DAY 28-30 sõbrapäeva ettevalmistused

DAY 28 - kolmapäev

Hommik algas nagu ikka ja tööle jõudsin ka paraja varuga, nii et jõudsin õhtuseks meeskonna koosolekuks ettevalmistuse ära teha. Seejärel läksin ühe kliendiga "parki" - see tähendas siis koolimaja tagahoovi, kus oli ka laste mänguväli. Mängisime jalgpalli - st. et lõime jalaga üksteisele palli. Koju tagasi jõudes mõtlesin veidi käsitööd teha, kuna ikkagi sõbrapäev tulemas. Tegin koos kahe kliendiga valentinipäeva kaarte. Üks aitas päris korralikult, mille üle oli väga hea meel. Peab edaspidigi sarnaseid ülesandeid välja mõtlema.

Pärastlõuna kulus sahvri korrastamisele ja niisama lebotamisele. Paljude töökaaslaste meelehärmiks (need, kes juba olid kodust kontori poole liikuma hakanud) jäeti koosolek pool tundi enne algust ära. Vaba õhtu!

Enne koju minemist käisin veel kohalikust Superstorest läbi, et osta leiba, piima, philadelphia võileivamääret ja fruit cupse. Lisaks uurisin ka maapähklivõi riiulit, kuid ei raatsinud uut 5.29 CAD'i eest osta (eelistan puhast, mis koosneb ainult maapähklitest ja seda pakub üks firma).
Poes peatas mind keegi tädi, kes küsis, kas tahaksin teha endale kaardi, millega saab punkte koguda, millel pole aastatasusid jne. Mina mõtlesin, et pakub kliendikaarti ja olin kohe nõus. Lisaks veel anti kupong, millega sain 3.49 CAD'se küpsisepaki tasuta! Sweet! Kupongi pealt muidugi avastasin, et taotlesin endale uue pangakaardi…mis seal ikka! Eks paistab, mida endast kujutab, kui postiga koju peaks jõudma.

Taavi luges päeval autojuhilubade siinse taotlemise korra koht ning õppis teooriaeksamiks. Hinna klass selleks toiminguks on 20-30 CAD'i teooria eksamiks ja 130 CAD'i + maksud + autorent + veel midagi sõidueksamiks.

Koju jõudes ootas soe supp ja magustoiduks viimasest lusikatäiest maapähklist tehtud võileib. Pärast seda hakkas süda valutama, et äkki ikka hommikul tahan pudru peale panna ja siis ei ole. Nii et läksime Taaviga Safewaysse uudistama. Maapähklivõi leidsime kiiresti ja oli tervelt 30 senti soodsam! Ja siis jalutasime ja uudistasime veel tunnikese poes.

Õhtul mängisime veel Rummy-t, mille Taavi suutis sassi ajada, kui proovis skeemitada. Õhtu lõpetas kuum vann (tuleb ju ära kasutada seda, et ise veearvet ei maksa), kus sai lõõgastuda ja raamatut lugeda.

DAY 29 - 7 kuu tähtpäev

Erilise päeva puhul tõusis Taavi ka hommikul ülesse ja sõi Mariiga koos kaerahelbeputru. Tööpäeva esimene osa möödus taas pargis käimisele - seekord sain ka pilte teha.

Seejärel vaatasin uudishimuga, kuidas kolmandat klienti üritati välja saada. Pärast 2,5 tunnist pingutamist andis kaastöötaja alla. Seejärel lasin oma hoolealusel taas vannis mängida (Taavi ütles õhtul, et talle ka meeldiks, kui ma talle vannimänguasju ostaks, aga tema tahaks värvilisi..) ning oligi päev läbi.

Otsustasin veel enne rongile minekut Liquerstores käia, et õhtusöögi kõrvale miski hea vein võtta. Leidsin, et eelmisel laupäeval ostetud vein oli sooduspakkumisel - poole soodsam, kui kodulähedases poes. Võtsin siis kohe nii punase (teist marki kui varem) kui ka valge.

Päeval käidi uksekella programeerimas, et saaks edaspidi pakke kätte ja ka külalisi sisse lasta. Siinne süsteem töötab mobiiltelefonile helistades. Majahoidja ütles, et valmis mine proovi. Taavi siis läks ja nagu ikka sai ta minna tagasi ja öelda et asi ei tööta. Mille peale vastati et ilmselgelt ei tööta see oled ju sina sa oled vist neetud. Tundub, et viga oli seekord üldine mitte minus kuna telefonivõrk oli millegipärast maas.

Koju jõudes ootas Taavi pidulikult kaetud laua ja krevettidega Caesari salatiga (isetehtud kaste).

Seejärel otsustasime jätkata igaõhtuse traditsiooniga ja Rummy-t mängida - seekord koos veiniga.

Kahjuks vedas seekord veini valik tõesti alt ja maitse oli suhteliselt kohutav ning ajas pea ka valutama. Taaskord püüdis Taavi skeemitada, mis lõppes samamoodi nagu eile. Seejärel andsime alla ja vaatasime filmi "Whiplash".

DAY - 30

Viimaks reede! Täna ootas ees trummitundi minemine kahe kliendiga. Hommikul sai kõigepealt muidugi vaeva nähtud sellega, et ühte klienti üleval hoida, kuna ta viimasel ajal väga väsinud ja magab igal võimalusel (rohtusid vahetati just). Üleval hoidmiseks võimlesime ja laulsime.
Trummitund toimus põhimõtteliselt päevakeskuses, kus käivad erivajadustega inimesed. Tund ise oli väga lahe - olid erinevad trummid ja harjutasime nö erinevaid tehnikaid. Põhilise osa sain ma ise mängida, kuna klient eelistas lihtsalt mu käest kinni hoidmist. Igati vahvalt veedetud tunnike!
Pärastlõunal midagi konkreetset ei teinudki ning seetõttu venis ka päev pikale. Arutasime töökaaslastega, et mida saaks teha, et klientide päevad sisutihedamad oleksid ja milliste trikkidega kolmandat klienti uksest välja saada.

Trammiga koju sõites eelistasin seekord aknast välja vaatamist raamatu lugemisele. Päris huvitav oli, kuna eelmise päeva paks lumi oli kõik ära sulanud ja pakkus hoopis teistusugseid vaateid. Temperatuur oli ka soe - nii umbes +15 kraadi.

Õhtusöögiks maitserohelisega veiselihast kotlet koos salati ja spiracha, sinepi majoneesi kastmega. Kahjuks sai varem ostetud sealiha ära visata kuna siinse kombe kohaselt kirjutatakse kuupäevi "vales" järjekorras. 15 veebruar osutus hoopis 2015 aasta veebruariks ja kuupäev järgnes hiljem - kiiruga vaadates harjumusest tehtud viga.

Õhtul tegime paar mängu Rummy-t ja seekord Taavi ei ajanud mängu sassi ja Marii võitis 2 korda. Peale seda said mõlemad oma sellel nädalal ilmunud sarju vaadata.

DAY 26-27 - tugiisikuks olemise ja paki saamise rõõmud

DAY 26

Päev algas Mariil nagu ikka - tegi kaerahelbeputru, mida maitsestas maapähklivõi ja apelsinimarmelaadiga. Ideaalne kooslus! Segavaks faktoriks oli pidevalt tilkuv nina, nii et sai kaks pakki salvrätte tööle kaasa võetud (etteruttavalt võin öelda, et kõik sai ära kasutatud ja õnneks leidsin kotist veel kolmandagi paki, ilma milleta poleks läbi ajanud).

Tööle jõudes jagati ülesanded ära ning Marii suureks rõõmuks sai ta minna koos ühe kliendi ja tugiisikuga raamatukokku. Tundus lihtsa ja vahva ülesandena. Alguses ka oli - luges talle raamatut, mängis, laulis jne. Hetkel, mil tahtsid edasi liikuda, sai selgeks, et taaskord ei lähe äraminemine lihtsalt. Proovisid igasugu trikke, kuid klient suutis ikka üle kavaldada ja ennast sellega lõbustada.
Lõpuks helistati maja juhile ja lubas appi tulla. Pakkus, et otsigu ratastega tool ja proovigu selle peale saada. Ei õnnestunud, kuid juht võttis kaasa snäkipaki, nii et said lõpuks liikuma - nii 10 sammu edasi. Siis otsustas klient taas veidi puhata ja keeldus kategooriliselt tagasi tooli istumast. Pärast lühikest mõttepausi tuli juhile meelde, et raamatukogus on teistsuguseid ratastega toole - nahast tugitooli moodi, millel küljes lauake. See õnneks kliendile sobis ja nii ta raamatukogust auto juurde välja kärutati. Igati naljakas vahejuhtum - nii meile kui ka teistele raamatukogu külastajatele.

Taavi päev oli enam vähem sama tore. Äratus oli 10:30 ja enam vähem kohe saabus ka kaua oodatud pakk - juhe, millega arvutist pilt telekasse saada. Rõõmu kui palju…seni kuni proovis seda tööle saada. Kõigepealt proovis meie televiisoriga, siis proovis naabrimehe televiisoriga - mis ei õnnestu, see ei õnnestu.
Kahe korruse vahel liikudes, märkas, et FedEx on ukse taga käinud ja lipiku jätnud - tule ise pakile järgi nii 20 kilomeetri kaugusele. Ilmselgelt see mõte Taavile ei sobinud ja võttis ühendust FedExi klienditeenindusega. Kõigepealt rääkis automaatvastajaga, kes ei saanud aru, mis Taavi tahab ja lõpetas kõne ära. Seejärel sai rääkida päris inimesega, kes ütles, et pakivedajal pole telefoni kaasas ja võib öelda, et homme tagasi tuleks, aga kuna telefoni ei ole, siis…

Kõigeks selleks eelnevaks kulus terve päev, nii et Marii jõudis enne koju jõuda, kui Taavi süüa oli hakanud tegema. Tööl polnud tal süüa õnnestunud, nii et oli päris näljane ja nohust paksu peaga. Kiirelt sai koostööna tehtud frikadellisupp, mille alla jõi Marii ühe gripitee.

Õhtul sai ka Marii klienditeenindustega suhelda - panga ja kino -  et saaks lõpuks oma kontodesse sisse logida. Õnnestus kiirelt ja valutult. Taavi sai FedExile ka oma mure edastatud.
Pärast seda kõike oli Marii enesetunne piisavalt hea, et kell 21 magama minna pärast gripitee joomist. Taavi jätkas "viimaste" Breaking bad osade vaatamist, mida tegi Marii suureks "rõõmuks" pea kella 3ni öösel.

DAY 27
Marii ärkas mõnusa peavaluga, nii et sai tavalise kuue tableti asemel seitse võtta (kaks Mg, kaks D-vitamiini, immuunsüsteemitugevdaja ja 2 peavalutabletti). Meeleolu parandamiseks suhtles Kaupoga, kes tegi tuju paremaks habemepildiga - aitas küll. Hommikukohvile lisas ka eelmisel päeval ostetud half-and-halfi (18% kohvikoor) - palju parem kui tavalise piimaga. Hea algus ilusale päevale!

Tööl sai esmalt ühe kliendiga Superstores käidud mütsi otsimas - tuli välja, et neil on meeste talvemütsid kõik ära ostetud. Seejärel jalutasime veel pool tundi ja läksimegi koju lõunat sööma.
Pärastlõunal tegime tuletõrjeõppust. Kahjuks keeldus üks klient välja minemast, nii et oli kaks tuleohvrit - klient ja tema tugiisik. Pärast õppust toimus majakoosolek, mille jooksul küsiti klientidelt, kuidas nad on oma elamistingimustega rahul, kuidas tugiisikud meeldivad, mida tahaksid muuta jne. Tuletan meelde, et kaks klienti on täiesti mitteverbaalsed ja kolmas räägib, siis kui ise tahab. Samas pean ütlema, et nad saavad väga hästi aru, mida küsitakse ja kogemusega õpid aru saama, mida nad vastavad. Interpreteerimine tegi asja lõbusaks - nii meile kui neile. Lõpetuseks mängisin ühe kliendiga I spy mängu, milles ta on väga osav! Kokkuvõttes oli väga vahva tööpäev ja koju minnes oli hea enesetunne.

Taavi ärkas seekord 9:30. Lõunat käis ta söömas koos Kadri poiss-sõbraga, kellega sai arutatud võimalike töökohtade üle. Maitsvad tacod andsid muidugi lisaväärtust juurde.
FedEx'ga läks seekord õnneks - jõudis samal ajal ukse taha, kui Taavi koju, nii et pakk käes. Nüüd saab Taavi endale meeldival viisil muusikat kuulata.
Lisaks kandideeris Taavi paarile töökohale - pöidlad pihku!

Marii käis veel enne koju tulemist raamatukogust läbi, et end klientide osas arendada ja ideid koguda. Kojutulemise ajal sai Taaviga sõnumeeritud (sms'id ju tasuta) ning viimase asjana mainis ta, et loodab, et ma ei taha koju jõudes WC'd kasutada. Kummaline.

Koju jõudes sain teada - nimelt oli tal kuidagi õnnestunud WC-uks lukku panna ja kuna meil pole ühtegi varrast, siis ei õnnestunud avada. Õnneks tuli enne viit töömees, kes poole minutiga ukse avas. Me olime töömehele juba tuttavad, nii et uuris, kuidas läheb jne. Armas.  Manager oli muuseas Taavile pool naljaga maininud, et ei tea, kas tuleb ükski päev, kus meid ei pea nägema...

Õhtusöögiks oli Taavi teinud restoraniväärilise roa: tadžikimarinaadis kanafilee riisiga. Nämm..

Õhtul toodi meile ka uus vaip - manager leidis, et uue toomine on odavam, kui meile tolmuimeja andmine või keemilise tegemine. Miks ka mitte.
Lisaks mängisime Rummy-t (1:1) ning sai jälle vannis mõnuledes raamatut lugeda.

DAY 23-25 - poodlemine, pokkeriõhtu ja kodune pühapäev

DAY 23
Reede hommikul suutis Marii keeta kaerahelbepudru, mis maitses juba päris hästi - tuleb olla õnnelik väikeste saavutuste üle! C-trainil oli taas mingi mehhaaniline rike, kuid peatuses ei pidanud siiski ootama rohkem kui 4 minutit. Trammilt maha astudes, ootas jälle käre pakane, mida linnas nii väga ei tundnud.
Kuna eelnevad tööpäevad polnud minu jaoks piisavalt sisutihedad, olin võtnud endale eesmärgiks mõelda välja rohkem tegevusi. Seekord ka õnnestus ja igavust tundma ei pidanud. Sain isegi veidikene trenni teha - nimelt on meil keldris trenasöör, mille peal sain pool tundi sõita (mitte jutti) samal ajal, kui klient kõrval oma asjadega tegeles. Lisaks tegin inventuuri, et teada saada, mis veel kasutada saaksin. Leidsin üht koma teist põnevat.

Taavi käis päeval Saltlik's töövestlusel - koka kohale. Kõigepealt täitis ankeedi ja siis sai pool tundi oodata, et keegi temaga rääkima tuleks. Uuriti üht ja teist, kuid lõpuks öeldi, et hetkel otsivad kedagi kogemusega ja seetõttu kahjuks ei sobi.

Pärast tööd sain Taaviga Superstores kokku. Taavi nõustus minuga, et antud Superstore on tõesti parema sisekujundusega kui eelnevad, kus oleme käinud. Poeskäik osutus edukaks ja saime 50 CAD'ist lahti. Kodus avastasime, et müüja oli meile tünga teinud ja polnud maha arvestanud 1 dollarit kasutatud kupongi pealt ning peterselli oli müünud poole kallima tilli pähe. Koju sõites nägime ehtsaid red necke, nii et see linnuke ka kirjas.

Taavi leidis, et pole mõtet kaugelt poest piimakanistrit osta, nii et enne koju minekut sai Marii veel Safewayst ja alkoholipoest läbi käia, kuna Taavi leidis, et ühe olulise asjana on ka õlu puudu. Eelarvele lisandus 5,45CAD'i piima eest ja 17,6CAD'i õlu eest.

Reedese poodlemise tulemus - pildilt puudu pea kilone singitükk ja saiapäts.

Koju jõudes, kontrollis Marii oma e-maili ja sai teada, et peab minema siiski uuesti täie raha eest esmaabikursusele, kuna osales algselt ühepäevasel kuigi oleks pidanud osalema kahepäevasel. Taaskord ei tulnud kiirustamine kasuks.

Reede õhtu olime otsustanud kodus veeta. Taavi tegi meile värskelt ostetud tilliga dipikastme.

Proovisime kiidetud vahtrasiirupiküpsiseid.

Mängisime Rummy-t ning vaatasime dokumentaali Queenist.

DAY 24

Laupäeva hommikut alustasime pannkookide ja perega suhtlemisega. 

Plaanis oli meil (loe: Taavil, millega Marii suure torisemise saatel nõustus) ka koristada. See tähendas, siis kõigepealt kõigi ruloode maha võtmist ja pesemist. Seejärel diivani ja voodi nihutamist, et saada lõplikult lahti kipsitolmust, mis oli igal pool pärast seina parandamist. Lisaks otsustasime vaiba kokku rullida, kuna hoolimata mitmetest palvetest pole meile tolmuimejat toodud. Ilma vaibata on isegi parem!

Pärast koristamist oli kõht tühi, nii et võtsime suuna kesklinna mäki poole. Väljas säras päike ja oli viis soojakraadi. Kõigepealt käisime aga taarapunktis. Taarapunkt nägi välja nagu meil vanasti, kui käsitsi pudeleid kokku loeti, ainult, et see oli suures laohoones ja vastuvõtjaid oli mitu. Siin võetakse vastu ka piimakanistreid (25 senti) ja veinipudeleid (10 senti). Seekord oli saagiks 2 CAD'i.

Mäkis kasutasime kuponge ning saime kaks burgerit + BigMac'i eine ainult 10 CAD'i eest. Lisaks saime veel tasuta kohvi. 

Pärast mäki suundusime Dollaramasse, kuna polnud seal varem käinud ning oli paari tarbeasja tarvis. Koht iseenesest midagi glamuurset polnud, kuid osad asjad olid tõesti odavamad.

Dollarama saak 

Pärast koju jõudmist hakkas Marii kiirelt karehelbeküpsiseid tegema, kuna tunni ja poole pärast pidime olema juba pokkeriõhtul, mida korraldasid meie eestlastest võõrustajad.

Külakost

Pokkeriõhtule kogunes kaheksa eestlast, nii et meie tutvusime nelja uue eestlasega. Võõrustajad olid kõvasti vaeva näinud ning seintel olid pokkerisümboolikaga sildid ja snäkilaud oli lookas. Marii langes kaardimängust poole tunniga välja, nii et sai kahe Eesti tüdrukuga hoopis juttu ajada (kellest ühega käis Taavi bakaõpingute ajal samades loengutes!). Taavi päästis õnneks perekonna au ja sai pokkeris auväärse teise koha!

Marii veini valik

Lisaks mängisime veel uut mängu Storage wars - need, kes saadet näinud, teavad. Mitmekesi mängides oli tegu väga naljaka mänguga, nii et saime mitmel korral kõht kõveras naerda.

Storage wars

Pärast seda, kui kõik teised olid lahkunud, mängisime veel Wii mänge - bowlingut ja iluuisutamist. Üle pika aja oli päris vahva! Koju jõudsime poole kolmeks.

Vaade öisele kesklinnale

DAY 25

Marii ärkas hommikul kinnise nina, valusa kurgu ja üldise kehva enesetundega - tõenäoliselt oli eilne soe ilm petlikuks osutunud. Algselt oli plaanis olnud Kadriga jälle poes käia ja turu peale minna - need plaanid jäid kahjuks ära. Õnneks oli Kadri aga nii tore ja tõi siiski ära meie posti, mis tema aadressile oli tulnud (algselt andsime tema aadressi enda elukohaks). Nii et nüüd saame järgmisel nädalal tasuta kinno minna!

Päev möödus televiisorist vanu filme vaadates, Internetis uudistades ja raamatut lugedes. Vahepeal tegime ka süüa ning pesime pesu.

Õhtul sai veel vannis käia, mis on peaaegu, et sama mõnus kui saunas käimine. 

Enne magama minemist suutis Marii oma telefoni tühjaks teha, nii et sai uuesti kõigega otsest peale alustada. Nüüd pole enam ühtegi pilti ka. Õnneks sai Taavi kontaktid üle kanda, nii et päris kõik telefoninumbrid kaduma ei läinud.

DAY 22 - tavaline neljapäev

Marii sai hommikul enne tööle minemist Skypes emaga rääkida, mis Taavi und ei seganud - magas 10ni (eks on raske varem tõusta, kui kella poole kolmeni sarja vaadata…õhtul kilkas, et ainult 25 osa veel jäänud). Hommikusöögiks olid kuumad juustusaiad - viimaks leidsime hea juustu, mis maitseb enam vähem nagu Eestis, aga singi otsingutega tuleb jätkata.

Seekord sai Marii trammipeatuses isegi veidike oodata (tavaliselt tuleb viimased sammud kiiremini teha, et saabuvale trammile jõuda), kuna tramm oli katki läinud. Oodata tuli 10 minutit (hommikuti käib tramm väidetavalt iga 5 minuti tagant - reaalsuses iga 2-3). Tööle jõudis siiski õigeks ajaks. Tööpäev oli suhteliselt igav - sai kliendi lõbustamiseks plastikjullasid ühest kausist teise valada, erinevate mänguasjadega helisid teha ning jõululaule laulda. Mitte just väga väljakutseid pakkuv päev. Pakkusin ka välja, et võiks äkki PECS'e õppida nagu kliendi arengukavas kirjas, kuid selle peale ei öeldud midagi. Eks pean ise veel natukene uurimistööd nende kohta tegema ja siis plaani ellu rakendama hakkama.

Hommikul võttis Marii trammipeatusest tasuta pakutava ajalehe Metro, mida sai koju sõites lugeda. Esikaane lugu: "Uutesse koolidesse planeeritakse sooneutraalseid tualette!". Sõna võttis sooneutraalne õpilane, kes rääkis selliste tualettide äärmisest vajalikkusest igas koolis!
Teises peatuses tulid trammi kolm pärismaalast - kaks meest ja naine. Naine hakkas esmalt oma kaaslase peale karjuma ja seejärel kõrvakiile jagama (istusid minu taga, nii et pidin kohta vahetama). Kui sellest ära tüdines hakkas kõva häälega üle trammi rääkima, kuidas kõik ümberringi on immigrandid ja peaksid oma kodumaale tagasi minema. Rõhutades seda, et tegu on nende maaga ning et tema on koolis käinud ja teab. Samal ajal rüüpas märjukest ja hammustas snäkki peale. Alguses oli veidi hirmus, lõpuks tuli naer peale.

Tänane päev oli üle pika aja pilves ning seetõttu oli töölt koju jõudes uni peal. Nii nagu Eestis pärast igat tööpäeva. Seetõttu sai ära jäetud nii tänane trennikohtumine kui ka strateegiline suhete loomine. See eest avastasin uue Kanadas resideeruvate eestlaste blogi. Lemmikuks jääb siiski see blogi.
Taavi oli valmistanud meie jaoks tundmatust kalast söögi koos praekartulitega - päris maitsev! Kahjuks ei suutnud täna õhtul maapähklivõi sõltuvusele vastu panna - homme on uus päev!

Taavil oli tarvis oma CV'd välja printida, nii et läks oma uue sõbra juurde - kaks korrust üleval pool asetseva "naabri" juurde. Homme ootab teda järgmine töövestlus.

DAY 19, 20 ja 21 - 3 weeks

DAY 19

Esmaspäeval ootas Mariid esimene töövarjupäev kella 8st kuni 16ni. See tähendas taaskord kell 6:15 ärkamist. Hommikusööki süües kontrollisin ka ilmateadet, mis ütles, et väljas on -17 kraadi, mis tuule tõttu tundub nagu -21. Oh joy! Kesklinnas külm nii väga ei näpistanud, aga trammilt maha astudes ja kindaid käest võttes, et kaarti vaadata, oli ikka päris külm küll. Õnneks leidsin maja lihtsalt ülesse ja sain kiirelt sooja.

Kaks klienti olid selleks ajaks üleval ja sain nendega tutvust teha. Seejärel suundusin "keldrikorrusele", kus asub kontor, sahver, vannituba ja kaks nö mängutuba. Alustuseks sai taaskord umbes kaks tundi igasuguseid pabereid lugeda ja allkirju anda. Selleks ajaks, kui lõpetasime, oli klientidel aeg "päevaprogrammiks". Mis tähendas spordikeskusesse ühega jõusaali ja teisega basseini minemist. Kolmas ei ole just väga huvitatud liikumisest, nii et tema pidi päeva kodus veetma.

Mina pidin minema basseini koos ühe kaastöötajaga, kellega hakkan tõenäoliselt tihedalt koostööd tegema. Antud kliendi taustaks on non-verbal, downi sndr, autism ja ocd + vam. Nii lihtne see aga ei olnud, et riided selga ja minekut. Proovisime igatmoodi, kuid kuidagi ei õnnestunud. Otsustasime, et sööme siis enne lõunasöögi ära ja proovime pärast uuesti. Läks õnneks. Basseini minemine tähendab, siis lastebasseinis olemist, kasutades abistamiseks vahtplastjullasid. Basseinis oli tõesti vahva ja näha oli, et klient nautis täiega. Ujulas oli huvitav see, et osa (enamasti tõmmunahalised naised) olid ujuma tulnud täisriietuses - pikad püksid ja pikavarukaga pluus, puuvillased.
Varasemalt on olnud probleeme antud kliendi basseinist välja saamisega ja seetõttu oli meil kaasas tema lemmikasi - pärlikee, mida ta raputab. Seekord saime kiiresti basseinist välja ja riidesse - probleem ilmnes aga dušširuumist väljumisega. Nimelt istus ta maha ja keeldus edasi liikumast. Põrand oli soe, tekstuuriga ja taustaks kostis veevulin - suht ideaalne koht tema jaoks. Ja nii ta siis istus seal 2,5 tundi. Selle aja jooksul kõndis meist mööda mitmeid ja mitmeid inimesi (tegu oli perekonna riietusruumiga), kes a la pakkusid abi, tegid rõõmsaid kommentaare (nt "teil käib siin pidu?" ja olid muidu abivalmid. Eestis tõenäoliselt vaadataks vähemalt viltu ja halvimal juhul kutsutaks politsei…
Proovisime nii ja naa, aga kuidagi ei õnnestunud teda liikuma saada (jõudu me kasutada ei tohi - kaasaarvatud püsti tõstmine vmt). Vähemalt oli klient õnnelik, saime telefonis mängida ja minul oli ka raamat kaasas. Tore esimene päev!

Enne koju minemist tuli mul veel c-traini kuupilet osta transpordiameti kontorist. Tegu oli kuu algusega, nii et sama mõte oli päris paljudel - pärast mind tulijad said natukene aega ukse taga külma käes olla. Kuupilet tähendabki kuu piletit ehk siis veebruari pilet kehtib veebruaris. Poole kuu pealt pole mõtet enam kuupiletit osta, kuna tõenäoliselt sõidad vähema kui 99 CAD'i eest (üks 90 minuti pilet maksab 3.15 CAD'i).

Kuupilet Calgary transpordi jaoks

Koju jõudes olin täielikult ära külmunud ja nälga suremas - polnud söönud kodust lahkumisest saadik (ja hommikusöögiks olid froot loops'id, millega oled näljane pärast paari tundi). Õnneks ootas Taavi valmis söögiga ja sain kohe lauda istuda. Pärast sööki tuli mõnus rammestus peale, nii et peale uudiste vaatamise ja raamatu lugemise muud teha ei jõdnud.

DAY 20
Marii jõudis tööle 45 minutit varem ja sai järgmise kliendi taustaga tutvuda. Seekord down'i sndr, vam ja soovi korral räägib ühe sõna või terve lause. Väga vahva kutt! Samas väga raske saada liigutama ja ühelt tegevuselt teisele suunata. Ülejäänud kaks ajasid oma asju, nii et pühendas enamuse päevast ainult temale. Iga kord, kui pakkusin mingit tegevust, sain vastuseks "Noooo…why?". Lõpuks said põhjendused otsa küll…
Umbes tunnike enne vahetuse lõppu oli selline rahulik aeg, mille ajal sain nt hommikusöögihelbeid pakikestesse jagada, et oleks hea lõunasöögikarpidesse panna.

Taavil oli selleks päevaks plaan käia ülikooli karjääripäeval, kuna seda soovitati eelmisel neljapäeval raamatukogus. Linna jalutades, olime korduvalt kõndinud mööda majast, millel oli silt "University of Calgary". Arvas, et see ongi õige koht. Kohapeale minnes selgus aga, et see on vaid mingi teaduskonnahoone ja mess toimub ülikoolilinnakus neli trammipeatust põhjapool. Kui juba selle plaaniga sai välja mindud, siis tuli ära käia. Ülikoolilinnak oli suur, aga vooluga kaasa minnes õnnestus leida spordikeskus, mille ühes hallis pidi üritus toimuma. Spordikeskus oli suur - ujula, väiksemad saalid aeroobika/tantsu jaoks, mitu korvpallisaali koos rõduga, söögikoht, lõõgastusala ja palju muud.
Paraku karjäärimess polnud minu jaoks suurem asi. Madala naftahinna tõttu ei otsi paljud tööandjad endale hetkel uusi töötajaid. Pigem olid väljapakkumisel suvepraktika kohad. Üldiselt näidatakse üles optimismi ja loodetakse parema tuleviku peale. Samas otse kontakti ei teha vaid antakse kätte voldikud ja öeldakse, et vaadake meie kodulehelt vabade kohtade olemasolu ning kirjutage personaliosakonna üldisele aadressile. Seega üsna kasutu, sest seda on ilma tulemusteta tehtud juba mõnda aega. Ühe ettevõtte esindajaga õnnestus natuke personaalsemalt jutule saada ning vahetada resumeed/visiitkaarti.

Peale seda tuli Taavil kiirustada tagasi linna kokaintervjuule ühte jaapani restorani. Reklaamis end kui kirglikku toidu valmistajat, kes oskab nugadega ümber käia ning kellele on peale toidu maitse oluline ka selle välimus. Lubati paari päeva pärast teada anda. Palk oleks kohalik miinimum, aga tööaja sisse jäävad söögikorrad (lõuna ja õhtu) on firmasisesed ja -kulul. Samas annaks see võimaluse õppida uusi võtteid, maitseid ja panna end proovile hoopis teises keskkonnas.

Enne koju tulekut käis Marii läbi Superstore'st, mis asub täpselt c-traini peatuse kõrval. Hommikusöögihelbed olid otsa saanud, nii et ostis kaerahelbeid, õunapüreed, sinki (mis nägi välja nagu päris sink), uue paki juustu, puuviljapüree topsikesi ja kaneeli - kokku 22 CAD'i. Antud Superstore meenutas Prismat ja tekitas kodusema tunde, kui teised külastatud poed.

Teisipäevane toidukorv

Kodus suutsin vastu panna ahvatlusele pärast õhtusööki maapähklivõi-moosi saia süüa - täielikult sõltuvus juba tekkinud. Selle asemel proovisime ära kohaliku kreeka jogurti (lisandiks apelsinimarmelaad ja tumeda šokolaadi tükid), mis maitses sama hää, kui Eestis.
Proovisime ka IQ mängu mängida, kuid pärast paari kaarti andsime alla - liiga pingutust nõudev (loe: ei olnud piisavalt targad).

Seekord suutsin mina end ka veidi liigutada ja tegin 25-minutilise trenni.

DAY 21
Hommikusöögiks sõi Marii kaerahelbeputru kaneeli, banaanipüree ja maapähklivõiga…Taaskord sai kinnitust, et ta pole (enda tehtud) kaerahelbepudru fänn.

Töö algas Mariil tund aega hiljem, nii et nüüd oli väljas täitsa valge ja päike säras. Külma nii -15 kraadi. Väga mõnus päeva algus.
Tööl toimus inspektsioon, et saadaks edasi olla akrediteeritud teenuse pakkujad. See tähendas, et majja tuli üks naisterahvas, kes kontrollis kogu maja üle, vaatas dokumentatsiooni ning suhtles klientide vanematega.
Mariid see väga ei puudutanud, kuna sai esmaspäevase kliendi ja tema emaga uuesti basseini minna. Ema oli väga vahva, uuris meie kohta ning rääkis oma elust. Nad elavad farmis ja kasvatavad hobuseid, nii et võib loota, et kunagi saab Marii sinna ratsutama minna koos kliendiga. Ema on ühtlasi ka endine ujumistreener, nii et oskas erinevaid harjutusi kliendiga vees teha ning rääkis oma eesmärkidest, kuhu tahaks pojaga jõuda. Seekord läks kiirelt nii kodust väljumine, basseinist välja saamine kui ka riietumine. Varuks oli muidugi ka preemia - mindi pärast McDonaldisse.
Koju jõudes oli majja jäänud ainult kaks klienti - üks oli vahepeal oma pere juurde läinud kuni pühapäevani. Kuna kõik oli rahulik, sai natukene koristada (loe: valgendiveega erinevaid pindu puhastada), dokumente täita ja lõunat süüa. Lõunasöögiks oli seekord juustu-croissant ja vahtrasiirupi kattega pontsik, kuna lõunasöögi oli koju ununenud ning Tim Hortonis muud ei pakutud.
Valmistasin ka järgmise päeva lõunasöögi - enamasti on see võileib majoneesi ja singiga, puuvili ja müslibatoon. Kõige huvitavam asja juures on see, et nii saia kui ka sinki hoitakse sügavkülmas..
Taaskord oli vahetuse lõpus rahulik aeg ning sai diivanil päikesepaistet nautida, klienti assisteerida ja kaastöötajatega juttu ajada.
Koju tulles oli väljas +2 kraadi sooja.

Taavi sai päeva jooksul skype vahendusel pakkuda kodustele tehnilist tuge ja kutse minna teisele intervjuule: kokaks ühte kesklinnas asuvasse grillrestorani (steak house).

Õhtul oli Mariil plaan minna treppe vallutama ühe Meetup grupiga, kuid eilse trenni tagajärjel olid sääremarjad väga valusad. Nii sai esimest korda edukalt Taavi õue meelitatud ja mööda 17. avenüüd jalutatud - tegu populaarse söögikohtade-poodide tänavaga.

Palju on hiina-vietnami-tai kiirsöögikohti

Tüüpiline kuulutus

Lisaks jäid tee peale kaks parki.

Inimesed taustal pakuvad tasuta kuuma kakaod

Day 17, 18 - Chinook'i kaubanduskeskus ja matk linnas

Laupäeva hommikul üllatas meid aknast välja vaadates lumi - öö jooksul oli sadanud u 10 cm ja temperatuur langenud -10 kraadini. Hommikupooliku veetis Marii esmalt perega suheldes ja seejärel Avega. Oli nii vahva pärast nädalast pausi kodustega suhelda ja andis väga palju positiivseid emotsioone.

Kella 12ks oli Mariil aeg kinni pandud politseijaoskonda, et teha avaldus karistusregistri väljavõtte saamiseks, mida töökohas on vaja. Jalutuskäik sinna võttis aega umbes pool tundi, mille jooksul sai nautida lund ja vaadata, kuidas tänavaid puhastatakse. Jaoskonnas võttis meid vastu noor politseinik, kes küsis kahte isikut tõendavat dokumenti, ulatas täitmiseks paberi ja ümbriku, kuhu pidi oma aadressi kirjutama (sinna saadetakse dokumendid). Karistusregistri väljavõtte eest tuli välja käia 30 CAD'i.

Edasi siirdusime c-traini peatuse poole, et minna Chinooki kaubanduskeskusesse, mis on Calgary suurim ja väidetavalt parim. Marii avastas poole külastuse peale, et me oleme ju siin käinud, mis taaskord Taavit lõbustas. Külastuse põhieesmärgiks oli leida Mariile uus käeokott, mis õnnestus põhimõtteliselt kolmanda poe külastusega.

Marii uus kott (2h töötasu eest) - sobib ideaalselt mantliga! Nüüd oleks ainult uusi saapaid vaja...

Poodidest oli esindatud nt Guess, Victoria's Secret, H&M, La Senza, Helly Hansen, legopood, Target, Shoppers Drug Market jne jne. Palju oli ka meie jaoks tundmatu nimega kohti, mis enamasti müüsid a la kauboiriideid.

Käisime tutvumas ka kinoga, kuhu saame tasuta minna, kui meie kliendikaardid kohale jõuavad. Ootesaal nägi igatahes hoopis teistsugune välja, võrreldes meie kinodega:

Filmidest tuntud mänguautomaadid

Ja muidugi erinevad toidukohad

Popcorn ja hotdog

Spin the wheel!

Pärast kino ootesaaliga tutvumist oli kõht tühjaks läinud ja siirdusime vaikselt söögiala poole. Seal oli umbes 20 erinevat söögikohta, mille vahel valida - lisaks tüüpilistele hamburgerikohtadele ka näiteks valikus sushi, hiina/vietnami, tacod, smoothied jne.

Üks pool "food courtist"

Seekord tahtsime meie ära proovida kuulsa KFC, mille tarvis olime kaasa võtnud välja lõigatud kupongi. Saime 8.30 eest kaks krõbedaks praetud kanakoiba ja kaks kintsu ning lisaks joogi, friikad ja "salati." Maitses nagu kana.

Kuulus KFC eine

Pärast söömist käisime veel erinevates poodides ning ühel hetkel avastas Marii, et on oma soojad kõrvaklapid ära kaotanud. Käisime küll oma marsruudi tagurpidi läbi, kuid kahjuks neid enam leida ei õnnestunud.

Enne trammi peale minemist käisime veel läbi Staples'ist (kontorikaup ja elektroonika) ning meie mõistes ökopoest. Ökopoes müüdi kõike alates puu- ja juurviljadest, lihast, piimatoodetest ja kuivainetest kuni seebi ja riidekaupadeni. Osta oleks olnud väga palju - nt leidsime kohvi- ja vahukoore - kuid kahjuks polnud kaasas nii rasket rahakotti.

Koju jõudes olime ära olnud viis tundi ja olime päris väsinud. Marii keeras end teki sisse kerra ning luges raamatut ja vaatas televiisorit siidri ja maapähklivõi-moosi võileiva seltsis. Taavile aga sõnumeeris reedeõhtune naaber, kellel ta aitas tookord kummutikapi kolmandale korrusele tõsta ja seekord palus abi kirjutuslaua kokku panemisel. Marii küsis igaksjuhuks korterinumbri, kuhu otsima minna..

IKEA mööbel. Tore asi - hästi pakitud, selge õpetus ja juppe on kaasa pandud täpselt niipalju kui vaja. Taavi jaoks oli lõbus lego ja tore ajaviide aga uue mustanahalise sõbra jaoks pigem väljakutse. Joonise lugemine ja sisu mõistmine võttis aega ning kruvikeeraja polnud tal ka just kõige parem sõber.

DAY 18
Pühapäeval saime mõlemad end ilusti välja puhata ja ärkasime alles pool kümme hommikul. Väljas oli -17 kraadi. Hommikusöök söödud, oli aeg Taavi vanematega suhelda ning pärast seda oligi aeg välja minna. Nimelt soovitati raamatukogu üritusel sellist lehekülge nagu meetup, kus saab liituda gruppidega, millel on sinuga sarnased huvid ja korraldatakse erinevaid üritusi. Marii oli liitunud "looduse armastajate" grupiga, kes korraldasid linnasisest matka.
Kohtumispaik oli meie kodust omajagu eemal, nii et sai küsitud, kas keegi tahab meid peale võtta. Laupäeva õhtul teataski Paul, et on nõus meid peale võtma. Kohtusime temaga Safeway parklas. Tuli välja, et ta on pärit Indiast ja Calgarys elanud koos oma naise ja lastega üle 20 aasta. Need 20 aastat on ta töötanud samas firmas ja arvake ära, mis ametil? Ilmselgelt insener (ehitus). Nii et sai Taaviga kohe jutule ja lubas saata firmade nimesid, soovitusi.

Kokkusaamisele kogunes lõpuks 15 inimest ja kaks koera (üks nägi välja nagu mu vana koer Berta). Rada viis mööda mäeserva ja külmunud kanalit. Tempo oli tagasihoidlik ning Marii "spordiriietus" end ei õigustanud, kuigi temperatuur oli tõusnud -7 kraadini. Igatahes oli tegu vahva ettevõtmisega - sai end liigutada, uute inimestega kohtuda ning Calgaryt tundma õppida. Taaskord sai imestada, kui sõbralikud on inimesed ja kui lihtne on kontakti leida. Tasub järgmine kordki minna!

Vaade kesklinnale - grupijuhi pilt

Raja algus - grupijuhi pilt

Vaade Calgaryt läbivale jõele - Bow river

Väike kutsa

Meie grupp - väga erinevas vanuses inimesed

Läksime kahe silla alt läbi

Järjekordne vaade kesklinnale

Koju jõudes oli Marii suhteliselt ära külmunud, nii et parima ideena tundus sooja vanni minna. Oli peaaegu, et sama hea, kui saun.

Day 15, 16 - orientation at work

Neljapäeva ja reede hommik algas Marii jaoks varakult - 6:20 oli äratus, et jõuda kaheksaks tööks ettevalmistamisele. Kohale jõudmiseks oli vaja kõigepealt jalutada paar tänavavahet peatuseni, seejärel sõita u 30 minutit c-trainiga ja seejärel jalutada veel 20 minutit kontorini - kokku tund aega.

Mõlemal päeval kestis koolitus kokku kaheksa tundi. Minu jaoks meeldivaks üllatuseks oli, et nende kahe päeva eest makstakse ka palka. Kokku olime koolitusel kolmekesi - mina ja kaks mustanahalist (mees ja naine). Mõlemal oli eelnev kogemus antud töökohal ja olid Kanadas elanud 5+ aastat. Meesterahvas oli väga huvitavate maailmavaadetega ning esimesel päeval jäi pärast igat pausi hiljaks.. Loodan, et edaspidi suudab õigel ajal kohal olla, kuna hakkan nende mõlemaga samas majas töötama.

Neljapäeval kulus pool päeva igasuguste paberite täitmiseks - nt avaldus, et luban tööandjal minu pangakontole raha kanda, maksuvorm jne. Mina sain lisaks täita ka benefit'ide (lisad) lehti, kuna olen erinevalt teistest täistöökoha omanik (alates 30h nädalas on täistööaeg). See tähendab, et pärast kuut kuud töötamist saame (mina ja/või Taavi) aastas "kulutada" nt 500 CAD'i massaažile, psühholoogile, kiropraktikule, kõneterapeudile jne. Kurb uudis oli see, et esimesel aastal ei ole mul palgaga puhkust ning palgata saan võtta ainult 5 päeva (ja 6 haiguspäeva). Aasta möödudes saaksin kaks nädalat palgaga puhkust.

Seejärel algas "õpetlik" osa. Esmalt räägiti, mis firmaga üldse tegu on, mitu töötajat, kuidas käib rahastus (tegu mittetulundusühinguga, kes saab oma raha riigilt) ja mille alusel valitakse kliendid (Calgarys on tegu kompleks juhtumitega - on nii füüsiline, psüühiline puue ning ka probleemkäitumised). 

Seejärel tutvustati arvutisüsteemi, mida hakkame edaspidi kasutama igasuguste dokumentide täitmiseks (ma pean igal tööpäeval täitma vähemalt 4 ankeeti + kirjutama kommentaare suhtlusraamatusse, mis päeval toimus). Sellele järgnes lõunapaus, mille ajal sõin siinset lemmikut - Safeway sushit (lõhe ja krevetiga). 

Ja alles seejärel tutvustati meie rolli ja ülesandeid läbi erinevate näidete "mida teeksid, kui…". Ning esimene päev oligi läbi.

Taavi tegeles päeval metallitöödega tegelevate ettevõtete otsimisega ja nendesse resumeede saatmisega.

Õhtul ootas meid järjekordne strateegiline kontaktide loomine ja seekord lootsime saada ka soovitusi oma resumeedele. Enne raamatukokku minemist, võttis Marii tõelise kanadalase kombel endale Timmust (loe: Tim Hortonist) kohvi ja muffini (uus kreeka jogurti-marja muffin - ei soovita).

Strateegiliste suhete loomisel räägiti, kuidas jätta endast 30 sekundiga liftis hea esmamulje, miks oleks hea teatud firmade inimesi kohvile kutsuda jne. Taavi tutvus kolme uue inimesega ja Marii vaatas samal ajal raamatutes ringi.

Seekord saime ka oma resumeedele tagasisidet. Taavile öeldi, et on väga hea, kuid võib panna veel sisse spetsiifiliselt, mida on teinud. Marii sai mitmeid soovitusi, kuidas veel professionaalsemat muljet jätta oma resumeega Eks tuleb kunagi muudatused ära teha..

DAY 16

Reedesel koolitusel oli põhiline rõhk hädaolukordades tegutsemisel - meil peab majas olles alati olema küljes Telecare'i vidin, millega saab üksnes nupuvajutusega abi kutsuda ning bossidest on 16-8 alati üks inimene valves, keda teavitada. Arutasime ka, millistes olukordades oma juhendajale helistada (nt piim otsas vs keegi on ära jooksnud).  

Lisaks läbisime "kursuse", kuidas töötada turvaliselt üksi - see on Kanadas kohustuslik kõigile, kes töötavad üksi. Seda seetõttu, et aastaid tagasi oli üks Subway tüdruk tööpostilt ära röövitud, metsa viidud ja ära tapetud. Lisaks räägiti lugu kahest sotsiaaltöötajast, keda oli klient rünnanud - et me ikka aru saaksime, kui ohtlik võib meie töö olla. 

Lõpetuseks üritati meid panna kliendi positsiooni "empaatia mänguga": pidime kujutama, et me ei saa enam ise enda eest otsuseid teha ning meie mängu partner otsustab, mida me saame teha ja mida mitte. Ehk siis põhimõtteliselt see, mida meie kliendid läbi elavad. Seejärel kuulsime ka oma klientidest veidi täpsemalt ja tekkis küll soov nendega tutvust teha.

Taavi kandideeris päeval erinevatele koka ametikohtadele, mida kijiji'st leidis. Enda tutvustuses  kirjutas, et naudib söögitegemist ja on osav noakäsitleja. Lisaks loodab, et saab oma hobi muuta karjääriks. Lemmikuteks söökideks on böff, part ja juustukook. Oma oskuste ilmestamiseks ootas Mariid koju jõudes väga maitsev ahjuliha.

Reede õhtu möödus meil sarju vaadates - Marii vaatas enda omi ja Taavi enda. Ideaalne reedeõhtu.