Kanada ja värk: DAY 12-13 Tööintervjuu, First AID ja sünnipäev

Marii alustas päeva heatahliku tegevusega ja loovutas kohalikele veidi oma verd. Siinne vere andmise süsteem on veidi keerulisem kui Eestis. Esiteks suhtled registratuuritädiga (mulle kleebiti rinda silt "Esimest korda doonor koos mu nimega), kes saadab järgmise tädi juurde, kes võtab näpu otsast vereproovi ja küsib andmeid.

Järgmisena täidad ankeedi ja pead kohustuslikus korras läbi lugema ankeedi vereloovutuse kohta, ilma selleta järgmisse vooru ei lasta.
Seejärel tuleb järgmine tädi - õde - kes küsib suuliselt ülejäänud küsimused ankeedilt "mis võivad olla delikaatsed, kuid palun vastake siiski", mõõdab vererõhku ja temperatuuri.
Lõpetuseks jäetakse sind ruumi üksinda, et sa saaksid veel kord läbi mõelda, kas su veri on teiste jaoks ikka ohutu ja pead valima ankeedi peale kleepimiseks, kas jah või ei kleepsu (teised näevad ainult koodi) ning seejärel paberi minema viskama.
Siis viiakse sind verd loovutama - protseduur iseenesest sarnane, kuid lõpetades pead 5 minutit lappi käe peal hoidma, et veri kinni jääks ja enne minema ei tohi minna.
"Tasu" siin ei saa, kuid pärast on võimalik süüa suppi, küpsist ja puuviljasalatit ning lisaks erinevate jookide vahel valida, mida pakuvad vabatahtlikud. Järgmine kord saan verd loovutada 23. märtsil (Eestis peaksin ootama 3 kuud).

Pärast vere andmist ootas Mariid tööintervjuu. Selleks pidi sõitma C-trainiga pool tundi ja teist samapalju veel jalutama.

Marii teekond töövestlusele

Jõudis kenasti kohale ja esmalt suunati kohe inglise keele testi sooritama - 22 küsimusest 20 läks täppi. Pärast testi sai fuajees veidi oodata, kus oli teisigi kandidaate - mustanahalised, kes rohkem olid tulnud pakutud toitu nautima ja kõva häälega omavahel suhtlema. Õnneks kaua ei pidanud nende meeldivat seltskonda nautima ja kutsuti edasi intervjuule. Intervjuu kestis umbes 45 minutit, mille jooksul küsiti kolme lehekülje jagu küsimusi (varasem töökogemus, enda kirjeldamine, näidissituatsioonid jne). Kõik läks hästi, kuigi ühe küsimuse ajal jooksis kokku - ei tulnud meelde inglise keelne vaste ning siis sai selgitada, et alles Kanadasse jõudnud…Teada lubati enda reedeks. Õhtul aga helistati üle ja küsiti, millised on viisa tingimused ja kas on ikka "avatud" tööandjaga. Tagasiteel tegin piirkonnas olevast pargist pilte - kahjuks ei saanud aru, kuidas parki siseneda saab, kuna selle osa ees oli põlvekõrgune traataed.

C-traini peatuse juures on suuuuur parkla, et inimesed saaksid oma autod sinna jätta ja c-trainiga töö poole edasi liikuda

Taavi oli kodus ja uuris internetist tööpakkumisi, inseneri testi sooritamiseks vajalikke materjale ja lasi erinevaid töömehi sisse. Küttesüsteemi parandajaks oli jällegi üks asiaat, kes vigade välistamise meetodil jõudis lõpuks selleni, et asjal ei ole lihtsat lahendust ja vaja on vahetada üks jupp, mille saab kuskilt linna servast poest ja ei tea, kas täna tagasi jõuab, kuna muid objekte on ka. Vähemalt keeras toast küttekraanid kinni ja temperatuur andis tasapisi järele. Pealelõunat käis külmkapi parandaja, kelleks osutus üks hindu. Võtke nüüd Simpsonidest Apu hääl appi ja "I´m sorry Sir there´s nothing I can do for you. That´s normal" Ehk siis kõik on normaalne ja see peabki nii olema. Kuigi tegemist on uue külmikuga, on see toodetud Mehhikos ja võimalukult kulusäästvaid võtteid kasutades. Kompressor ei ole kaasaegne, isolatsiooni pannakse vähe, mille tulemusel on mürasummutus kehv ja külma pidavad omadused halvad, mis sunnib kompressori suurema osa ajast külma hoidmiseks töötama.

Õhtul oli plaanis minna Kadriga Superstore´i, et uue nädala toidukraami vaadata. Kuna me elame suhteliselt kesklinnas aga Kadri töötab lõuna pool, siis tegi ta ettepaneku meil ise poele lähemale liikuda, et ta ei peaks tööpäeva lõpu kesklinna ummikutes istuma. Vaatasime kaarti ja avastasime et buss nr 112 viib poe juurde välja.

Teekond Superstore'i

Sellest sai siis meie esimene kogemus bussiga linnas liigelda. Reisi alguses viibis bussis "mustade tüdrukute võrkpallimeeskond" (vähemalt ühel neist oli pall), kellel oli ülevoolavalt lõbus ja lärmakas olemine. Teine huvitav tähelepanek bussiga sõites on peatuste omavaheline kaugus eramajade piirkonnas, mis on reaalselt 50 meetrit.

Poest me suuremat toidukraami ei soetanudki, aga suutsime kulutada eelmise käiguga analoogses vääringus muudele tarbekaupadele nagu puhastustarbed, kreemid, köögitarbed.

Poesaak

Plaanisime Marii sünnipäeva puhul kutsuda külla meid seni aidanud eestlased ja neile pakkuda kohvi ja Napoleoni kooki, mille tarbeks tuli poest otsida lehttainast ja õunamoosi.. mis ei olnud sugugi lihtne ülesanne. Lehttainas elas külmutatud mahla ja jäätise vahel ühel väiksel riiulil ühes variandis. Õunamoosi aga moosi riiulist ei leia ja lähima asenduse leidis Taavi meie kodu lähedal asuvast Safewayst õunapüree näol "väikelaste söögi riiulist". Peab tunnistama, et ilma lisatud suhkruta variant on isegi mõnusalt hapukas ja meeldiva maitsega.

Ah jaa lõpuks sai kasutusele võetud täiendav abinõu parema ööune tagamiseks - kõrvatropid.

DAY 13

Hommik algas meie jaoks vara - 6:30, kuna Marii pidi esmaabikoolitusele minema. Pärast tualetis käimist ootas Mariid köögilaual magus sünnipäevaüllatus

Fruit loopsid söödud, Skypes esimesed õnnitlused vastu võetud, pidigi Marii C-traini poole jälle suunduma. Taaskord tunniajane teekond

Plaan oli nagu ikka - c-trainiga peatusesse ja edasi jala. Kahjuks seekord see plaan ei õnnestunud, kuna väljas oli pime ja google mapsi juhatuse järgi oli suures parklas raske orienteeruda. Õnneks tuli Mariile meelde, et ühistranspordi pilet on 90 minutit kasutatav ning igas c-traini peatuses on kohe ka bussid, nii et otsustas taas bussi kasutada. Kahjuks ei olnud tal õrna aimugi, millise numbriga peaks minema. Õnneks seisis peatuses üks buss, milel tablool oli kirjas sihtkoha nimi. Bussijuhile tänavanime nimetades ja kaarti näidates, tuli aga vastuseks "mina ei tea, võib-olla lähen kah sinna".
Marii otsustas siiski riskida ja istus peale, buss hakkas kohe liikuma. Terve tee sai närveerida ja oma väikest kaartida vaadata, kas läheb ikka õiges suunas. Kuna mingid teed olid ühesuunalised, siis tegi buss vahepeal tagasipöördeid, et koolilapsed ikka täpselt koolimaja ette maha panna - muutis närviliseks. Pärast 20-minutilist sõitu tundus, et on võib-olla õige aeg maha minna (bussijuht kehitas endiselt ainult õlgu).
Bussipeatusest, kus välja tulin, kõndis parasjagu mööda tädike koeraga, kes lahkelt juhatas, et tuleb üks tänavavahe veel edasi kõndida ja seal ongi õige koht. Kiirutasin siis edasi, kuid kohale jõudes tuli välja, et tegu on hoopis lastehoiu ja spordisaaliga. Küsisin siis lapsi ära toovatelt emadelt, et mis nemad arvavad, kuhu ma minema pean ja õnneks kolmas ütles, et tema teab ja juhatas tagasi sinna, kust olin tulnud. Jäin teda uskuma ja hakkasin kiirkõnniga liikuma. Hommik oli, võrreldes eelnevate päevadega, suhteliselt külm ning käed hakkasid külmetama. Õnneks osutus juhatatud tee õigeks, nii et sain lõpuks rahulikult välja hingata ja tuppa sooja. Koolitus toimus ostukeskuse teisel korrusel.
Eestis olen käinud vähemalt kolmel esmaabi koolitusel ja seetõttu olin valmis igavust tundma. Õnneks osutus koolitus hoopis vastupidiseks - koolitaja oli väga vahva ja energiline; kõik said oma Jack'i pumbata (pole kunagi nii palju CPR'i teinud) ning ka imiku peal proovida; lisaks tegime kõik tehnikad oma partneri peal läbi. Nüüd on lootust, et midagi jäi meelde ja ning hädaolukorras tulen toime. Pärast 6,5h möödumist sain teha testi ning 34st küsimusest vastasin 33 õigesti ning sain kätte kaardi, mis tõestab, et oskan esmaabi ja CPR'i.

Lõunasöögipakk Vietnami söögikohast

Kaart, et oskan esmaabi ja CPR'i

Vahepeal suhtlesin Taaviga, kes andis juhatust, millise bussiga koju saan. Bussi peale istudes helises telefon ja helistajaks oli esmaspäevane intervjueerija, kes ütles, et sain töökoha endale. Seletas veel erinevaid detaile, kuid õnneks lubas ka e-maili saata, kuna bussis kuulmisega on nagu ta on. Päris hea sünnipäevakink igatahes! Töökoht (Support worker) ise siis Eesti mõistes tugiisik puuetega täiskasvanutele, kes elavad ühiskodus. Täpsemaid tööülesandeid veel ei tea. Tööaeg 9-15 ehk pole päris täistööaeg, kuid esialgu sobib, et jääb aega ka muud teha peale töö. Palgaks 19,01 CAD/tunnis (miinus maksud, mis teeb lõpptulemuseks u 14,3 CAD'i, mis on siiski 2 korda rohkem kui Eesti keskmine).

Koju jõudes ootas Taavi maitsva õhtusöögiga

ja uue arvutiga, mille oli ilma mulle teatamata ostnud (ühiskonto võlud ja valud).

Õhtusöök söödud, käis Taavi kiirelt veini järel

ja oligi aeg külalised vastu võtta - kolm eestlast ilma kelleta me poleks nii palju jõudnud praeguseks Kanadat avastada ja vajaliku informatsiooni koguda.