Hommik algas Taavi jaoks varakult.. juba kell 5, sest 6:30 oli vaja olla proovipäeval uues töökohas. Esmalt sai jällegi ühistranspordi võludega tutuvuda. Buss, millele istuma pidin, ei tulnud õige aegselt, aga selle asemel tuli hoopis järgmine veidikene varem. Kaks peatust edasi jõudis ka graafikust maha jäänud buss järgi ja kihutas edasi sellel ajal kui buss, millel mina olin tegi 10 minutit aega parajakas. Õnneks olin varunud aega ja jõudsin ikkagi õigel ajal kohale.
Tutvustati uusi kolleege ja pandi diiselmootorid tiksuma. Täna ootas ees päev pisema ja mugavama Ford F-550'ga, millel 6,7 liitrine diiselmootor. Minu arust igati mugav auto ei tea, mis nad seal rääkisid, et raputab kõvasti. Automaatkast, püsikiirusehoidja, kliima ja multimeedia sisendid. Tegemist ikkagi uue ~5 aastat vana masinaga, mis oma kandevõimelt on pigem veoauto, aga suurematest mõõtmedest hoolimata pigem sõiduautolikuma juhitavuse ja mugavusega.
Alguses sõitis mu väljaõpetaja, kes on seda ametit juba 7 aastat pidanud, ning poole päeva pealt lasti ka mind rooli. Nüüd mõistan, miks päevad algavad varakult. Ehitusjäätmetekonteinerid asuvad teinekord eramajade rajoonis ja selleks, et liiklust segamata toimetada tuleb enne suuremat liikumist kohal olla. Üldiselt selles töös midagi keerulist ei ole. Kõige raskem ehk on kitsastel kõrvaltänavatel suure sõidukiga manööverdamine ja arvestamine ka sellega, et lisaks ruumile, mis veokile tarvis, peab paigaldamisel auto taha ära mahtuma ka konteiner. Konteineri peale/maha laadimiseks on 2 nuppu. Minu jaoks vajab alguses veel aega linnaga tutvumine, sest ilma juhisteta orienteerumine eelneva kogemuse puudumiste tõttu on hoolimata linna lihtsast ülesehitusest ja põhja/lõuna ida/lääne suunalistest tänavatest üsnagi keeruline. Kui saab pidepunktid paika läheb lihtsamaks. Kilomeetreid kirja ei pannud, aga 9 tunni jooksul sai hukatud pea pool paaki kütust ja sellega sõidetud täiesti põhja ja ka lõuna osasse.. ja nii mitu korda.
Marii tööpäev pakkus seekord isegi õppimisvõimalusi ja elamusi. Nimelt on Kanadas/Calgarys olemas selline organisatsioon nagu Ability Hub, mis pakub erinevaid teenuseid inimestele, kellel on autismi diagnoos. Näiteks tööks ettevalmistamine, igapäevaoskuste arendamine, täiskasvanu eluga kohanemine jne. Igapäevaoskuste arendamiseks on neil erinevalt sisustatud ruumid - nt magamistuba, vannituba, arstikabinet, kus autist saab nt harjutada voodi korda tegemist, hambapesu või arsti juurde minekut. Üldiselt on tegu väga hästi rahastatud organisatsiooniga ja kõik teenused on tasuta.
Minu klient käis siis testimisel seal, et sügisest igapäevaoskusi treenima hakata ja mina sain kaasa minna (lisaks siis oli ka tema ema kaasas). Minul õnnestus näha, kuidas tema peenmotoorikat testiti, mis oli päris lõbus, kuna tööl me selliseid harjutusi ei ole teinud. Nüüdsest kindlasti hakkan tegema (juhul kui superviisor loa annab muidugi, kuna tuleb välja, et seda tuleb küsida). Lisaks on võimalik sinna tuurile minna, kus tutvustatakse erinevaid võimalusi - soovin ka seda võimalust kasutada.
Pärast Ability Hubis käimist tahtis kliendi ema veel midagi põnevat teha ja nii me läksime Chestmere - linn, mis asub kunstlikult tekitatud järve kaldal. Nimelt olid nad varem seal elanud ja emal oli endiselt palju sõpru, kes elavad täpselt järve kaldal. Pärast mitme maja külastamist, kus kedagi kahjuks kodus ei olnud, leidsime ühe, kus keegi siiski oli. Läksime maja taha ja mulle avanes väga ilus tagaaed, kus oli paadisild koos lamamistoolidega ning väga kauni iluaiaga. Lisaks oli neil ka vesiratas, millega pool tunnikest järve peal sõitsime - samal ajal kui väljas oli 23 soojakraadi ja päike säras. Väga mõnus! Selliseid päevi võiks rohkem olla..
Seoses eilse auto otsmisega oli täna vaja korda ajada ka muu paberimajandus. Siinne süsteem on veidike teistsugune kui Eestis. Selleks, et autot ümber registreerida, on esmalt vaja teha kindlustus, aga selleks, et kindlust teha, peab teadma auto VIN koodi. Seejärel saab minna liiklusregistrisse ümberregistreerima ja võtta välja uued numbrid. Õigemine numbri.. ainult 1 antakse, mis kinnitatakse auto taha. Samas kui sul on varem olemas kindlustus, siis sa võid võtta oma numbri ja kruvida selle uue auto külge ning 15 päeva jooksul alles auto ümber registreerida
Õnneks olin varem käinud ühe kindlustusmaakleri juures, kellele olin oma olukorda tutvustanud, ja üksikasjad läbi rääkinud. Tänu sellele oli osa paberitest juba korras, nagu näiteks Eesti juhilubade koopia ja varasem kindlustuse ajalugu, et saada võimalikult odavat igakuist kindlustusmakset. Ilma ajaloota jäävad igakuised maksed tavalise liikluskindluse puhul 150-250 dollari vahele. Minul õnnestus saada see number 60ne peale. Eestiga võrreldes muidugi üsna naljakas, kuna analoogne summa kulub Eestis aastas. Lisaks oli vaja allkirjastada veel 3 dokumenti, aga see osutus üsna keeruliseks, kuna päev otsa olin ju roolis. Õnneks sain peale tööpäeva kontoris paberid välja printida, allkirjastada, sisse skännida ja õigel ajal (15 minutit enne sulgemist) edastada maaklerile, kes mulle ajutise kindlustuse lipiku emaili peale saatis. "Õige" tuleb postiga järgneva paari nädala jooksul.
Seejärel bussile istuda, linna loksuda ja üritada liiklusregistrisse jõuda enne selle sulgemist. Kohale jõudes tundus, et läheb üsna ruttu. Vähe rahvast. Järjekorra number ütles aga midagi muud. Ma olin 119 ja ees põles 89. Õnneks lasti paari numbri kaupa edasi vahel kahte klienti teenindades kuni 95ni ja siis küsiti, et kes on järgmine. Mille peale keegi ütles et tal on nr 115. Keegi vastu ei vaielnud ning kord jõudis üsna pea ka minuni. Näitasin paberid (kindlustuse ja müügilepingu) ette, maksin riigilõivu ning saingi oma numbrid kätte.
Laenasime jällegi eestlastelt autot ja sõitsime Airdrie'sse ehk 25km eemal olevasse linna, kus auto asus. Viskasime rahapataka pihku (pataka, kuna automaat väljastab siin ainult 20neseid), kruvisime numbrid ette ja sõitsime tanklasse.. keegi ju ei müü täispaagiga autot. 50ne dollari eest sai paagi peaaegu täis ja sõit koju tagasi võis alata.
 |
| Woodchuck |
DAY 132
Marii sai pool tundi kauem magada, kuna esimest korda saab AUTOga tööle minna. Päris hea tunne ikka, kui neli kuud täitsa jalamees on oldud. GPS tööle ja sõit võis alata - ausalt öeldes ei olnud üldse raske kohale jõuda ning suurem liiklus ja rohkemad rajad ka ei häirinud. Tunni asemel 25 minutiga tööle jõudmine oli ainult boonus.
Tööl proovisin meie "aktiivse" kliendiga jooks-kõndi teha oma baleriinadega, aga klient istus pärast kolmandat tsüklit maha ja keeldus edasi liikumist. Hingeldas teine ka väga kõvasti, nii et sai vist veidi üle pingutatud kuigi tegin kiirkõnni tempoga jooksu.
Seejärel läksime kliendile transpordi kuupiletit ostma ja mina mõtlesin, et laseks tal bussijuhile oma praegust kuupiletit näidata. Ei olnud kõige parem mõte - nägin, kuidas ta seda bussijuhile näitas ja seejärel istuma jõudes oli see kadunud. Klient vaikselt itsistas, kui seda meeleheitlikult leida üritasin, aga mis kadunud see kadunud. Nii et ostsime kuupileti ära ja kõndisime 5 km töö juurde tagais, kuna bussiga enam minna ei saanud. Tagasi jõudes kirjutasin jälle raporti juhtunust ja proovisin Calgary Transitit kätte saada, mis ilmselgelt ei õnnestunud. Oh õnnelikud tööpäevad!
Taavile kirjutati pool tundi enne esimese nõudepesu töökoha tööpäeva algusest, et ehk ma ei tahaks tööle tulla täna. Mille peale ma vastas, et kui te juba nii küsite, siis ega ma ei pea tulema. Küsisin veel, et kas nüüd nii ongi? Kuna see oli juba teine järjestikune kord peale lahkumiseavalduse sisseandmist, kui veidikene enne tööpäeva algust lubatakse koju jääda. Öeldi, et edasi ikka plaanijärgselt. Eks homme näha ole. Oleks ma seda teadnud oleks ma täna ka võinud autojuhi tööd minna õppima.
Järgmiseks vajas lahendamist mure nimega auto parkimine. Maja kõrval on 8 kohta, mida saab 100 dollari eest kuus rentida. Mõtlesin, et peabki rentima, muidu maksaks tänaval parkides ennast vaeseks. Kahjuks selgus aga, et kõik kohad on võetud. Õnneks oli majahoidjal tarkust öelda, et ega sellest hullu pole, kui maja kõrvale parkida ei saa. Taotle endale parkimiskaart, mis lubab teatud tänavatel piirkonnas TASUTA parkida, kuna sa oled elanik. Uurisin seejärel, mis pabereid selleks vaja on ning seadsin sammud lähedal asuvasse kontorisse, kus väljastatigi mulle kollane kleeps, mis lubab tänaval parkida. Üks probleem jälle vähem.
Mariid ootas õhtul ühe eestlase ärasaatmine, kes läheb Banffi lähedal asuvasse kämpingusse tööle. Kõigepealt aga tuli minna magamiskoti järele, mida lahke eestlanna, keda me varem polnud näinud, laenata lubas. Panin siis jälle GPSi tööle ja autole hääled sisse, kuid seekord keeldus GPS koostööst. Olin juba liikluses ja püüdsin kiirelt mõelda, et mis nüüd..siis tuli meelde, et mul telefonis Google Maps, mis peaks ka teed juhatama. Läks õnneks - pärast poole tunnist sõitu jõudsin ilusti piirkonda, kus polnud varem käinud (pean mainima, et väga kena kant - palju rohelust, mägesid ja matkaradu). Sain tunnikese teetassi kõrval eestlanna ja tema kanadalasest abikaasaga juttu puhuda ning seejärel Liisi juurde sõita. Seekord õnneks GPSi abiga, kuna telefoni aku oli täitsa tühi.
Liisi juures ootas kõigepealt India toit, mis oli väga maitsev ning seejärel mängisime mulle võõrast kaardimängu. Alguses aitas algaja õnn ja lõpuks jäin siiski kaotajaks..aga kellel ei vea kaardimängus sellel veab armastuses nagu me kõik teame. Pärast pärast hüvastijätu kallistusi sai kodu poole liigutud ühe taime ja maitsetaimede võrra rikkamana - Taavil jälle hoolealuseid juures.
DAY 133
Marii sai taaskord autoga tööle minna - oh joy! Seekord sai ühe kliendiga üllatavalt varakult (tavaliselt sööb ta hommikust 11 paiku, kuid täna sai uksest välja juba kell 10) kaubanduskeskusesse minna, kuna eesootava laagri jaoks klientidel kraami tarvis. Ma vist polegi kirjutanud, et 3-5 juuni ootab mind tööga ees laager Edmontoni lähedal. Muretsemiseks pole põhjust - saadetud memos rõhutati mitmel korral (mitte naljaga), et töötajate jaoks pole see mingi lõbus üritus vaid ikka tõsine tööalane väljasõit, kus meie peamine eesmärk on, et klientidel lõbus oleks.
Tööpäeva lõppedes, kui tahtsin koju tagasi sõita, keeldus auto käivitumast ja piiksus nagu ameerika autod seda teevad, kui tuled vmt põlema on jäänud. Mul ausalt tuled ega miski põlema ei olnud jäänud, kui arvasin, et võib-olla ikkagist aku tühi. Uurisin, siis töökaaslastelt, kellel vajalike juhtmeid oleks ja üks ütles, et tal abikaasa järgi tulemas ja tõenäoliselt neil on. Ootamise ajal helistasin Taavile ja hakkasin kurtma ning samal ajal liikus pilk käigukangile. Avastasin, et olin jätnud kangi "drive" peale ning seetõttu keeldus auto käivitumast. Pärast pikka naerusessiooni, panin auto käima ja sõitsin koju.
Taavile saabus pool tunnikest enne tööpäeva algust sõnum esimesest töökohast mille sisuks oli "Kas sa sooviksid koju jääda?" mille peale ma küsisisin, et kas te teete nalja? Meil alles ei eile oli see vestlus. Mille peale öeldi, et väga vabandame jne.. aga tõesti on hetkel väga rahulik ja kui sa tahad võid sa ju tunnikeseks tulla. Mille ma viisakalt ära ütles ja küsis edasise nädala kohta nagu eilegi, kuna kodus ootamine, et sulle sõnum saadetakse, et pole vaja tulla on üsna mõttetu. Asi lõppes sellega, et selle töökohaga on nüüd ühelpool. Järgmine nädal veel vaja 5 tunni teenistusele järgi minna. Igatahes tore teada, et nüüd päevad vabad ja selle teadmisega helistasin kohe uude, autojuhi, töökohta ja soovisin homseks ja ülehomseks endale treeningpäevi, millega lahkesti nõus oldi kuna tööd on palju ja mehi vähe.
Kodu ootas Taavi isetehtud pasta carbonara'ga, mis juustulaadse parmesani tõttu ei olnud küll ideaalne, aga siiski väga maitsev.
No comments:
Post a Comment