DAY 54-56 Autoshow ja Distressi keskuse koolitus

Day 54

Järjekordne töönädala algus - seekord ärkasime aga koos, kuna Taavi pidi kell 8 tööl olema. Tegi kiirelt oma võileivad ning oligi juba läinud.

Messikeskusesse kohale jõudes avastas, et autosid oli üleöö päris palju juurde ilmunud. Tänase päeva suurem väljakutsena oli eelnevalt jutuks tulnud klaasist piirde asetamine uue Nissani kastika ümber. Kahjuks ei teinud sellest pilti aga umbes ruutmeetri suuruste, ühe sentimeetri paksuste, kaardus klaastahvlite paigaldamine oli paras ettevõtmine. Seejärel möödus enamus aega klaaside ja muude pindade puhastasmise tähe all. Seekord oli lühike päev ja lõpetasin kella 2 paiku. Enne tegin veel tiiru messihallis. Mõned pildid, mis kiiruga tehtud said:

Marii nautis aga pikalt oma putru, luges e-maile ja uuris, kuhu õhtul intervjuu tarbeks minema peab. Pikad hommikud on lihtsalt nii mõnusad.

Kui Marii tööle jõudis oli seal tavapärane hommikune segadus. Arutasime meeskonnaga, mis plaanid tänaseks teeme ning mina sain koduse tegevuse. Ehk siis kliendi, keda kõige lihtsam uksest välja saada ei ole. Kõigepealt pidin aga ta kuidagi vanni meelitama - sain selle peale kliendilt selge ja kindla "ei". Mis seal ikka. Vähemalt sai puhtad riided selga - seegi suur saavutus!

Seejärel sõi ta hommikust, mina jõin kohvi ja lugesin talle ajalehte - meie hommikune ühistegevus. Pärast 30+ minutist hommikusööki, panime pesu masinasse ning seejärel tegime veidi käsitööd. Ehk siis tutvustasid oma kliendile naistepäeva mõistet, näitasin pilte Olümpiapargi monumendist ning tegime pildi.

Nüüdseks olen mitmeid eestlastaste blogipostitusi lugenud pühapäevase naistepäeva kohta ning nende arvamused erinevad minu omast. Nimelt minu meelest tähistavad kanadalased küll naistepäeva aga teise eesmärgiga. Nimelt on see päev, mil naised mälestavad vapraid naisi, kes võitlesid nende õiguste eest ning lisaks toimuvad erinevad protesti/toetusüritused naiste jaoks, kellel see lahing veel võitmata. Minu meelest palju üllam põhjus ja ma niikuinii eelistan šokolaadi lilledele..

Pärast nii tõsisel teemal rääkimist, lollitasin ma natukene koos kliendiga ja tegime selfisid.

Pärast lõunatamist tuli üks töötajatest koju ning teatas, et veel väljas oleval töötajal on sünnipäev. Ilmselgelt oli vaja selle puhul kaart teha. Arvestades mu joonistamisoskusi, joonistasime kliendiga ilusa sünnipäevakaardi kolme naeratava kriipsujukuga ning klient kirjutas "Happy Birthday!" Topelt, kuna ju siis oli vaja mitmekordselt soovida.
Lisaks vaatasime pärast veel kliendi fotoalbumit ja tuletasime ta vanu sõpru meelde. Ei tea, kas olen varasemalt ka maininud, aga kooliajal oli sellel kliendil väga head põhjused, miks kellegagi sõber olla. Näiteks, et temaga saab koos hamburgereid süüa. Parim põhjus üldse mu meelest, miks sõpru omada.

Ja oligi tööpäev selleks korraks läbi. Kiirustasin c-trainile, et jõuda AlbertaWorksi, kus tahtsin intervjuu jaoks CV ja avalduse välja printida. Jõudsin ilusti. Seejärel jooksin koju, kus minu üllatuseks ootas juba Taavi, kes oli täna varem lõpetanud. Kõige parem oli muidugi see, et ta oli ka söögi valmis teinud.

Söök söödud, oligi aeg intervjuule minna. Hoone, kuhu minna oli vaja, asub õnneks kodust kõigest 10 minuti kaugusel (arvestades valgusfooridega). Sobib, kuna ka vabatahtliku töö hakkab seal toimuma. Minna tuli kolmandale korrusele, kus võttis kõigepealt vastu administraator. Talle tuli esitada kaks isikut tõendavat dokumenti - minu puhul siis Eesti pass ja Alberta tervisekaart (pilt puudub, kuid millegi pärast tõendab mu isikut paremini kui Eesti juhiluba või ID-kaart). Seejärel täitsin avalduse järjekordseks karistusregistri väljavõtteks.

Intervjueerijateks oli minuvanune naisterahvas ja 35+ meesterahvas. Mõlemad väga sõbralikud. Taaskord esitati kahe lehekülje jagu küsimusi ning kirjutati kõik vastused sõna-sõnalt ülesse. Taheti teada näiteks, kuidas ma stressiga toime tulen; isikliku kogemust, mil keegi on mind aidanud või mina kedagi teist; hirmud ja eesmärgid seoses antud vabatahtliku tööga jne. Võib öelda, et sain suurepäraselt hakkama! Pärast intervjueerijate omavahelist kaheminutilist vestlust ukse taga, öeldi, et võtame su hea meelega oma meeskonda. Oh joy! Seejärel tutvustati maja ning panin kirja aja, kuna lähen vaatama, kuidas päriselt töö käib.

Koduteel saatsin Taavile rõõmustava sõnumi ja palusin jäätise preemiaks valmis panna.

Umbes 19 ajal tuli meile külla eestlane, kes sai kuu aega tagasi Kanada elamisloa ning kolib nüüd Vancouverisse. Rääkisime reisimisest, Kanadast ja Eestist. Oli väga mõnus omas keeles arutleda ning mitmedki teemad panid elu üle pikemalt mõtlema.

DAY 55

Hommik nagu iga teinegi. Seekord oli Mariil aga enne tööle jõudmist juba teada, mida päevalt oodata. Nimelt oli plaan minna ühe kliendiga teisele poole Bow jõge jalutama. Marii vaatas eelmisel päeval kaardi pealt "täpselt" järgi, kuhu minna tuleb ja nii siis jõudiski mitte just täpselt õiget teedpidi sinna kuhu tahtis. Samas tõenäoliselt oligi parem. Rohkem ei kirjuta, las parem pildid räägivad enda eest!

Riley park

Väike botaanikaaed

Kohalik maja 

Mäepealne marsruut

Kesklinn

Käidud tee

Kliendi lõunasöögi vaade - oli rahul!

Minu lõunasöögi vaade

Päev täis päikest ja jalutamist - kell 14 tööle tagasi jõudes oli põhjust diivanil vedelemiseks. Ja tund hiljem oligi aeg taas koju minna. Kodus ootas Taavi Caesari salati ideega - olin just mõelnud, et tahaks just seda sööki!

Õhtusöök söödud läks Marii esimesele koolituspäevale Distressikeskuses. Kokku on 9 päeva koolitusi - T ja N 18-21 ning L 9-16. Antud kohtumine oli eelkõige üksteisega ja keskuse endaga tutvumiseks. Aeg läks igatahes kiiresti ning pärast koju kõndides oli naeratus näol - tundsin, et teen midagi enda edasiarendamiseks ning lisaks ka pakun nö ühiskonnale tagasi.

Koju jõudes mängisime üle pika aja ühe Rummy mängu - Taavi võitis.

DAY 56

Marii selle päeva tööeesmärgiks oli töötada kliendiga, kellega viimasel ajal kõige paremad kogemused ei ole olnud. Tööle jõudes aga selgus, et selle kliendi ise tuleb talle järgi ja soovib ühte töötajat kaasa. Palju lihtsam on selle kliendiga tegeleda, kui tema vanemad läheduses on, nii et mulle igati sobis.

Isa soovis pojaga minna Talismani keskussesse ujuma, kus töötab ka tema tütar veelpäästjana. Talismani keskus asub meie kodust umbes 20-minutlise jalutuskäigu kaugusel - igati tähelepanuväärne hoone. Ujula osa oli suurem kui Aura veekeskusel ning lisaks tavalisele ujumisbasseinile oli üks sukeldumiseks ja üks vesiaeroobikaks. Lisaks oli veel teine ujulaosa, kus parasjagu harjutasid Kanada veepalli olümpialootused. Kokkuvõtteks sai veidi aega niisama vees mängida ja ujuda ning seejärel 15 minutit mullivannis mõnuleda.

Pärast ujumist läksime tavapäraselt McDonaldsisse preemiasöögi järele. Mulle öeldi, et võin tellida, mida tahan - tehakse välja. Võtsin endale latte, kuna töö juures ootas hõrgutav lõunasöök. Seejärel käisime veel pargis.

Kliendi isa nagu ka ema oli väga jutukas ning rääkis enda elust ja tööst jne. Nimelt on ka tema üllatus-üllatus insener, kuid hetkel õpetab Kasashtanis. Jutuks tuli ka minu elu-oli ning juhtumisi mainisin, et mu abikaasa on ka insener. Jutt läks edasi ja hakkasime juba töö juurde tagasi jõudma, kui kliendi isa ütles, et ma järgmine kord Taavi CV kaasa võtaksin, et äkki saab kohtumisi korralda või lihtsalt infot jagada. Väga vahva!

Taavi otsustas peale tööd internetist lihttöö kuulutusi vaadata ning leidis ühe, kus oli kohe vaja abilisi kolimisautot tühjaks laadima. Postitatud 9 minutit tagasi ning 15 minutilise jalutuskäigu kaugusel. Helistasin ja läksin kohale 25 CAD'i tunni aja töö eest - pole paha. Ilm oli ilus ja kohtusin ühe eestlasega, kes 17 avenüül tööd otsis. Otsustasime korraks ühele pubi terassile maha istuda ning mõnusat ilma klaasikese kosutava märjukesega nautida.

Pärast Marii ööpäeva ootas teda meeskonna koosolek, mis osutus päris huvitavaks. Nimelt koosneb meie põhimeeskond 7 inimesest, kellest 4 tükki juhtumisi tunnevad üksteist väga hästi või on sugulussidemetes. Koosoleku jooksul sai ilmsiks, et neile neljale mõned asjad ei sobi teiste juures ja nad on omavahel seda väga elavalt arutanud. Ehk siis oli kaks leeri. Ei tea, kas meie nö superviisor ka sellest aru sai, aga midagi selle kohta igatahes ei öeldud. Pärast viis üks töökaaslane, kes "vastasleeri" ei kuulu mind rongipeatusesse ja saime veidi selle üle arutada (ja sain ühtlasi kinnitust, et see ei olnud kõik minu väljamõeldis ja keegi tunnetas seda veel). Hea koosoleku juures oli tasuta pizza, mis osutus isegi väga maitsvaks.

Rongiga koju sõites sai Mari Taavilt sõnumi, et teda kodus ei ole ja jõuab koos külalistega varsti. Varsti oli kahjuks kahe tunni pärast. Ja kahest klaasist veinist oli saanud veidikene rohkem. Ise oli igatahes uhke, et jäi nö majanduslikus mõttes nullseisu. Külalistega panime aga paika plaani pühapäevaks, mil soovime külastada Lake Louise.

DAY 52-53 Nädalavahetus?

DAY 52

Hommik algas Marii suureks kurvastuseks (loe: oli endiselt väga väsinud) taaskord 7:30 - Taavit ootas off-road üritus ühe eestlasega.

Sõitsime Cochrene'i (25km loodes) ja kohtusime kolme teiste sama automargi Toyota FJ cruiser austajatega kellega koos asusime teele Ghost knife "RMK"alale, kus olid eraldi rajad ka looduses autoga liikujatele. Enne aga kiire hommikune kohvi ja võileib Tim Hortonist.

Offroadiks ei oleks seda üritust nimetada saanud. Eesti mõistes üsna lahja safari ja pigem rõhuasutusega pilditegemisel

Ilusa päiksepaistelise päeva puhul otsustasime eestlastega õhtul grilli teha. Nimelt on sellel eestlasel rõdul grill. Kanadalane mitte omaselt gaasi vaid söe oma. Võtsime poest sea välisfileed ning keerasime Sweet baby ray barbecue kastmega kokku ning tulemus sai väga hea.

Marii veetis hommiku Internetis ringi vaadates ja sarju vaadates. Kell 11 astus uksest välja - esimene eesmärk käia raamatukogus ning seejärel tööteele jäävast Marlborough kaubakeskuses ringi vaadata. Väljas säras päike ning jalutada oli mõnus. Lähenesin oma esimesele sihtpunktile teise nurga alt, nii et avastasin mälestusmärgi, mis on püstitatud 5 naise auks, kes võitlesid naiste (valismis)õiguste eest. Silma jäi fakt ajaloost - kuni umbes 1870. aastani defineeriti inimene mehena ning seetõttu leiti, et naistel pole kohta võimu juures.

Raamatukogust üle tee asub Olümpia park, kus saab uisutada ja kust võib leida Calgarys toimunud olümpiamängude võitjate nimed. Lõpuks otsisin ka mina Allan Levandi nime ülesse.

Raamatukogust võtsin 3 filmi, millest hiljem selgus, et ainult ühte sai vaadata tööl - seegi oli ainult 12-minutiline. Kaugelt vaadates tundus, et filmivalik on lai, kuid tegelikkus oli kahjuks teine.

Edasi liikusin rongiga Marlborough ostukeskusesse. Tee peal saime "imetleda" suurt tossupilve ning ka leeke, mis lahvatasid pärast pildi tegemist.

Kõigepealt uurisin Sears'i valikut, kuna polnud sinna varem sisse astunud. Mina pole seni siinsetest suurusnumbritest ja riide lõigetest aru saanud. Leidsin proovimiseks endale kolm kampsunit - kõik nägid mu seljas välja nagu kotid ja olid suured. Suurused olid S ja XS, mis Eestis sobivad hästi või XSi puhul jääb väikseks. Nii et need jäid ostmata. Järgmine pood, kuhu sisse astusin, ahvatles suure allahindlusega - sealt sain päeva ainukese riideostu 3,5 CADi eest t-särgi. Vähemalt midagi!

Antud ostukeskuse juurde kuulub ka Walmart ning kuna meie toidukraam oli otsa saamas, läksin seda uudistama. Toidukraami oli seal vähe, võrreldes riide-ja pudukaubaga. Leidsin aga apelsine, jääsalati, jogurti, kohvikoore, moosi ja juustu - kokku 19 CADi.
Hiljem muidugi kahetsesin, kuna pidin kõigepealt töö juurde kotid tassima ja seejärel koju. Vahepeal mõtlesin ka Paul Mitchelli shampooni ja palsami komplekti ostmisele (liitrised pudelid, hinnaks ainult 34 CADi), kuid õnneks jätsin seekord vahele - neid küll koju ei oleks jõudnud enam tassida.

Enne rongile suundumist, et tööle minna, käisin läbi veel "food courtist" ja proovisin seekord wokirooga - nuudlid krevetivokiga.

Õhtusöögiks võtsin tööle kaasa Superstore sushi - etteruttavalt võin öelda, et oli ülimaitsev! Võiksin vist sushit süüa igapäevaselt (või siis toorest punast kala sojakastmega).

Töö juurde jõudes selgus, et veel üks klient on kodukülastusele minemas, nii et lõppkokkuvõttes jäi majja ainult üks klient. Lisaks tutvusin uue mustanahalise immigrandiga, kes siin elanud 4 aastat - lõpetas just ülikooli ning teeb oma unistuste tööd kesklinnas. Uuris ka minu kohta ning sain pikalt ja laialt Eestist rääkida (ütlen ausalt, et sattusin veidi hoogu - nii hea on oma kodumaast rääkida ja väike koduigatsus ja ka peal). Lõpetuseks andis oma visiitkaardi, et saaks Taaviga lõunatama minna - nimelt tunneb paljusid õliinimesi ning siis saaks nad omavahel tuttavaks teha. Inimesed on nii abivalmid ikka!

Temaga käisime jalutamas ja pargis, mille tulemusena saime kõik suhteliselt märjaks. Oli ju paar päeva tagasi alles paks lumekiht maas ja nüüd oli see kõik kahe päevaga kiirelt ära sulanud ning ilmselgelt ei suutnud maapind seda kõike korraga vastu võtta.  Ülejäänud õhtu möödus põhimõtteliselt televiisori ees erinevaid sarju vaadates. Nägin peaaegu lõpuni ka filmi "Mehed mustas" esimese osa. Väga rahulik ja mõnus.

Tööaeg oli seekord 15-23. See tähendab, et see nädal sai kokku tööd tehtud 51 tundi! Pole siis ime, et laupäeva lõpuks päris masendunud olin ja Taavi mu hädaldamist pidi taluma. Enam nii palju lisatunde ühe nädalaga ei tee!

Koju sõites ootas rongi peal hoopis teistsugune seltskond kui harjunud - laupäevale kohaselt olid inimesed lõbusas (loe: joogises) tujus ja lällasid ringi. Kanadalaste sõbralikkust arvestades proovisin end võimalikult väikseks ja märkamatuks teha, et keegi juttu tegema ei tuleks. Koju jõudsin südaööks ning sain norskavale Taavile kaissu pugeda.

DAY 53

Taaskord ei täitunud Marii soov nautida pikka hommikuund - Taavi läks kella 8ks tööle ning seetõttu pidi juba 7:30 liikuma hakkama. Täpsustuseks tuleb öelda, et kanadas mindi juba üle suveajale ehk äratus oli niiöelda veel varasem.

Messikeskuse parklas kohtusin teisipäeval nähtud inimest kes juhatas mind Nissani väljapaneku juurde mille üles seadistamiga tuli tegelema hakata. Kastidest asjad välja ning vaikselt sättima. Vahepeal paitas kõrva saali sisenevate autode mootoriheli.

Lõuna ajal jalutasin saalis ringi ning vaatasin mida juba näidatakse. Mõned kaadrid.

Üks minu üles seatud poksi väljapanekutest uus (2015 lõpus /USAS/ müügile tulev) Nissan Titan XD platinum. Igavesti suur jurakas 5 liitrise V8 Cummin'si diisli ja nahatatud ning väärispuiduga ehitud interjööriga

Päev lõppes pool 6 - pea 10ne tunnine tööpäev.

Kuigi Taavi proovis olla võimalikult vaikselt ja ei kasutanud laetuld, oli äratuskell juba oma töö teinud ning päev võis ka Marii jaoks alata. Kõigepealt vaatas Marii televiisorist Criminal mindsi ning tegi samal ajal päevaks plaane ja surfas internetis. Lõpuks valmis selline tegevuste nimekiri.

Kella 9st sai end püsti aetud ning kõigepealt pesu pesema pandud. Seejärel hakkasin koristama - kulus 2 tundi ja kui arvestada meie korteri suurust, siis võin öelda, et olin põhjalik. Emme oleks igatahes rahule jäänud. 

Koristatud, pesu pestud, kuivatatud ja kokku volditud käisin pesemas ning seejärel suundusin taas raamatukogu poole. Seekord eesärgiga ilukirjandust laenutada ja printida. Tee sinna oli päris huvitav (ja päikseline ja soe!). Kõigepealt nägin silla all kiirabid - üritati ära väsinud joogist meesterahvast püsti saada. Minu möödumise aja jooksul igatahes ei liikunud varvaski. Seejärel ootas sarnane situatsioon rongipeatuses - seekord oli aga meesterahvas adekvaatsem ja politseinikele tuttav.

Ramatukogust võtsin põnevusromaane ja sain hea soovituse trepist alla minnes:

Printisin välja pabereid, mida täita plaanin ja selle jaoks oli ilmselgelt vaja värvilisi pliiatseid - suund Dollaramasse! Lisaks pliiatsitele ostsin kätepaberit ja kiirköitja. Oleksin tahtnud augustajat ka osta, aga oli ainult ühe augu tegija…

Ilm oli väga ilus ja päikseline ning seetõttu mõtlesin, et oleks tore kuskil pargis istuda. Ja miks mitte mingi mõnusa jahutava joogiga. Suundusin Tim Hortonisse, kust kahjuks lahkusin müüja vea tõttu kuuma joogiga ja juustu croissantiga (viimane oli juba minu viga). Pargis oli igatahes väga hea istuda ja päikest nautida - loodan, et midagi jäi külge ka.

Pärast pargis lõõgastumist astusin veel läbi tee peale jäävast raamatupoest, kus toimus parasjagu naistepäeva puhul mingi üritus. Calgarlaste jaoks tuntud ja tähtsad naised pidasid kõnesid, mis ülejäänuid pani naerma, aga mina küll aru ei saanud, kus nali oli.

Seetõttu läksin kiirelt välja tagasi ning kogemata jäi tee peale Lindti pood. Minu suureks rõõmuks oli seal aga kogu kaup -30%! Ilmselgelt pidin midagi ostma…

Ostud koju viidud, suundusin teistpidi välja, kuna tahtsin Co-op'i toidukraami ostma minna. Reklaamib ennast kui värske toidukraami pakkuja, mis minu jaoks kõlab väga kutsuvalt. 

Üldiselt võis igatahes poeskäiguga rahule jääda - värsket kraami oli küllaga, erinevad lihad olid soodsa hinnaga ning poe välimus oli ka ilus.

Juustulett oli ka umbes sama suur kui Lõunakeskuse Rimis, mis on siin haruldus. Kahjuks olid hinnad ka nii krõbedad, et ei raatsinud osta. Lisaks oli kõrval kohe ka alkoholipood ning ilmselgelt pidin sealt läbi astuma. Hoolimata sellest, et mul oli juba kaks rasket toidukotti ja wc-paberi pakk kaenla all. Kahetsema muidugi ei pidanud - sain siidrit, mida Kadri kunagi soovitas ning kaks pudelit punast veini (sobib ju hästi punase kala kõrvale). Lisaks leidsin huvitava nimega veinid, mis kindlasti psühholoogidele huvi pakuksid. Mina veel osta ei raatsinud.

Koju tagasi jalutades muidugi enam nii õnnelik ei olnud, kuna käed tahtsid otsast kukkuda. Õnneks oli koju ainult umbes pool kilomeetrit, nii et jäin ellu.

Õhtusöögiks tegin Taavi tahetud tatraputru ja kotlete, endale olin aga ostnud kalapulki. 

DAY 49-51 Töö, töö ja ei midagi muud

DAY 49

Hommikul ootas Mariid väljas tajutava temperatuurina -20 kraadi (etteruttavalt võin öelda, et koju tulles kella nelja ajal oli +2 kraadi). Nii et sai võimalikult kiiresti rongile kiirustatud ning töökoha peatusesse jõudes ootas õnneks buss, mis viib enam vähem maja ette.

Tööpäeva hommik möödus kui tornaado. Kõigepealt tulid ühe uuringu jaoks küsimusi esitama neli (?) küsitlejat, kes rääkisid maja juhatajaga ning meie superviisoriga. Kaks küsitlejat istusid algul niisama diivanil ning ilmselgelt otsustas üks klientidest just sellel hetkel elutoas lahtiriietuda, nende jalanõude paeltega mängida ja asju loopida. Seejärel jõudsid kohale ühe kliendi vanemad, kes said samuti küsimustele vastata. Lisaks rääkis kliendi isa oma seiklustest Kasahstanis - nimelt õpetab ta sealses SAITi ülikooli harukolledžis..arvake ära keda? Loomulikult insenere!

Pärast külaliste lahkumist, sain koos ühe kliendiga snäkipakke teha. Nimelt käidi lõpuks poes - kraam oli päris otsakorral juba. Pakkisime portsjoniteks küpsiseid ja pähkleid-kuivatatud puuvilju ning kirjutasime peale kuupäevad. Klient arvas, et tänaseks kuupäevaks võiks olla PQP, nii et seda ülesannet talle ei saanud anda. Pärast lõunasööki saime veel pakendada - seekord valmis smoothie portsjoneid külmutamiseks teha. Selle juures ei saanud ka klient väga abistada, kuna viinamarjad olid liiga ahvatlevad ja rohkem jõudis suhu kui kotikestesse.

Kaks tundi enne vahetuse lõppu tuli meile külla meesterahvas Edmontonist, kes pidi olema spetsialist autismialal ning meile probleemkäitumiste osas nõu andma. Päevase meeskonnaliikmes said rääkida oma probleemidest ning arutasime, mida võiks nende osas ette võtta. Enamus soovitatu oli minu jaoks tuttav ja loogiline, kuid sain lisaks veel ideid. Kahjuks on nende kõigi soovituste puhul vaja järjepidevust ja kõigi meeskonnaliikmete panust. Arvestades aga selle maja kaadri liikuvust, siis on seda (olnud) raske saavutada. Looodan, et saame siiski mõned muudatused ellu viia ning neist on meie klientidele kasu.

Enne koju tulekut käisin veel Superstorest läbi ning kuna olin näljane, väsinud ja pea valutas ei suutnud topelttäidisega Oreo'de kutsele vastu panna. Kodus on ju ainult umbes kilo magusat ja maapähklivõile suutsin ju "ei" öelda…

Taavi kolmas päev möödus juba paremini kui kaks esimest kuna hakkab tekkima ettekujutus mida ja kuidas teha ning vähem hoolimine andis kindlasti kiirust juurde. Samas lõppes päev ikkagi töölauale kuhjunud nõudega.

Koduteel hoiatasin ka Taavit, et võin veidi tujukas olla. Koju jõudes aga võttis mind vastu imeliselt hea toidulõhn - Taavi oli teinud kartuliputru, seenekastet ja praeliha. Mida sa hing veel tahta võid?

Õhtuks olime külla kutsunud neli eestlast, kellega punakaelte (loe: rednecks) lauamängu mängida, kuid kahjuks jäi see plaan ära. Samas andis võimaluse Mariil oma resümee korda teha ning lõpuks kandideerida distressi keskuse vabatahtliku kohale.
Siin on vabatahtlikuks saamine tõeliselt raske, kuna kõik soovivad midagi ühiskonnale tagasi anda. Seetõttu tuleb täita pikk pikk avaldus ning enamasti on vaja ka soovitajaid. Õnneks oli endine töökaaslane nõus minu kohta ilusaid asju kirjutama.

DAY 50

Marii hommik pidi algama tund aega hiljem, kuid inimene on oma harjumuste ohver ning nii sai ikka samal ajal ärgatud. Samas boonuseks oli pikk vestlus emaga ning sai teistmoodi hommikusööki süüa (muna+kodujuust tomatiga). Hilisema alguse põhjus oli lisatundide tegemine - tööpäev 10-22.

Taavi tööpäev möödus kiirelt kuigi seekord jäi isegi paar korda aega hinge tõmmata. Lootust on, et ehk on sobivad töövõtted omandatud. Vähem hoolimist on asja võti. Pakuti võimalust reede õhtul teine vahetus juurde teha ühe kogenud töötaja kõrval. Kuna Mariil on pikk päev võtsin pakkumise vastu. Lisatunnid ei tee ka paha. Lisaks sellele sain teisest töökohast kirja kus öeldi, et mina alustan hoopis pühapäeval. Nüüd siis laupäev vaba aga Marii tööl.

Marii tööpäeva esimene pool pidi mööduma ujudes, kuid kahjuks taaskord basseini ei jõudnud. Samas saime kokku 4,5 tundi Genesise keskuse erinevates kohtades veeta, mis pika peale läks loomulikult igavaks.

Vahepeal helistati aga distressikeskusest, kuhu eelmisel päeval vabatahtlikuks kandideerisin. Teatasid, et sooviksid, et alustaksin treeninguga juba järgmisel nädalal, mistõttu tahtsid ming intervjuule samal või järgmisel päeval. Kuna töötan mõlemal päeval 10-22, siis pidin ära ütlema. Selle peale küsiti, et kuidas kavatsen nende juures vabatahtlikuks hakata, kui töötan kogu aeg. Selgitasin olukorda ja leppisime intervjuu esmaspäevaks kella 17ks. Koolitus on teisipäeva ja neljapäeva õhtul ning laupäeva päeval, nii et kui esmaspäevane intervjuu hästi läheb, on järgmine nädal taas sisustatud.

Õhtune vahetus möödus koristades ja töökaaslasega juttu ajades. Väga vahva naine, kes naases just 4 kuiselt tervisepuhkuselt, kuna vaevles migreeni käes. Kahjuks on ta nüüd teise majja üle minemas, et lisakogemusi saada.

Koju jõudis Marii kella 23ks, nii et oli täpselt õige aeg magama minna.

DAY 51

Marii ärkas seekord päriselt ka tund aega hiljem, kuna ööuni oli rahutu ning töönädalast väsinud. Hommik aga oli väga vahva, kuna sai Skypes perekonnaga suhelda - ära sai nähtud Liisa, Hugo, Ardi, ema, isa, vanaema ja vanaisa. Terve hommiku oli naeratus seetõttu näol.

Taavi eelaimdus omandatud töövõtete osas aga osutus petklikuks. Reedene lõuna oli paras hullumaja ja ühel hetkel tuldi mulle appi nõude uputust likvideerima. Pole päris minu süü kuna kõige kiiremal ajal lakkas nõudepesumasin minuga koostööd tegemast. Probleemiks osutus üks suurem tikk millega osasid roogasid kokku pannakse, mis oli sattunud vee sissevõtu teele. Kaotasin umbes 6 minutit ajast mis tähendab nelja tegemata pesutsüklit. Asjad laabusid ning kuna keegi mind koju ei saatnud, siis jäin tunnike kauemaks kui tavaliselt ja tegin oma jaoskonna puhtaks. Pidin olema kell 5 tagasi aga kuna kell oli juba palju ja kõht tühi otsustasin proovida mida maitsvat mu töökohas pakutakse. Soovitati burgerit proovida. Polnud viga.. aga kindlasti mitte nii hea kui reklaamitud. Reede õhtu kohta räägitakse igast hirmulugusid rahvarohkuse ja teenindava personali ringi jooksmise kohta. Lootsin näha kogemustega nõudepesijat kõige kiiremal ajal ja sellest midagi õppida. Kahjuks oli kõik nii vaikne, et nii vaikset vahetust pole mul varem olnud.

Tööl ootas Mariid hommikul ees taaskord trummitund, mis seekord möödus minul sissepääsu juures, kuna klient otsustas seal põranda peal olla. Koju jõudes sõime lõunat ning seejärel käisin tunniajalisel jalutuskäigul.

Tagasi jõudes helistasin superviisorile, kes oli vahepeal helistanud. Tuletati meelde, et pean esmaabi koolitusele minema või mind võidatakse töölt eemaldada kuniks tehtud saab. Seejärel lõpetati kõne. Millegi pärast on mul tunne jäänud, et ma väga ei meeldi superviisorile. Nimelt veetis ta pea terve kolmapäeva meie majas ja suhtles kõigi teiste töötajatega, uurides kuidas läheb ja kas on muresid, peale minu. Mis seal ikka.

Õhtul sai läbiloetud raamatust ("Kui autism ja Downi sündroom kohtuvad") peatükk kopeeritud, et kaastöötajad ka saaksid lugeda, kuidas võiks probleemkäitumisele läheneda. Loodan, et kolmapäevasel meeskonna kohtumisel arutame selle üle veidi. Pärastpoolt sai ühele kliendile sensoorset ülekoormust pakutud, mis talle meeldib. See tähendas, et tagusin tamburiini samal ajal kui lastelaulud mängisid taustal ning hüppasime palli peal. Lisaks oli kliendil taktiilse meele jaoks riideriba, mida ta vibutas. Nii õnnelikuna polnud seda kutti ammu näinud. Mina igatahes olin pärast poolt tundi päris väsinud ja oli hea diivnile istuda ja multifilmi vaadata.

Koju jõudsin taaskord 23ks, aga reede õhtu puhul tuli paar sarja vaadata, nii et magama sai mindud pärast südaööd.

DAY 47- 48 Glamuur

DAY 47

Taavit ootas ees esimene tööpäev uuel ametikohal, aga enne välja minekut koputas postiljon, kes tõi ära ema saaadetud paki. Lõpuks saab alustada eriala eksamiks õppimisega.. ah jaa ja ka suu magusaks tegemisega. Marii saab nüüd oma arvuti ka televiisori taha ühendada!

Kohale minnes võttis Taavit vastu peakokk, prantslane, kes juhatas mind töötajate puhkealale, mis asus keldris. Seal sain endale jaki, põlle ja mõned rätikud. Edasi pidi iseseisvalt tagasi üles navigeerima. Paar valepööret, aga leidis tee tagasi. Parasjagu oli üks töömees nõudepesumasinat parandamas ja duššivoolikut vahetamas, mille tulemusel ei saanud ma oma jaoskonnaga tutvust teha. Selle asemel sai prügi välja viia ning juurvilju portsjoniteks kaaluda.

Võib ju mõelda, et kraanikauss ja mustad nõud sisse ja puhtad välja, aga esmapilgul oli suure köögi toimetamise kohta nii mõndagi õppida. Näiteks ühes suures kraanikausi vanni pooles pestakse potte ja muid suuri esemeid ning teisel pool loputatakse ja desinfitseeritakse. Üks kraan, teine kraan, üks puhastusaine ja teine jne.

Teisele tasapinnale asetati köögist ja saalist tulevad nõud. Minu ülesandeks oli kõik see, mis sealt poolt tuleb, duššiga ära loputada, restidele laduda ning masinasse pista. Ma arvas, et pesumasin teeb head tööd, aga praktikas peab asjad päris puhtaks loputama, kuna 1:30 minutit kestev tsükkel on pigem desinfitseeriva toimega.

Nõud on erineva kujuga ja oluline on luua süsteem, et võimalikult effektiivselt saaks kõik tehtud. Tuleb kasutada õigeid reste - suured augud, väiksed augud, püstised nagad ja klaasirestid. Lisaks väiksed nüansid nagu lisa meetmed, mis tuleb kasutusele võtta, kui pesta suure pindalaga kergeid esemeid, mis muidu masinas laiali lendaks.

3 tundi möödus kiiresti. Üldiselt võib öelda, et sain hakkama, aga kogu lõunasöögivahetuse nõusid ära ei suutnud pesta. Ei tea, kas oleks pidanud jõudma, aga usun, et on töövõtteid mida saab juurde õppida, et töö kiiremini sujuks. Täna oli pigem pea laiali otsas ning uut informatsiooni palju.

Vahetuse lõpus uurisin lõpuks ka kompensatsiooni kohta, mis osutus oodatust paremaks. Samas kolme tunniga päevas liiga palju ei teeni. Vaatab peale esimest nädalat edasi, kuidas rahul ollakse ja kas saab koormust tõsta või jaoskonda vahetada.

Sain päeval ka kõne ühelt lihtsatöö pakkujalt, mille vastu eelmise nädala keskel huvi üles näitas. Calgarys toimub automess, ning selle raames on vaja inimesi, kes paneksid väljapanekute lavasid üles. Nädalavahetusetöö ja ilma maksudeta. Kutsuti homseks vestlusele. Eks siis näis, kas sobin neile ning, millega täpsemalt tegu.

Õhtusöögiks sai ahju rooga tehtud liha, porgandi, kartuli, paprikga, seente ja sibulaga. Maitses päris hästi, aga kuigi lihatükk oli ilus, ei läinud see pooleteise tunniga eriti pehmeks.

Pärast sööki nautisime tassikest kohvi ja saadetud komme.

Mängisime Rummyt ja Taavi vaatas sarju. Marii suutis pärast 3+ nädalat lõpuks oma 600-leheküljelise raamatu ka läbi lugeda. Ei ole lihtne harjuda inglisekeelse juturaamatu lugemisega - eesti keeles ikka palju nauditavam.

Kanadas tuleb lugeda ikka Kanada kirjanike!

DAY 48

Mariid ootas vahetus teises majas, et oleks võimalus tulevikus lisavahetusi seal teha. Kõigepealt tuli teha aga eeltööd ja uurida, kuidas kohale saab. Selgus, et tuleb seekord bussi peale istuda pärast ctrainiga sõitmist (või siis 5 km kõndida).

Tee c-trainilt bussipeatusesse

Jätsin meelde mitu peatust tuleb sõita ning proovisin sõidu ajal järge pidada - bussipeatustel nimesid ju ei ole ja keegi sind ei aita ka õige peatuse leidmisel (bussijuhi käest ei tasu küsida - saab veel pahandada, täna üks naisterahvas sai). Peatuste lugemine ei õnnestunud, kuid õnneks sain tänava nimede järgi orienteerutud.

Majja jõudes võttis vastu hoopis teistsugune õhkkond, kui minu ametlikus majas - kõik oli rahulik, korras ja organiseeritud. Vastu võttev töötaja oli esialgu üllatunud, et ma seal olen, kuna superviisor polnud teavitanud sellest, kuid kogus end kiirelt.

Antud majas elab kaks 25+ aastast naisterahvast. Üks, kelle diagnoosid on F31 ja F41 (täpsustusi polnud antud kummagi kohta), on väga aktiivne ja teeb väga erinevaid asju päeva jooksul. Temaga käib kaasas aga naisterahvas, kes ei tööta meie agentuuri juures (ei tea miks). Teise naise diagnoosid on F20, F32 ja F41 ning tema põhilisteks tegevusteks on raamatukogus lugemine või avutis olema. Ideaalis võiks ka trenni teha.

Mina koos kaastöötajaga läksime umbes 9:30 teise naisega "päevaprogrammi". Mis tähendas, siis Village Square'i raamatukokku minekut. Minu jaoks tore, kuna polnud seal varem käinud. Lisaks raamatukogule on seal olemas ujula ning jõusaali ala, kuid on Genesis'e keskuse vanem ja väiksem versioon. Päeva alustasime resümee koostamisega, kuna klient sooviks tööle või vabatahtlikuks kandideerida. Väga edukad just ei olnud, kuna see ajas kliendi pea ja kõhu valutama, nii et piirdusime umbes 15 minutiga. Seejärel sain umbes 1,5h vahelduva eduga raamatut lugeda ja kliendiga suhelda.

Lõunat sõime raamatukogu vastas asuvas "sööklas", kuhu läksime üle tänava asuva kooli õpilaste lõunapausi ajal. Sain võimaluse jälgida, mis Kanada koolilapsed söövad - 99% võtsid friikartuleid kastmega ehk Kanada keeles poutine'i. Tundus tervislik.

Pärats lõunat liikusime raamatukokku tagasi ning klient läks arvutisse muusikat kuulama ja mina jätkasin raamatu lugemist. Kliendi kohta peab veel lisama, et ta püüdis igal hetkel endale snäkke juurde osta, kuigi teab, et saab seda teha ainult reedeti (Tim Horton's kohvit ostes läks õnneks, kuna meie ootasime ukse juures - smuugeldas endale hommikusöögi võileiva). Nimelt on tal väike kaaluprobleem. Lisaks võib ta suitsetamas käia ainult iga tunni tagant ning seekord ei jätnud ta ühtegi võimalust kasutamata.

Kell 14 hakkasime tagasi koju liikuma, nii et kohale jõudes oli mul vahetuse lõpuni aega 30 minutit. Selle aja kulutasin kaastöötaja kurtmise kuulamisele. Nimelt töötas ta varem minu praeguses majas ning rääkis, kui rasked seal ikka kliendid on, kui organiseerimata kõik on (pean sellega nõustuma), kuidas klientidele liiga vähe ja valet süüa antakse jne jne. Osade asjadega pean nõustuma, kuid minule meie poisid igatahes meeldivad! Muidugi võrreldes tänast rahuliku päeva tavalise päevaga oma majas, siis paneb mõtlema küll, et mõlema puhul sama raha antakse.

Taavi teine päev uues kohas möödus samuti kiirelt ja kohati frustreerivalt. Nõudel on see paha omadus, et neid tuleb ainult juurde ja juurde ja otsa mitte ei taha lõppeda. Sellest poleks muidugi hullu kui nad peale pesemist puhtaks läheks st minu arvates puhtaks. Praktikas aga näeb asi pigem välja selline, et nõudepesija peab asjad võimalikult kiiresti 80-90% puhtaks saama ning ettekandjad poleerivad need ilusaks. Mina üritas saavutada ise juba 100% tulemust ja pesi osasid nõusid mitu korda. Tänu sellele kuhjusid jällegi nõud vahetuse lõpuks mu tööalale. Katsub homme "lohakam" olla. Eks siis näis kust läheb piir piisavalt puhta ja musta vahel.

Peale tööd seadis sammud ühte lähedal asuvasse kohvikusse, et saada rohkem infomatsiooni eile mainitud messi inventari üles seadmise töö kohta. Sobisin ning neljapäeval lubati täpsustada mis kell laupäeval pean kohal olema. Pikad tööpäevad 10-12 tundi, L-E ülespanek ja ülejärgmisel nädalal P-E maha võtmine. Mainisin esmaspäeval teisel töökohal, et sooviksin järgmist esmaspäeva vabaks pidi antama aga nüüd kui on teada kindel minek, siis tuleb saada kinnitus.

DAY 45-46 Nädalavahetus

DAY 45

Marii hommik algas 3-tunnise sideseansiga kodustega ning pealelõunat läksime neljakesi poetuurile. Seekord sõidutasid meid lahked eestlased, kellega Taavi eelmisel õhtul/ööl aega veetis.

Esiteks vaatasime ühte linna loodeosas asuvasse ostukeskusesse - eesmärgiga külastada Winnersit, mida Liisi oli teisipäeval soovitanud. Esmalt jäi teele aga kodupood, kust leidsime endale ahjuvormi, et Taavi saaks lasanjet teha. Winnersist leidis Marii endale pärast tunniajast otsingut 16 daalased teksad - sobivad väga hästi ning uusi pükse oli ka hädasti vaja.

Teine koht, mida külastasime, oli Costco, mis on hulgilao moodi pood. Võite kujutada ette Tartu Kaupmehe poodi, aga korrutada see kümnega. Kohati olid hinnad paremad, aga ka kogused olid  tunduvalt suuremad. Näiteks saime endale 3kg sea välisfilee tüki 15 CAD'i eest. Rahvast oli ka laupäevale kohaselt palju ning seetõttu ei olnud huvi seal väga kaua viibida, nii et piirdusime kiire paarikümne minutise käiguga. Marii sinna enam tagasi ei tahaks minna.

Enne koju minemist külastasime veel Chinooki lähedal asuvat vene poodi, mis senistest kõige parema valikuga. Ostukorvi maandus manna ja tatar.

Poetuurilt naastes olime näljased, mistõttu otsustasime kiire õhtusöögi kasuks - friikartulid! Neid sõime tõeliste ameeriklastele kohaselt filmi vaadates - seekordseks valikuks Madagaskari pingviinid. Väga imeliku süžeega film, mida soovitada ei julge. Pärast filmi mängisime Rummyt ning vahepeal käis Liisi Marenilt saadud madratsit laenamas. Varsti võib loota soolaleivapeole.

DAY 46

Hommik algas pesu pesemise ja Taavi soovil mannapudruga - eilne ost tuli ju ära proovida. Võis rahule jääda.

Mariil oli plaanis õhtu poole kinno Kääbuse kolmandat osa vaatama minna. Ennelõunat liikusime linna peale, viisime ära taara ning külastasime poode. Seejärel mõtlesime, et meil on kinoni veel paar tundi aega ning lähme sööme kuskil hiina toitu. Maitses väga hästi, portsud olid suured ning kõhud said täis. Lisaks heale toidule oli ka interjöör hiinapärane ning enamus külastajaid vastava rassi esindajad. Kuna tellisime ühe söögina "peakoka eri" (krõbedad nuudlid kammkarbi, krevettide, kalmaari, sea- ja kanalihaga) , siis käis kokk ise rooga tutvustamas ja head isu soovimas. Taavi muidugi arvas, et tahtis end valge inimese nägemisega lõbustada.

Juhin tähelepanu Taavi õlast paremal pool asuvale - terved grillitud kanad, pardid ning sealiha

Punane ja kuldne 

Meie söök - nimede järgi oli päris raske orienteeruda, kuid teenindaja abiga saime päris hea valiku tehtud

Magustoit - tainapallid sooja munakollase sisemusega - nämmm

Otsustasime oma ülejäägi kotikesega koju ära viia ning teepealt veel paar vajalikku asja poest kaasa haarata. Ostsime lõikelaudade komplekti, purgiavaja ning uksemati. Koju jõudes selgus, et aeg läks kuidagi käest ära ning kinno poleks enam jõudnud. Tegime koduse õhtu - raamatu lugemise ja teleka vaatamisega (film "Theory of Everything"). Ning muidugi taaskord lõõgastav vann nädala lõpetuseks.

DAY 43-44 Tööotsingud

DAY 43

Marii päev tööl möödus rahulikult, kuna antud päeval oli kolme töötaja asemel neli. Nimelt peaks neljapäev olema põrandale pikali viskava kliendi ujumispäev ning temaga kaasa peab minema kaks töötajat. See nädal otsustas kliendi ema ta ise ujuma viija ning tema võtab ainult ühe töötaja kaasa, kui keegi tahab liituda. Seetõttu sai Marii klientide sahtleid koristada - üllatuseks avastas, et neil on riideid kuhjaga. Üllatuseks, kuna tihti on klientidel seljas pluusid/püksid, mis on kuskilt katki või määrdunud. Lisaks leidsin ma ühe kliendi sahtlist pea 20 ilma paariliseta sokki…teisi sahtleid korrastades leidsin umbes viiele paarilise, kuid ülejäänud jäid kapi peale seltsilist ootama.

Sahtlid korrastatud sain õpetajat mängida sellele kliendile, kes lugeda-kirjutada mõistab. Lisaks leidsin ta kooliaegsed fotoalbumid, mida meile mõlemale meeldis vaadata. Selgus, et varasemalt on ta tegelenud ujumise ja ka keegliga. Peab uuesti tutvustama talle neid tegevusi...

Seoses läheneva uue kuu algusega oli Taavil aeg teha endale selgeks üüri maksmine. Osutus samasuguseks nagu esimene maksegi. Tuli jalutada järgmise tänava nurgal asuvasse kontorisse ja maksta pangakaardiga nagu poeski. Saaks ka teha ülekande, aga kuna meil on pangakaardi boonusprogramm, millega kogub ostudelt boonuspunkte tasuta kinopiletite tarvis, siis meie jaoks on kasud sees.

Õhtul käisime raamatukogus strateegilse suhtlemise üritusel ja seekord sai juttu puhutud ka mõne kaasosalejaga.

DAY 44

Taavi otsustas eilse ürituse innustuse raames proovida leida erialast tööd Calgary ida osas olevas tööstuspargi rajoonis. Selleks palus ta appi ühe autoga eestlase. Kahjuks 4-tunnine ukselt uksele käimine vilja ei kandud. Tootmine on seotud naftaga ja ka neil on rasked ajad. Koondamised ja isegi sulgemised. Suurusjärgus 10ne kohta, mida külastas andsid varieeruvat tagasisidet. Alustades sõbralikust "Kahjuks ei ole meil hetkel midagi pakkuda aga jäta oma CV, kas oled järgmisi ettevõtteid juba külastanud ning edu töö otsingutel" kuni "meil ei ole sinusugusteid vaja - tõmba minema"

Marii tööpäev oli taaskord rahulik - hommikupoolikul käis trummitunnis. Pärast trummitundi sai klientidele "preemiaks" (kuigi kumbki neist ei olnud seekord väga trummi tagumisest huvitatud - minu klient näiteks eelistas majas ringi jooksmist) McDonaldsist smoothied ja McNuggetsit võetud ning Marii proovis mustikapiruka ära - maksis 89 senti ning oli täitsa maitsev. Vahemaid läbisime kaastöötaja autoga, mis nii seest kui väljast on suhteliselt hooldamata. Lisaks sõitis ta igast august läbi, mis vähegi teele jäi - pole siis ime, et kõik kasutatud autod tunduvad suhteliselt logud ja tänaval kõndides saab tihti imelike hääli tegevate autode peale pead keerata.

Stiilinäide kohalikust majast 

Pärast lõuna söömist jalutasin kliendiga Superstore'i, et õhtuks süüa osta. Nimelt pakuti hommikul võimalust 12-tunnine vahetus teha, mille rõõmuga vastu võttis, kuna lisaraha kulub alati ära. Õhtune vahetus osutus üpris igavaks, kuna enamuse ajast lihtsalt istusin ja rääkisin kaastöötajaga juttu. Lisaks sellel sai ka põrandaid pesta ning kliente söögist eemale juhatada. Pikem vahetus tähendas aga alles kella 22ks koju jõudmist, mis aga oli hea aeg, et vaadata veel kaks sarja ning seejärel keskööl magama minna.

Taavi veetis õhtul aega eestlaste juures, kellega päeval sai linnas ringi vaadatud ning koju laekus hommiku poole.