Teekond algab (que the LOTR theme)

Teekond sinna poole algas teisipäeva varahommikul. Esmaspäeva õhtul vaatas, et tuleb huvitav sõit Riiga, kuna tuiskas korralikult. Lühikeste unetundide jooksul suutis aga ilmataat veidike temperaaturi peale keerata ja sõit lennujaama kulges pigem vees kui lumes.

Enne lennule minemist tegime vanematega ühed kohvid ja seejärel juba turvakontrolli – läks hästi ja midagi ohtlikku ei leitud. Juhtusime väravasse vahetult enne pardale kutsumist ja olime esimeste seas, kes lennukile viivale bussile said. Selle miinuseks oli muidugi see, et  olime viimased, kes sealt välja ja lennuki peale said, mille tulemusena Marii end trepi peal ära külmetas.

Londonis linna peale minemise plaani olime maha tõmmanud juba varasemalt, kuna lennuk maandus 10:30 ja hotelli pidi paberite järgi saama alates kella 14’st. Kohvrite mujal hoidmine oleks läinud maksma 9 naela ühiku kohta ja see ei tundnud olevat hea pakkumine meie 4 koti juures.

Inglismaale sisenemiseks tuli läbida passikontroll, mis oli Euroopa Liidu kodanikele, kellel on kiibiga pass, automatiseeritud/elektrooniline. Hea mugav lahendus – dokument skännerisse, naeratada ja tehtud. Seda muidugi juhul kui robot sind ära tunneb. Millegi pärast Marii nägu talle korduvatest katsetest hoolimata ei meeldinud. Õnneks oli ka mehitatud võimalus, kus probleeme ei tekkinud.

Võtsime lennujaama toidupoest söögipoolist – puuviljasalat, krevetisalat ja sushi – ja otsisime kohta, kus seda süüa. Esimene võimalik ei meeldinud ja nii me jõudsimegi otsapidi hotelli, ilma et vahepeal oleks leidnud kohta, kus istuda. Võiks öelda, et hea on, et nii läks, sest meil õnnestus teha varajane check-in ja terve päev toas lebotada. Haigusest paraneda ja vaadata kvaliteetset inglise televisiooni.

Hommik algas full english breakfastiga ehk peekon, vorstikesed, oad tomatikastmes, grillitud tomatid, röstsai jne. Isegi personaalselt (tellimise peale) uputatud mune pakuti hinna sees. Harjumatu oli muidugi see, et inimesed naeratavad ja viivad su lauast taldrikuid minema niipea, kui need tühjaks saavad.

Üle ookeani viivale lennule minnes, õnnestus vältida pagasi äraandmise järjekorras seismist, kuna enne ussisabasse minekut, küsiti viisat ja meie mingisuguste paberite lehvitamise tulemusel pandi passi peale kleeps ja suunati vabasse punkti. Gawticki lennujaama ootesaal on kolmekordne ostukeskus suuruselt umbes võrdne Tartu kaubamajaga.

Lennuki suhtes olid ootused madalad, kuna broneerimisel kohti valides, oli istumise valem reas 3-3-3 ja interneti teel tehtud eelluure andis alust oodata tagasihoidlike meelelahutus võimalusi – paar ekraani seltskonna kohta, kus näidatakse ammu nähtud filme kolm korda. Reaalsuses aga olid toimunud uuendused või mu eelinfo oli vale. Igatahes saime istuda 2-4-2 skeemiga reas. Kahekesi, akna all, koos piisava jalaruumi ja personaalsete meelelahutusekraanidega. 

Happy traveler

Lend kestis 10ne tunni alla, mille jooksul jõudis ära vaadata mitu filmi (võib soovitada "The hundred-foot journey"t ja "Men, women and children"). Süüa anti 2 korda. Kana-riisi ollus ja snäkiks pizzaviil.

Lennukitoit

Lend läks üle Gröönimaa ja Ameeria põhjaosa, mis pakkus tänu selgele taevale imelisi vaateid.

Calgary linnulennult

Istusime suhteliselt ees ja väljapääsu lähedal, mis andis võimaluse kiireks lennukist väljumisest. Koridoris tervitasid meid punastes vestides valgete kauboikübaratega lennujaama töötajad. Jõudsime passikontrolli esimeste seas, kust meid suunati edasi immigartsiooniametisse tööviisasid saama. Kuigi meie ees oli ainult 6 inimest võttis järjekorra meieni jõudmine aega pool tundi. Selle aja peale oli meie taha tekkinud veel pikem saba. Kuigi natuke pelgasime Marii nime muutusest tingitud paberite mitteklappimist sujus kõik ilma vähima tõrketa. Toiming ise võttis samuti aega pool tundi, aga see oli tingitud sellest, et meid vastu võttev ametnik seletas uustulnukale, kuidas sellisel juhul (kui nimi on muutunud) tuleb avaldust käsitleda. Ehk oleks saanud natukene kiiremini, kui poleks pidanud õpetama, aga põhimõtteliselt tähendas nime vahetus süsteemi jaoks vana avaladuse tühistamist, uue täitmist ja väljastamist. Sellega immigratatsiooniameti seiklused piirdusid. Ei küsitud meie käest ühtegi paberit ega uuritud miks kuidas kellega või kauaks riiki jääme.

Õnnelikud viisaomanikud :)

Unustasin mainida, et jõudsime kohaliku aja järgi 16:00, mis tähendab eesti 9 tunnise ajavahe juures kodust kellaaega 1 öösel. Eesmärk oli mõnda aega veel üleval püsida, et ajavahe erinevus võimalikult leebelt lahendatud saaks. Kadri tuli meile lennujaama vastus ning viis oma korterisse, kus mõnda aega muljetasime ning ootasime kuni ta poiss töölt jõuab, et siis üheskoos välja sööma minna ja meie saabumist tähistada. Väljas söömise hinnad pubilaadses kohas, kus käisime, jäid toidu (prae) puhul vahemikku 12-30 dollarit ja õllel 5-6 dollari juurde. Tasub muidugi meeles pidada et hinnad menüüs ei sisalda kohalikke makse (Alberta provitsis 5%) ja jootraha, mis on 20% ulatuses arvest, mille jätmine on riigis tavaks (kohustuslikuks). Kohalik burger söödud ja sisemine kell juba häiret löömas, oli aeg päev lõpetada.

Päev lõppes meil Kadri korteris, kus saime täiesti privaatse toa, kuna Kadri läks oma poiss-sõbra juurde ööbima. Lisaks on korteris ka iirlasest kutt, kellega aga kahjuks oli minimaalne kokkupuude. Nii et järgnevad päevad saime end tunda, kui kodus ja toimetada omasoodu.