Kanada ja värk: DAY 19, 20 ja 21

DAY 19

Esmaspäeval ootas Mariid esimene töövarjupäev kella 8st kuni 16ni. See tähendas taaskord kell 6:15 ärkamist. Hommikusööki süües kontrollisin ka ilmateadet, mis ütles, et väljas on -17 kraadi, mis tuule tõttu tundub nagu -21. Oh joy! Kesklinnas külm nii väga ei näpistanud, aga trammilt maha astudes ja kindaid käest võttes, et kaarti vaadata, oli ikka päris külm küll. Õnneks leidsin maja lihtsalt ülesse ja sain kiirelt sooja.

Kaks klienti olid selleks ajaks üleval ja sain nendega tutvust teha. Seejärel suundusin "keldrikorrusele", kus asub kontor, sahver, vannituba ja kaks nö mängutuba. Alustuseks sai taaskord umbes kaks tundi igasuguseid pabereid lugeda ja allkirju anda. Selleks ajaks, kui lõpetasime, oli klientidel aeg "päevaprogrammiks". Mis tähendas spordikeskusesse ühega jõusaali ja teisega basseini minemist. Kolmas ei ole just väga huvitatud liikumisest, nii et tema pidi päeva kodus veetma.

Mina pidin minema basseini koos ühe kaastöötajaga, kellega hakkan tõenäoliselt tihedalt koostööd tegema. Antud kliendi taustaks on non-verbal, downi sndr, autism ja ocd + vam. Nii lihtne see aga ei olnud, et riided selga ja minekut. Proovisime igatmoodi, kuid kuidagi ei õnnestunud. Otsustasime, et sööme siis enne lõunasöögi ära ja proovime pärast uuesti. Läks õnneks. Basseini minemine tähendab, siis lastebasseinis olemist, kasutades abistamiseks vahtplastjullasid. Basseinis oli tõesti vahva ja näha oli, et klient nautis täiega. Ujulas oli huvitav see, et osa (enamasti tõmmunahalised naised) olid ujuma tulnud täisriietuses - pikad püksid ja pikavarukaga pluus, puuvillased.
Varasemalt on olnud probleeme antud kliendi basseinist välja saamisega ja seetõttu oli meil kaasas tema lemmikasi - pärlikee, mida ta raputab. Seekord saime kiiresti basseinist välja ja riidesse - probleem ilmnes aga dušširuumist väljumisega. Nimelt istus ta maha ja keeldus edasi liikumast. Põrand oli soe, tekstuuriga ja taustaks kostis veevulin - suht ideaalne koht tema jaoks. Ja nii ta siis istus seal 2,5 tundi. Selle aja jooksul kõndis meist mööda mitmeid ja mitmeid inimesi (tegu oli perekonna riietusruumiga), kes a la pakkusid abi, tegid rõõmsaid kommentaare (nt "teil käib siin pidu?" ja olid muidu abivalmid. Eestis tõenäoliselt vaadataks vähemalt viltu ja halvimal juhul kutsutaks politsei…
Proovisime nii ja naa, aga kuidagi ei õnnestunud teda liikuma saada (jõudu me kasutada ei tohi - kaasaarvatud püsti tõstmine vmt). Vähemalt oli klient õnnelik, saime telefonis mängida ja minul oli ka raamat kaasas. Tore esimene päev!

Enne koju minemist tuli mul veel c-traini kuupilet osta transpordiameti kontorist. Tegu oli kuu algusega, nii et sama mõte oli päris paljudel - pärast mind tulijad said natukene aega ukse taga külma käes olla. Kuupilet tähendabki kuu piletit ehk siis veebruari pilet kehtib veebruaris. Poole kuu pealt pole mõtet enam kuupiletit osta, kuna tõenäoliselt sõidad vähema kui 99 CAD'i eest (üks 90 minuti pilet maksab 3.15 CAD'i).

Kuupilet Calgary transpordi jaoks

Koju jõudes olin täielikult ära külmunud ja nälga suremas - polnud söönud kodust lahkumisest saadik (ja hommikusöögiks olid froot loops'id, millega oled näljane pärast paari tundi). Õnneks ootas Taavi valmis söögiga ja sain kohe lauda istuda. Pärast sööki tuli mõnus rammestus peale, nii et peale uudiste vaatamise ja raamatu lugemise muud teha ei jõdnud.

DAY 20
Marii jõudis tööle 45 minutit varem ja sai järgmise kliendi taustaga tutvuda. Seekord down'i sndr, vam ja soovi korral räägib ühe sõna või terve lause. Väga vahva kutt! Samas väga raske saada liigutama ja ühelt tegevuselt teisele suunata. Ülejäänud kaks ajasid oma asju, nii et pühendas enamuse päevast ainult temale. Iga kord, kui pakkusin mingit tegevust, sain vastuseks "Noooo…why?". Lõpuks said põhjendused otsa küll…
Umbes tunnike enne vahetuse lõppu oli selline rahulik aeg, mille ajal sain nt hommikusöögihelbeid pakikestesse jagada, et oleks hea lõunasöögikarpidesse panna.

Taavil oli selleks päevaks plaan käia ülikooli karjääripäeval, kuna seda soovitati eelmisel neljapäeval raamatukogus. Linna jalutades, olime korduvalt kõndinud mööda majast, millel oli silt "University of Calgary". Arvas, et see ongi õige koht. Kohapeale minnes selgus aga, et see on vaid mingi teaduskonnahoone ja mess toimub ülikoolilinnakus neli trammipeatust põhjapool. Kui juba selle plaaniga sai välja mindud, siis tuli ära käia. Ülikoolilinnak oli suur, aga vooluga kaasa minnes õnnestus leida spordikeskus, mille ühes hallis pidi üritus toimuma. Spordikeskus oli suur - ujula, väiksemad saalid aeroobika/tantsu jaoks, mitu korvpallisaali koos rõduga, söögikoht, lõõgastusala ja palju muud.
Paraku karjäärimess polnud minu jaoks suurem asi. Madala naftahinna tõttu ei otsi paljud tööandjad endale hetkel uusi töötajaid. Pigem olid väljapakkumisel suvepraktika kohad. Üldiselt näidatakse üles optimismi ja loodetakse parema tuleviku peale. Samas otse kontakti ei teha vaid antakse kätte voldikud ja öeldakse, et vaadake meie kodulehelt vabade kohtade olemasolu ning kirjutage personaliosakonna üldisele aadressile. Seega üsna kasutu, sest seda on ilma tulemusteta tehtud juba mõnda aega. Ühe ettevõtte esindajaga õnnestus natuke personaalsemalt jutule saada ning vahetada resumeed/visiitkaarti.

Peale seda tuli Taavil kiirustada tagasi linna kokaintervjuule ühte jaapani restorani. Reklaamis end kui kirglikku toidu valmistajat, kes oskab nugadega ümber käia ning kellele on peale toidu maitse oluline ka selle välimus. Lubati paari päeva pärast teada anda. Palk oleks kohalik miinimum, aga tööaja sisse jäävad söögikorrad (lõuna ja õhtu) on firmasisesed ja -kulul. Samas annaks see võimaluse õppida uusi võtteid, maitseid ja panna end proovile hoopis teises keskkonnas.

Enne koju tulekut käis Marii läbi Superstore'st, mis asub täpselt c-traini peatuse kõrval. Hommikusöögihelbed olid otsa saanud, nii et ostis kaerahelbeid, õunapüreed, sinki (mis nägi välja nagu päris sink), uue paki juustu, puuviljapüree topsikesi ja kaneeli - kokku 22 CAD'i. Antud Superstore meenutas Prismat ja tekitas kodusema tunde, kui teised külastatud poed.

Teisipäevane toidukorv

Kodus suutsin vastu panna ahvatlusele pärast õhtusööki maapähklivõi-moosi saia süüa - täielikult sõltuvus juba tekkinud. Selle asemel proovisime ära kohaliku kreeka jogurti (lisandiks apelsinimarmelaad ja tumeda šokolaadi tükid), mis maitses sama hää, kui Eestis.
Proovisime ka IQ mängu mängida, kuid pärast paari kaarti andsime alla - liiga pingutust nõudev (loe: ei olnud piisavalt targad).

Seekord suutsin mina end ka veidi liigutada ja tegin 25-minutilise trenni.

DAY 21
Hommikusöögiks sõi Marii kaerahelbeputru kaneeli, banaanipüree ja maapähklivõiga…Taaskord sai kinnitust, et ta pole (enda tehtud) kaerahelbepudru fänn.

Töö algas Mariil tund aega hiljem, nii et nüüd oli väljas täitsa valge ja päike säras. Külma nii -15 kraadi. Väga mõnus päeva algus.
Tööl toimus inspektsioon, et saadaks edasi olla akrediteeritud teenuse pakkujad. See tähendas, et majja tuli üks naisterahvas, kes kontrollis kogu maja üle, vaatas dokumentatsiooni ning suhtles klientide vanematega.
Mariid see väga ei puudutanud, kuna sai esmaspäevase kliendi ja tema emaga uuesti basseini minna. Ema oli väga vahva, uuris meie kohta ning rääkis oma elust. Nad elavad farmis ja kasvatavad hobuseid, nii et võib loota, et kunagi saab Marii sinna ratsutama minna koos kliendiga. Ema on ühtlasi ka endine ujumistreener, nii et oskas erinevaid harjutusi kliendiga vees teha ning rääkis oma eesmärkidest, kuhu tahaks pojaga jõuda. Seekord läks kiirelt nii kodust väljumine, basseinist välja saamine kui ka riietumine. Varuks oli muidugi ka preemia - mindi pärast McDonaldisse.
Koju jõudes oli majja jäänud ainult kaks klienti - üks oli vahepeal oma pere juurde läinud kuni pühapäevani. Kuna kõik oli rahulik, sai natukene koristada (loe: valgendiveega erinevaid pindu puhastada), dokumente täita ja lõunat süüa. Lõunasöögiks oli seekord juustu-croissant ja vahtrasiirupi kattega pontsik, kuna lõunasöögi oli koju ununenud ning Tim Hortonis muud ei pakutud.
Valmistasin ka järgmise päeva lõunasöögi - enamasti on see võileib majoneesi ja singiga, puuvili ja müslibatoon. Kõige huvitavam asja juures on see, et nii saia kui ka sinki hoitakse sügavkülmas..
Taaskord oli vahetuse lõpus rahulik aeg ning sai diivanil päikesepaistet nautida, klienti assisteerida ja kaastöötajatega juttu ajada.
Koju tulles oli väljas +2 kraadi sooja.

Taavi sai päeva jooksul skype vahendusel pakkuda kodustele tehnilist tuge ja kutse minna teisele intervjuule: kokaks ühte kesklinnas asuvasse grillrestorani (steak house).

Õhtul oli Mariil plaan minna treppe vallutama ühe Meetup grupiga, kuid eilse trenni tagajärjel olid sääremarjad väga valusad. Nii sai esimest korda edukalt Taavi õue meelitatud ja mööda 17. avenüüd jalutatud - tegu populaarse söögikohtade-poodide tänavaga.