29.08-4.09 Hawaii: Oahu

29.08 - lend Oahule ja üleujutus

Lend Oahule oli läbi Salt Lake'i. Kahjuks polnud aega lennujaamast välja astuda, aga taamal paistsid kutsuvad mäed, nii et võtsime plaani kindlasti järgmisel-ülejärgmisel aastal pikem reis Utah osariiki teha.

Marii naudib jalaruumi

Taamal terendavad mäed

Hawaiile jõudes võttis meid vastu botaanikaaiast tuttav õhk - soe ja niiske. Ja igal pool palmipuud! Sõit majutuskohta suurendas botaanikaaia tunnet, kuna viimane tänav meenutas pigem džunglit kui äärelinna - lopsakat puud sõidutee kõrval ja metsahääled.

Pärast kohvrite tuppa viimist, tuli kiirelt midagi süüa leida. Majaperenaine soovitas lähedal asuvat poodi, nii et võtsime sammud sinna poole. Tegime söögikohtadele tiiru peale, põikasime korraks ka toidupoodi ning kui uuesti välja astusime tervitas meid õues paduvihm, mis oli jõudnud juba parkimisplatsi üle ujutada. Kõhud olid tühjad ja üle platsi märkasime vana hea Subway märki, nii et otsustasime jooksusammul sinna minna. Kuigi see teekond oli ainult paarkümmend sekundit pikk, olime mõlemad subwaysse jõudes läbimärjad ja sellel hetkel tuli ka telefoni sõnum, mis andis üleujutuse hoiatuse. 

Pärast võileiva nautimist otsustasime edasi liikuda Costcosse, et järgnevaks nädalaks hommikusöögi kraami ja snäkke osta. Selle aja peale oli küll vihm järgi andnud, kuid tänavatel oli autokoopa sügavune vesi. Taavi sai nautida põnevat autosõitu.

30.08 - Pearl Harbor, Honolulu vanalinn ja hiinalinn ning maagiline päikeseloojang

Järgmine päev oli varajane äratus ja suundusime Pearl Harbori ajaloolisele mälestusplatsile. Jõudsime enam-vähem avamisajaks, nii et väga palju veel turiste ei olnud, mis ilmselgelt päeva peale muutus. Põhiturist oli pilusilmne, kuid mitte hiinakas vaid hoopis Jaapanist..

Mälestusplats on väga hästi planeeritud ja läbi mõeldud. Kaasa aitab ka see, et pargialas on palmid ja taamal paistab sinine ookean. USS Arizona paadiga külastamine ja eelnev filmi vaatamine on külastajatele tasuta, kuid ülejäänud "atraktsioonid" tasulised - meie otsustasime külastada lisaks allveelaeva ja sõjalaev Missourit.

Sees on mälestusmärgid kõigile langenutele ning vabatahtlik pajatab lugusid hukkunutest. Paljud, kes ei surnud rünnakus vaid hiljem, tahavad, et nende tuhk ka siia tuuakse ning lähedased saavad seda privaatselt tegemas käia.

Mälestusmärgi makett

Allveelaeva tuuriks anti kõrvaklapid, et igaüks saaks omas tempos uudistada

Taavi ja torpeedo

Sõjalaev Missouri juurde viidi bussiga ning sõit viis läbi aktiivse sõjaväe linnaku, mis oli omaette vaatamisväärsus.

Missouri peal algkirjastati II maailmasõja lõpu dokumendid 

Missouril sai alguses giidi kuulata, kes pajatas selle sõjalaeva minevikust ning seejärel lasti vabalt ringi uudistada. Laev oli päris suur ja võttis tükk aega, et kõigega tutvuda. Meie jaoks oli kõige põnevam ilmselgelt köögipool, kust ei puudunud hamburgerirestoran ja Ameerikale kohaselt pontšikubaar.

Pool päeva Pearl Harboris veedetud, liikusime edasi Honolulu vanalinna, kus jälgisime Fommers'i jalutustuuri juhiseid.

Hawaii Parlamendihoone

Hawaii kunagise kuninga monument

Ega seal vanalinnas midagi väga uudistada ei olnud, nii et pärast tunniajast jalutuskäiku suundusime edasi hiinalinna, mis kuulduste järgi oleks pidanud ka eriline olema. Võimalik, et lugesime vanu soovitusi, aga peale pangahoone punaste postide ja kuldsete draakonite ning turulaadsete müügipunktide meie midagi põnevat küll ei leidnud. Edasi tuli rohkelt prügi ja kodutuid, kes tänaval kogu oma kraamiga aega veetsid.

Edasi suundusime lähedalasuvasse parki, kus saime lõpuks jalad liiva ja sooja ookeanivette kasta.

Siin on tavaline avalikus pargis pulmapidu pidada

Mis võiks olla veel parem kui pärast pikka tööpäeva meres joogat teha?

Marii oli kuskilt lugenud, et parim päikeseloojangukoht on Pu'u 'Ualaka'a pargis, mis oli meie pika päeva lõpp-puntkiks. Seekord saime tõesti nautida kauneid vaateid Honolulu linnale ja taamale paistvale ookeanile. Suurepärane lõpp päevale.

31.08 - Diamond Head'i kraater, rannad ja vihmamets

Kolmanda päeva hommiku alustasime samuti varakult, kuna eesmärgiks oli enne õige palava saabumist kraatri otsa jõuda. Eeldasime taas, et nii varakult väga palju veel turiste väljas ei ole, kuid seekord sihtpunkti jõudes pidime "pettuma" - saime peaaegu et viimase parkimiskoha. Avastasime, et antud koht on populaarne kohalike jooksjate seas, kes hommikuse trennina üless-alla jooksevad. Varasemalt oli kraatri tipp kasutuses sõjaväebaasina.

Tüüpiline taimestik kraatris

Teekond kraatrit mööda sinka-vonka ülesse

Vähem vormis turistidele paras katsumus

Ülesse jõudes ootas meid vaade Honolulu linnale ja sini-sinisele ookeanile. Istusime tükk aega sööjes hommikuvõileiba ja nautides vaadet. 

Hommikune trenn tehtud, liikusime edasi China Wall'i (tõlkes hiinamüür) vaatama. Tegu siis ookeanist veidi kõrgemal asetseva platooga, mis laine loksumise tõttu on mitmetasandiline. Uudistamiseme veidi aega surfareid ookeanis ning nautisime niisama lainemängu, mis vahepeal ähevardas ka meid märjaks pritsida.

Järgnevad paar tundi veetsime rannast randa liikudes. Alustades liivasest rannast, kus lainehoiatusest hoolimata oli päris palju surfareid, kuid meie jaoks veidi liiga tuuline. Edasi privaatne rand, mis varjas end "orus" ning seejärel kõige pikim rand, kus saime nautida rahuliku pikniku.

Päikesest ja merest küllastunud, otsustasime uudistama minna ka Nuuanu Valley vihmametsa. Vaated olid küll ilusad, kuid 5 daala eest oleks veidi rohkemat, kui lihtsalt parkimisplatsi ja vaateplatvormi oodanud.

Kuked-kanad igal pool!

Paremal nurgas on golfiväljak

Kuigi oli alles pärastlõuna, otsustasime majutuskohta sõita energiavarusid täiendama. Plaan oli veel õhtul linna peale minna, kuid mõlemad jäime pärast kõhutäit magama ja magasime kuni hommikuni. 

01.09 - Makapuu majakas, Hoomaluhia botaanikaaed ja Oahu põhjatipp 

Pärast pikka und olime varakult valmis uuteks seiklusteks. Alustuseks mõtlesime üle vaadata Makapuu majaka, kuid selle asemel nautisime hoopis rannikuvaateid.

Järjekordne "salajane" rand, mis tee pealt kohe silma ei paista

Järgmine peatus oli Hoomaluhia botaanikaaed, mis oli täitsa tasuta, kuid meie jaoks päris põnev uudistada. Enne uudistamist sõime ka auto juures lõunat - pähklid ja hiina tarretised.

Päris hea koht maalimiseks 

Palju tuttavaid eksootilisi lilli  

Keset botaanikaaeda oli suur tiik, mille kaldal sai parte sööta või niisama muruplatsil lesida

Taamal paistmas Oahule omased mäed

Pärast botaanikaaeda tegime paar põiget randadesse, mis pakkusid võimalust taas varbad liiva ja ookeanisse pista.

Lisaks imelisele ookeanile on taustal ka tumerohelised mäed - mida veel tahta? Selles rannas oleks ka ööbida saanud. 

Kõhud hakkasid jälle tühjaks minema ning hakkasime jõudma tuntud krevetipiirkonda, kus teeservas pakuvad mitmed jaapani "välirestoranid" küüslauguvõiseid krevette riisiga. Otsustasime ka ära proovida ja ei pidanud pettuma - tõesti sulas suus ja maitsed väga hea!

Nämm..

Restoran tähendas siis presentkile alla asetatud piknikelaudu ja toitu pakuti putkaaknast

Seejärel jõudsime järgmisse randa, mis oli küll ahvatlevalt kutsuv, kuid meie missiooniks oli lähedal asuv matk, mis pidi viima mäe otsas asetsevate sõjaväe punkriteni.

Matkarada algas kohaliku kooli kõrvalt ning metsavahetee vahetus kiirelt pika mäkke rühkimisega. Enda meelest olime nagu heas vormis, kuid kuum ja niiskus tekitavad hoopis teise tunde. Tippu igatahes jõudsime ja vaated olid pingutust väärt. Lisaks oli põnev metsaalust uudistada ja varjatud sõjarajatisi otsida.

Matkalt tagasi jõudsime täpselt õigeks ajaks - nimelt hakkas päike vaikselt ookeani loojuma.

Taavi otsustas veel päeva viimase supluse teha ning seejärel nautisime koos ilusat päikeseloojangut.

02.09 - Hanauma Bay, Koko kraatri trepid, Halona Blowhole ja Waikiki rand

Kolmandat hommikut järjest proovisime Hanauma Baysse minna - eelnevatel hommikutel oli juba sissepääs autodele suletud, kuna parkimisplats oli täis ning seekord läks õnneks! Tegu siis rannaga, kus saab snorkeldada ja koralle-kalu imetleda.

Esmalt tuli vaadata lühikest õppefilmi, mis rääkis ranna tekkest ja ütles, mida tohib ja mida ei tohi teha, et ka tulevased põlved saaksid kauneid koralle tulla nautima.

Tumedamad laigud viitavad korallidele

Rannailma mõttes päevaga vedas - taevas oli sinine ja kuigi oli alles varajane hommik päike juba kõrvetas. Seetõttu soovisime leida kohta kuskil varjus, mis oli päris raske, kuna rannas oli umbes täpselt 10 puud ja enamus olid juba hõivatud. Õnneks oli kõige kaugemas nurgas veel puu all ruumi, nii et sinna me oma varustuse sättisime. 

Meie mõlema jaoks oli see esimene snorkeldamise kogemus ja Marii vist nautis tegevust veidi rohkem kui Taavi. Väga vahva oli värvilisi koralle otsida ja kalu jälgida soojas vees ulpides. Snorkeldamisvarustuse olime kodust kaasa võtnud, kuna Costcos müüdi neid enne reisi soodsa hinnaga ning lisaks saab järgmistel reisidel ka tasuta snorkeldada!

Pärast umbes nelja tundi rannas tundsime, et aitab küll. Tundus, et on hea mõte südapäeva päikese käes ette võtta trepiväljakutse. Nimelt on selle ranna lähedal Koko kraater, kus vanasti asus (järjekordne) sõjaväeline vaatetorn, kuhu veeti rongiga kaupa. Nüüdseks pole rongist ega metallrööbastest enam jälgegi, kuid puidust liiprid on alles jäänud. Seetõttu on see suurepärane koht trenni tegemiseks ja turistidel enda proovile panemiseks, et saaks nautida võrratut vaadet ookeanile.

Päris mitu astet

Peab ütlema, et Marii jaoks oli see üks raskemaid väljakutseid - kuumus oli kohutav ja kõrvetava päikese käest polnud kuskile varju pugeda ning trepiastmed tundusid lõputud. 

Hmm ütleme, et poole tee peal..

Tippu me aga jõudsime ja pärast mitmeminutilist hinge tõmbamist sai ka vaateid nautida ja pildistada.

Rongijaama jäänused

Lõpuks saab kuskil päikse eest varju! 

Vasakul paistab Hanauma Bay

Aeg sammud trepist alla seada

Kui Marii oli aeglasem trepist ülesse minekul, siis Taavi jaoks võttis rohkem aega alla tulek. Mariid muidugi ergutas peamiselt soov piisake vett leida.

Pärast trenni oleks hea meelega ookeanisse pea ees hüpanud, kuid lähedalasuvas rannas oli laine veidikene liiga kõrge meie jaoks. Selle asemel saime hoopis rannas asuva külma dušši all end loputada, mis oli ülimalt mõnus ja värskendav.

Tagasiteel Honolulusse jäime tee peale Halona Blowhole, mis tähendas siis auku rannikukivides, kust suurema lainega vett välja pritsib.

Päeva lõpetasime Waikiki rannapromenaadi mööda jalutades ja päikeseloojangut nautides.

03.09 Waimano Kosk, Kaena tipp ja läänekallas

Pühapäeval võtsime ette matka Waimano kose juurde, mis pakkus ilusaid vaateid, ronimist ja puude vahel tee tegemist. Raja lõpus saime vaadats, kuidas julgemad vettehüppeid teevad.

Pärast matka käisime Dole ananassitehast külastamas, mis tundus rohkem nagu turistilõks olevat. Seetõttu ei hakanud ka suure raha eest ekskursioonile minema ja vaatasime hoopis tasuta, kuidas demonstreeriti annanassi lahti lõikamist.

Kas te teadsite, kuidas annanass kasvab?

Edasi sõidsime saare kõige loodepoolsemasse tippu - nii kaugele kui lasti. Edasi tuli juba jalgsi minna. Teekond viis mööda liivast autoteed ja taamal võis ookeanit näha. Välja jõudsime taraga piiratud alani, kus sai (taas) sõjapunkri juures pilti teha, suurte kivide otsas turnida ja lihtsalt nautida ümbritsevat ilu. Kindlasti matk, mida soovitaks kõigil teha!

Järjekordne blowhole

Vasakul pool paistsid huvitavad mäed

Päeva lõpetuseks otsustasime ka läänepoolsesse tippu autoga sõita. Põhimaanteelt ära keerates, muutusid majad slummi sarnaseks ning mingi hetk olid tee ääres ka autovrakid. Läks veidi kõhedaks, kuid sõitsime too lõppu välja, kus saime taas nautida ilusta päikeseloojangut koos kohalikega, kes olid nädalavahetuseks kogu pere ja kraamiga randa sõitnud.

04.09 Waimea Valley ja vettehüpped

Viimasel päeval Oahus külastasime Waimea Valleyt, mis on nagu suur botaanikaaed koos arheoloogiliste mälestistega ja ujumisvõimalusega.

Väga mõnus sulpsatus vette!

Pärast botaanikaaia külastust ostsime poest jäätist ja sõitsime kogemata ilusa vaatega kohta.

Lisaks sai ka kohalike poolt populaarse kivi otsast vetthüppeid tehtuid, kuid sinna me fotokat kaasa ei võtnud. Me kumbki polnud aastaid hüpanud, nii et alguses oli paras eneseületus, aga lõpus ei saanud enam pidama.

Päeva lõpuks nautisime taas rannas päikeseloojangut.