DAY 31-32 Fanfaar 1 KUU

DAY 31

Laupäeva hommik algas pannkookidega, mille tegemisega Marii suurepäraselt hakkama sai - mõnusa krõbeda äärega. Tuba oli muidugi praadimisega kaasnevat lõhna ja sinist vinet täis, kuna kubu ei ole ja ventilatsioon on puudulik. Lõppkokkuvõttes väike hind, mida maksta maitsva hommikusöögi eest.

Seejärel rääkisime kodustega ja seadsime sammud avastama järgmist taluturgu. Kena 5km pikkune jalutuskäik päikese käes, mis viis meid mööda Calgary Stampede keskusest, kus suvel toimub rodeo.

Stampede keskus

"Varemed" keset linna

Näide majaesisest

Alguses tundus turg asjalik olevat, aga kahjuks edasi suundudes sai selgeks, et üle poole sellest on täika moodi, kus müüakse vanakraami. Nagu kanadas kombeks peab kindlasti olema ka ala, kus süüa, sest ostlemine väsitab ju ära ja energiravarud vajavad laadimist. Väikse osa peal leidus ka värsket toidukraami, millest osa ka tasuta näidiste näol proovida sai ja oma vitamiinivarusid täiendada. Ostsime tomatit, õuna ja apelsini.

Vahtrasiirup ja mesi - peame veel ostma

Koju jalutasime teist kaudu, mis viis mööda jõe kaldal olevat kergliiklusteed.

Kohalik koolimaja - enamus siiski ühe-kahekordsed

Vaade kesklinnale ja Stampedele

Stampede sissepääs

Järjekordne vaade kesklinnale

Jõeäär

Kirik, mida Marii tükk aega eemalt oli imetlenud

17. avenüül jalutasime mööda euroopa poest ja otsustasime sisse vaadata. Enamus väljapanekust oli sedapuhku Türgi päritolu. Kohaliku pagari leivariiulil nägime tuttavas toonis leiba ja otsustasime lähemalt uurida. 80% rukkijahu ja 20% täistera nisujahu. Otsustasime proovida. Tegemist on kahjuks ikkagi saiaga. Kergitatud pärmiga ja hapukast maitsest võib ainult und näha.

Sellest hoolimata tegime ahjus sooje leibu koos singi tomati ja juustuga mis maitsesid saiale vahelduseks päris hästi ja vaatasime telekast Simpsonite maratoni - sõbrapäeva eri.

Õhtuks olid meil pangakaardi boonuspunktide eest lunastatud tasuta kinopiletid Chinooki keskuses olevasse Calgary suurimasse kinno. Valisime hoolega, mida vaadata, aga kuna tasuta pääsmeid sai lunastada ükskõik, millisele filmile siis otsustasime (loe: Taavi otsustas) vaatama minna filmi nimega "Jupiter ascending", mis linastus sellises tundmatus uhkes formaadis nagu D-BOX. Üks pilet maksaks tavakülastajale 25 CAD'i ja selle elamuse teeb eriliseks tool, millel istud. Tool liigub ja väriseb just nagu ekraanil toimuv. Filmis actionit jagus ja valik õigustas ennast. Iseasi, kas selle kogemuse eest tavapiletiga võrreldes pea 2 korda rohkem maksma peaks aga, kui võimalus on siis tasub proovida. Esimene koht, kus tool endast märku andis, oli kui uks maha löödi ja siis oli küll WOW - mis nüüd juhtus. Filmi lõppedes, jätsid kaaskodanikud oma läga mõnusasti kinosaali maha ja jalutasid rõõmsalt saalist välja. Eestlase jaoks, kes enda järelt üldiselt ise koristab, oli nähtu harjumatu, aga ju siin käivadki asjad nii - heaoluühiskond ikkagi.

C-trainiga koju sõites, võttis järjekordselt mõtlema ühistransporti kasutatavate inimeste arusaamad riietusest ja avalikust käitumisest.

DAY 32

Hommikuks eilsed pannkoogid koos soolase - nädalalõpu asjadest, mis kapis on - kastmega. Päeval oli plaanis minna Hiinalinna, kus, seoses 19 veebruaril toimuva Hiina uusaastaga, toimusid kohalikus kultuurikeskuses pidustused.

Ürituses pidime natuke pettuma, kuna ootasime ikka filmis nähtud paraadi tänaval koos draakonitega, aga pidime leppima lippude ja mõõkadega vehklevate laste etendusega kultuurikeskuse laval, mille jälgitavus tänu rahvahulgalge oli raskendatud. Muidu poleks ju hullu.. asiaadid on üldisel lühikest kasvu, aga kui nende kukil on lapsed, siis kahjuks pole meie pikkusest sellest piisavalt, et neist üle näha. Andis tunda ka nende teistsugune käitumine, kus kasutati vajalikku kohta jõudmiseks trügimise võtteid.

Paremat vaadet etendusele nägime aknast välja vaadates - nimelt harjutasid lapsed seal etenduse jaoks.

Lisaks oli ka muid tegevusi - näiteks hieroglüüfide maalimine ja plastiliinist multikakangelaste voolimine.

Koju jalutades käisime läbi kohalikust poest ja ostsime nädalaks söögikraami. Seekord sai kiusatus meist võitu ja tegime pikema peatuse jäätiseriiuli juures. Kuigi külmunud maiuse lett oli mitukümmend meetrit pikk ja erinevatest võimalustest kirju, osutus endale meelepärase leidmine keeruliseks. Mitte sortimendi rohkuse, vaid pigem etiketi lugemise tõttu. Eestis lemmikuks saanud eriti rammusale koorejäätisele oli raske leida sobivat alternatiivi. Jäätise hinnad varieerusid 2 dollari ja 15 dollari vahel liitri kohta. Kuna ei suutnud otsustada, valisime ühe kallima otsa shokolaadijäätise, mis oli allahinnatud ja ühe keskmise hinnaklassi vaniljejäätise, mille koostisosade nimekiri jättis naturaalse mulje ja vanilje maitse saavutamiseks oli kasutatud päris vaniljekauna - sellest tulenevalt mustad pisikesed vaniljeseemnetäpid jäätises.

Seekordne ostukorv - ainult 43CADi

Õhtusöögiks spiracha marinaadis kanakintsud friikartulitega ja magustoiduks kaua oodatud jäätis. Degustatsiooni tulemused - shokolaadi oma oli mõnusalt koorene ja shokolaadine, aga sellest hoolimata mitte läilalt magus. Vanilje oma oli söödav, aga otsingud kreemisema ja kooresema leidmiseks jätkuvad, kui see pea 2 liitrit kunagi söödud saab.

Mmaitsev õhtusöök

Sellises ajavööndis elamisel on omad eelised. Näiteks Inglismaal õhtul eetrisse läinud uus Top Geari osa on kohalikus mõistes varakult järelvaadatav.