgnevad 3 tundi kiikus. Vahepeal sain õnneks sees käia ja "burgerit" võtta - ehk siis pakuti burgerisaiu, mille vahele sai sinki ja juustu panna.
Õhtul ootas meid aga tõeline grill koos kolme eestlasega. Kaks neist lähevad septembrist peale viisa lõppemist seiklema ja mõtlesime, et äkki sobib nende elamine meile. Kahjuks nii see ei olnud ja ausalt öeldes toanaabrit ka ikkagi ei tahaks.. Tagaaed oli aga küll ilus ja Calgaryle mitteomaselt päris suur. Isegi peenramaa ja vaarikapõõsad mahtusid ära. Vahva oli igatahes jälle eestlastega muljetada ja maailma asjade üle arutada ning lisaks seda kõike veel värskes õhus teha.
DAY 168
Kanada päev ehk üleriigiline püha, mis Taavil vaba, kuid Marii jäi oma avaldusega hiljaks.
Taavi käis töökaaslasega ronimas aga enne seda haaras poest kaasa endale uue ronimisvöö ja talgikoti. Seekord käisime Kananaskises mis asub poolel teel Banffi ja on pigem ala kus käivad kohalikud mitte turistid. Ronisime ühe jõe orus, mis hetkel oli pigem oja aga paar aastat tagasi oli korralik üleujutus olnud ning selle tagajärjed olid veel selgelt näha. Rajad seekord jäid raskuse mõistes vahemikku 9-10. Olime viiekesi ja selline ka grupi üldine tase tundus olevat. Raskemate 10 radade peal jäid pooled küll hätta raja esimesel korral läbimisega aga jupi kaupa said kõik hakkama. Peale ronimist ootas ühe grupi liikme juures grill. Tal vanematel on maja Canmore'i linnas mis asub Kananaskasega samas alas. Ilus väike mägilinnake ja ilus elamine.
Marii sai töötada teises majas, mis oli vahelduseks väga hea. Käisime ühes pargis tasuta BBQ - seekord anti päris burgereid - ja oligi päev läbi. Ikka seetõttu, et minek ja tulek võttis 1,5 tundi ja burgerijärjekord oli tunnike.
Unustasin veel mainimata, et sain ka autoga tööle minna. Hea, et sain, sest pärast tööpäeva ootas vabatahtliku kohustus, kuhu ühistransporti kasutades oleksin väga hiljaks jäänud. Distressikeskuses ootas pühade tõttu ees erinevad maiustused, mida pärast oma õhtusöögi - parmesanisigarite ja maasikate - söömist proovisin.
No comments:
Post a Comment