DAY 59-60 Lake Louise

DAY 59

Laupäeva hommik algas Marii jaoks tavapärasel ajal, kuna ootas koolitus Distressikeskuses 9-16. Koolitusele jõudes ootas üllatus - laud oli nagu äke täis head ja paremat. Puuviljad karamelli kastmega, banaanid, küpsised, müslibatoonid, kaneelirullid, tundmatud saiakesed. Õnneks olin mina just lõpetanud hommikusöögiga, milleks olid pannkoogid, nii et suutsin esialgu ahvatlusele vastu panna. Esimese pausi ajal võtsin siiski melonit ja ananassi, sest siin saab neid liiga harva süüa.

Antud koolituspäeva teemadeks olid suhted ja lein. Esimese puhul näidati meile poole tunnist videot, kus erinevad teadlased rääkisid, mis kõik mõjutab inimese heaolu alates eostamisest. Seejärel keskenduti põhiliselt laste väärkohtlemisele reageerimisele. Leina puhul rääkis meile umbes 65-aastane naisterahvas enda isiklikest ja tööalastest kogemustest ning soovis, et me mõtleks, kuidas reageerime kaotusele. Sain igatahes huvitavaid ideid, mida tulevikus saab kindlasti erialaselt kasutada.

Lõunapausiks läksin koju ning minu üllatuseks ootas Taavi mind hiinapärase supiga. Marii jaoks oli veidi vürtsikas, kuid siiski väga hea.

Pärastlõunane osa koolitusest oli mõeldud rollimängudele. Minul oli kaheliikmeline grupp, nii et pärast nelja läbimängimist, saime koju minna - tund aega enne planeeritud aega! Ilmnes, et mu paariline elab minuga samas suunas, nii et saime koos koju jalutada. Tee peal selgus, et antud tüdrukul on olnud soomlasest poiss-sõber, mistõttu on ta ka Soomes käinud ning Eestist nii mõndagi kuulnud (eelkõige seda, et siin on odav alkohol ja lõbusad peod). Oli päris vahva Soome kohta kanadalase muljeid kuulda.

Koju jõudes, mõtlesin, et viskan end korraks pikali, kuna olin nii väsinud. Ärkasin 2-3 tundi hiljem. Õnneks ajasin end kohe püsti ning suundusime Co-opi poole, et toiduvarusid täiendada. Said päris korraliku täiendust. Näiteks järgmiseks 12. kuupäevaks ostsime pardi - kilohind oli ainult 6-7 dollarit!

Õhtusöögiks osutus seekord friikartulid kalapulkadega, mida Marii sõi oma sarjade ja Taavi oma sarjade vaatamise kõrvale. Kell 21 läksime mõlemad voodisse televiisorist "Criminal mindsi" vaatama ning magasime umbes pool tundi hiljem.

DAY 60

Taaskord oli varajane äratus, kuna kell 9 pidid Caroline ja Kristen meid peale korjama. Hommikusöögiks peekon ja scrambled eggs ning sõit Lake Louise juurde võiski alata. Meie olime veidi uimased pärast pikka ööund ning ka küüdipakkujad, kes aga erinevalt meist olid alles kell 3 öösel magama saanud. Marii oli poole teest antisotsiaalne ja luges koolitusmaterjali psühholoogiliste häirete kohta.

Esimese peatuse tegime tund aega hiljem Banff's, et tõeliste kanadalaste kombel Timmust (loe: Tim Hortons) kohvi ja võileiba võtta. Seejärel võtsime suuna Lake Louise poole. Pärast umbes tunnist sõitu olimegi kohal. Ilmaga nii väga ei vedanud - väljas oli -2 kraadi ning pilves. Olime aga oma talvevarustuse selga pannud, nii et külma pärast liikudes muretsema ei pidanud.

Esmalt tegime kilomeetrise matka mäest üless, et näha vaadet külmunud ja lumisele Lake Louise'le. Hoolimata raskustele, mida libe matkarada pakkus, oli vaade seda igati väärt! Lubasime, et tuleme suvel igaljuhul tagasi, et näha reklaamidelt nähtud vaadet helesinisele järvele. Allaminek oli aga äärmiselt naljakas, kuna oli kaks võimalust - kas kiirelt tippides või kontrollimatult joostes. Mõlemaid variante oli ülinaljakas vaadata. Lõpus said julgemad püstijalu alla libiseda ning vähem julgemad nagu Marii tagumiku peal alla tulla.

Teisena läksime üle külmunud järve koske vaatama. Samuti külmunud, kuid imeilusat helesinist värvi. Ning hea väljakutse jääronijatele, keda oli umbes 10.

Viimase väljakutsena otsustasime vaatama minna Mirror Lake'i (eesti keeles peegel järv), kuhu oli 2,6 km mäkkekõndi. Õnneks oli antud tee enamasti lume all ning libeduseoht väiksem. Siiski oli tegu paraja ettevõtmisega.

 Järve juurde jõudes tabas ka paras pettumus, kuna polnud vaadata muud, kui ainult valget ringi. Õnneks oli järve taga mesilasepesa kujuline kalju, mis veidi asja parandas.

Pildid tehtud suundusime tagasi. Mariid kutsus aga kahjuks loodus, mistõttu läks joostes - sedapuhku väike libedus isegi toetas. Kukkuda õnnestus Mariil ainult korraks ja seda 20 meetrit enne nö alla jõudmist. Õnneks ei midagi muud peale sinika puusal.

Garmini kokkuvõte päevast

Pärast 11 km matka olime kõik näljased ning tüdrukud külmetasid. Seetõttu otsustasime läbi minna Canmore A&W'st ning võtta ühed burgerid. Marii jõi veel ka kuuma kakao, koos Timmust võetud kaneelirulliga, pärast, mida oli külmatunne kadunud.

Enne koju jõudmist käisime No Frills'is, mis on kohalik Säästumarket. Ainult, et siin on kaubavalik sama kui suures poes ja ainult hinnad odavamad. Me ei suutnud taas toidukraamile vastu panna ning jõudsime koju kahe toidukotiga.

Marii läks pärast koju jõudmist vanni raamatuga mõnulema. Seejärel pesi pesu, tantsis ning vaatas filmi "Wild". Filmiga päris  lõpuni ei jõudnud, kuna uni kutsus.

Taavi aga seevastu pidi hoopis tööle minema - autoshowd lahti lammutama. Alustuseks, siis ülespanemisel tegemata jäänud pildid pildid "tornist" ja klaaspiirdest. Tegelt oli veel asju mida pidi lahti võtma.. näiteks üks sein koos kahe 80 tollise telekaga ja käputäie iPadi konsoolidega

Peale esimest pausi küisisin, et mis plaan tänaseks on mille peale vastati, et läheb kaua läheb kas teile ei öeldudki. Olin alguses optimistlik ja arvas, et lõpetame 2 ajal öösel aga reaalsuses saime 6st hommikul koju. Kahju ainult, et võileiba kaasa ei pakkinud aga õnneks nälga ei jäänud kuna kaaslased ja objektijuht jagasid lahkelt oma kaasa võetut. Linna peal oli juba liikumist -  inimesed liikusid tööle.. mina aga koju.

Mäletate reedel oli 18 kraadi sooja..hommikune tee koju viis mind igatahes läbi lume.

DAY 57-58 kevad!

DAY 57

Marii tööpäeva eesmärgiks oli saada muidu kodus istuv klient kinno, sest ta armastab filme. Esimene katse ebaõnnestus, kuna keegi ei olnud vajalikke dokumente õigesse kohta pannud, nii et pidin kuidagi kliendi tellitud taksost välja saama. See ei olnud aga lihtne ning muidu suhteliselt vaikne ja rahulik klient väljendas oma vastumeelsust väga selgelt, öeldes kõva häälega mitmel korral "never", kui palusin taksost välja tulla. Õnneks oli mul kaasas lõunasöök ning sain ta sellega majja tagasi meelitada.

Õnneks tuli pärast sööki meelde otsida läbi kõik kliendi jopede taskud ning ühes neist oli ka vajalik dokument. Kutsusin uuesti takso ja sõit kino poole võis alata. Läksime vaatama kogupere filmi "Paddington". Kui kliendi snäki valimine läks kiirelt, siis mina kulutasin sellele vähemalt 10 minutit ning lõpuks võtsin lihtsalt friikartulid ja coca-cola, mis maksis pea 9 daala. Film ise oli aga väga naljakas, nii et ma sain kõva häälega naerda. Klient vaatas mitmel korral mind väga lõbustatud näoga. Õnneks teisi filmivaatajaid ei olnud peale meie. Pärast filmi lõppu ja kõigi subtriitide ära vaatamist, oli õnneks klient nõus kohe koju minema - eelviimane kord soovis ta sama filmi veel kaks korda vaadata. Siiski jõudsime koju väikesege hilinemisega, kuid õnnelik klient oli seda väärt.

Taavi tööpäev oli nagu ikka. Tundub, et sobilikud töövõtted on omandatud. Eks homme ole näha, kuna reedel on rahvast kõvasti rohkem. Ilmad on meil mõnusalt kevadised (päeval 16-18 'C kraadi sooja ning öösel jääb ka plussi poole peale). Tagasiteel koju astusin läbi ühest kohvikust "Brülee", mis pakkus ilusaid ja värskeid koogikesi. Seoses järjekordse 12'nda kuupäevaga haarasin kaasa kolmekihilise šokolaadikoogi ja sidruni tarte tatini. Õhtusöögiks forell koos salatiga ning kook ja kohvi. Väga maitsev.

Pärast õhtusööki lippas Marii jälle koolitusele - seekord küll veidi mõruda maiguga, kuna oleks hea meelega pigem Taaviga õhtu veetnud. Koolitus oli siiki seda väärt, kuna pool ajast kulus rollimängule. Ehk mina sain esmalt harjutada kõnele vastamist (sain väga hästi hakkama) ning seejärel ise helistajat mängida. Lõpetuseks saime maiuspala - vabatahtlik, kes on seda tööd juba 20+ aastat teinud, tegi meile näidisvestluse (nö juhtumi saime ise välja mõelda). Sai igatahes imehästi hakkama ja õppisin teda vaadeldes päris palju.

Koju jõudes vaatasime hea une saavutamiseks "Criminal mindsi" - päris põnev osa oli seekord.

DAY 58

Reede hommik algas Mariil Skype vestlusega vanematega. Kuna meil siin keerati kella edasi ja teil veel mitte, siis arvestasin, et ajavahe on 10 tundi - tuli välja, et on hoopis 8 tundi. Igatahes oli siiski mõnus üle pika aja jälle vanemaid näha ja silmast-silma tegemistest rääkida.

Marii lootis reedel rahuliku tööpäeva, aga kahjuks päris nii ei läinud. Nimelt ei olnud seekord tööl tavapärane meeskond ning asendajad polnud just kõige töökamad. Enamuse ajast jõid kohvi või sõid. Minu suureks üllatuseks ei olnud nad minu tööle jõudmise ajaks ka kliente ülesse äratanud ning läks päris kiireks, et õigel ajal välja saada. Nimelt ootas taas trummitund. Seekord läks suhteliselt sarnaselt varasemale - üks istus ukse ette matile ning keeldus liikumast ning teine jooksis aeg-ajalt niisama ringi. Viimane vähemalt nautis poole ajast tundi ennast ka.

Koju tagasi jõudes oli lõunaaeg ning pärast soovisin ühe kliendi Wendysse viia. Vähike omakasu oli ka mängus - nimelt ei ole ma sinna veel jõudnud. Kahjuks seekord klienti välja meelitada ei õnnestunud. Selle asemel vaatasime hoopis ta fotoalbumit ja kirjutasime sõnu.

Taavi reedene tööpäev osutuski väga klientide rohkeks, aga õnneks tuli kõigega toime ning sai isegi kiita. Eesmärk on töötasapind, kuhu kelnerid kasutatud nõud toovad, võimalikult hästi ära organiseerida - igale asjale oma koht ja iga asi omal kohal... ju tootmiskeskkonnas töötamisest on midagi kasu ka olnud. Organiseeritud kaos näeb parem (hoomatavam) välja kui suvaline segadus.

Ilm on jällegi võrratult ilus ja sedapuhku läksime välja jalutama. Esmalt võtsime suuna nädala algusest tuttavate treppideni ja ülesse ning siis tulime jõekallast mööda koju tagasi. Väga mõnus ja silmailu pakkuv jalutuskäik.

Koju jõudnud läks veidi kiireks, kuna Marii pidi 18:45 Distressikeskuses varjutamas olema. Kiire dušš samal ajal kui Taavi süüa valmistas ning veel kiirem söök ning Marii taas uksest väljas oligi.
Varjutatavaks osutus umbes 30ne naisterahvas Anna, kes on Distressi keskuses vabatahtlik olnud alates augustist. Vahetus kestis 23ni ning selle aja jooksul võtsime vastu kaheksa kõnet, millest kaks olid suitsiidiohuga ning ülejäänud soovisid lihtsalt kellegagi suhelda. Ja üks vajas infot, mida teha, kui autol bensiin otsa on saanud. Igatahes oli väga põnev, sain palju targemaks süsteemi enda kohta ning ootan juba väga, et saaks ise ka alustada!

DAY 54-56 Autoshow ja Distressi keskuse koolitus

Day 54

Järjekordne töönädala algus - seekord ärkasime aga koos, kuna Taavi pidi kell 8 tööl olema. Tegi kiirelt oma võileivad ning oligi juba läinud.

Messikeskusesse kohale jõudes avastas, et autosid oli üleöö päris palju juurde ilmunud. Tänase päeva suurem väljakutsena oli eelnevalt jutuks tulnud klaasist piirde asetamine uue Nissani kastika ümber. Kahjuks ei teinud sellest pilti aga umbes ruutmeetri suuruste, ühe sentimeetri paksuste, kaardus klaastahvlite paigaldamine oli paras ettevõtmine. Seejärel möödus enamus aega klaaside ja muude pindade puhastasmise tähe all. Seekord oli lühike päev ja lõpetasin kella 2 paiku. Enne tegin veel tiiru messihallis. Mõned pildid, mis kiiruga tehtud said:

Marii nautis aga pikalt oma putru, luges e-maile ja uuris, kuhu õhtul intervjuu tarbeks minema peab. Pikad hommikud on lihtsalt nii mõnusad.

Kui Marii tööle jõudis oli seal tavapärane hommikune segadus. Arutasime meeskonnaga, mis plaanid tänaseks teeme ning mina sain koduse tegevuse. Ehk siis kliendi, keda kõige lihtsam uksest välja saada ei ole. Kõigepealt pidin aga ta kuidagi vanni meelitama - sain selle peale kliendilt selge ja kindla "ei". Mis seal ikka. Vähemalt sai puhtad riided selga - seegi suur saavutus!

Seejärel sõi ta hommikust, mina jõin kohvi ja lugesin talle ajalehte - meie hommikune ühistegevus. Pärast 30+ minutist hommikusööki, panime pesu masinasse ning seejärel tegime veidi käsitööd. Ehk siis tutvustasid oma kliendile naistepäeva mõistet, näitasin pilte Olümpiapargi monumendist ning tegime pildi.

Nüüdseks olen mitmeid eestlastaste blogipostitusi lugenud pühapäevase naistepäeva kohta ning nende arvamused erinevad minu omast. Nimelt minu meelest tähistavad kanadalased küll naistepäeva aga teise eesmärgiga. Nimelt on see päev, mil naised mälestavad vapraid naisi, kes võitlesid nende õiguste eest ning lisaks toimuvad erinevad protesti/toetusüritused naiste jaoks, kellel see lahing veel võitmata. Minu meelest palju üllam põhjus ja ma niikuinii eelistan šokolaadi lilledele..

Pärast nii tõsisel teemal rääkimist, lollitasin ma natukene koos kliendiga ja tegime selfisid.

Pärast lõunatamist tuli üks töötajatest koju ning teatas, et veel väljas oleval töötajal on sünnipäev. Ilmselgelt oli vaja selle puhul kaart teha. Arvestades mu joonistamisoskusi, joonistasime kliendiga ilusa sünnipäevakaardi kolme naeratava kriipsujukuga ning klient kirjutas "Happy Birthday!" Topelt, kuna ju siis oli vaja mitmekordselt soovida.
Lisaks vaatasime pärast veel kliendi fotoalbumit ja tuletasime ta vanu sõpru meelde. Ei tea, kas olen varasemalt ka maininud, aga kooliajal oli sellel kliendil väga head põhjused, miks kellegagi sõber olla. Näiteks, et temaga saab koos hamburgereid süüa. Parim põhjus üldse mu meelest, miks sõpru omada.

Ja oligi tööpäev selleks korraks läbi. Kiirustasin c-trainile, et jõuda AlbertaWorksi, kus tahtsin intervjuu jaoks CV ja avalduse välja printida. Jõudsin ilusti. Seejärel jooksin koju, kus minu üllatuseks ootas juba Taavi, kes oli täna varem lõpetanud. Kõige parem oli muidugi see, et ta oli ka söögi valmis teinud.

Söök söödud, oligi aeg intervjuule minna. Hoone, kuhu minna oli vaja, asub õnneks kodust kõigest 10 minuti kaugusel (arvestades valgusfooridega). Sobib, kuna ka vabatahtliku töö hakkab seal toimuma. Minna tuli kolmandale korrusele, kus võttis kõigepealt vastu administraator. Talle tuli esitada kaks isikut tõendavat dokumenti - minu puhul siis Eesti pass ja Alberta tervisekaart (pilt puudub, kuid millegi pärast tõendab mu isikut paremini kui Eesti juhiluba või ID-kaart). Seejärel täitsin avalduse järjekordseks karistusregistri väljavõtteks.

Intervjueerijateks oli minuvanune naisterahvas ja 35+ meesterahvas. Mõlemad väga sõbralikud. Taaskord esitati kahe lehekülje jagu küsimusi ning kirjutati kõik vastused sõna-sõnalt ülesse. Taheti teada näiteks, kuidas ma stressiga toime tulen; isikliku kogemust, mil keegi on mind aidanud või mina kedagi teist; hirmud ja eesmärgid seoses antud vabatahtliku tööga jne. Võib öelda, et sain suurepäraselt hakkama! Pärast intervjueerijate omavahelist kaheminutilist vestlust ukse taga, öeldi, et võtame su hea meelega oma meeskonda. Oh joy! Seejärel tutvustati maja ning panin kirja aja, kuna lähen vaatama, kuidas päriselt töö käib.

Koduteel saatsin Taavile rõõmustava sõnumi ja palusin jäätise preemiaks valmis panna.

Umbes 19 ajal tuli meile külla eestlane, kes sai kuu aega tagasi Kanada elamisloa ning kolib nüüd Vancouverisse. Rääkisime reisimisest, Kanadast ja Eestist. Oli väga mõnus omas keeles arutleda ning mitmedki teemad panid elu üle pikemalt mõtlema.

DAY 55

Hommik nagu iga teinegi. Seekord oli Mariil aga enne tööle jõudmist juba teada, mida päevalt oodata. Nimelt oli plaan minna ühe kliendiga teisele poole Bow jõge jalutama. Marii vaatas eelmisel päeval kaardi pealt "täpselt" järgi, kuhu minna tuleb ja nii siis jõudiski mitte just täpselt õiget teedpidi sinna kuhu tahtis. Samas tõenäoliselt oligi parem. Rohkem ei kirjuta, las parem pildid räägivad enda eest!

Riley park

Väike botaanikaaed

Kohalik maja 

Mäepealne marsruut

Kesklinn

Käidud tee

Kliendi lõunasöögi vaade - oli rahul!

Minu lõunasöögi vaade

Päev täis päikest ja jalutamist - kell 14 tööle tagasi jõudes oli põhjust diivanil vedelemiseks. Ja tund hiljem oligi aeg taas koju minna. Kodus ootas Taavi Caesari salati ideega - olin just mõelnud, et tahaks just seda sööki!

Õhtusöök söödud läks Marii esimesele koolituspäevale Distressikeskuses. Kokku on 9 päeva koolitusi - T ja N 18-21 ning L 9-16. Antud kohtumine oli eelkõige üksteisega ja keskuse endaga tutvumiseks. Aeg läks igatahes kiiresti ning pärast koju kõndides oli naeratus näol - tundsin, et teen midagi enda edasiarendamiseks ning lisaks ka pakun nö ühiskonnale tagasi.

Koju jõudes mängisime üle pika aja ühe Rummy mängu - Taavi võitis.

DAY 56

Marii selle päeva tööeesmärgiks oli töötada kliendiga, kellega viimasel ajal kõige paremad kogemused ei ole olnud. Tööle jõudes aga selgus, et selle kliendi ise tuleb talle järgi ja soovib ühte töötajat kaasa. Palju lihtsam on selle kliendiga tegeleda, kui tema vanemad läheduses on, nii et mulle igati sobis.

Isa soovis pojaga minna Talismani keskussesse ujuma, kus töötab ka tema tütar veelpäästjana. Talismani keskus asub meie kodust umbes 20-minutlise jalutuskäigu kaugusel - igati tähelepanuväärne hoone. Ujula osa oli suurem kui Aura veekeskusel ning lisaks tavalisele ujumisbasseinile oli üks sukeldumiseks ja üks vesiaeroobikaks. Lisaks oli veel teine ujulaosa, kus parasjagu harjutasid Kanada veepalli olümpialootused. Kokkuvõtteks sai veidi aega niisama vees mängida ja ujuda ning seejärel 15 minutit mullivannis mõnuleda.

Pärast ujumist läksime tavapäraselt McDonaldsisse preemiasöögi järele. Mulle öeldi, et võin tellida, mida tahan - tehakse välja. Võtsin endale latte, kuna töö juures ootas hõrgutav lõunasöök. Seejärel käisime veel pargis.

Kliendi isa nagu ka ema oli väga jutukas ning rääkis enda elust ja tööst jne. Nimelt on ka tema üllatus-üllatus insener, kuid hetkel õpetab Kasashtanis. Jutuks tuli ka minu elu-oli ning juhtumisi mainisin, et mu abikaasa on ka insener. Jutt läks edasi ja hakkasime juba töö juurde tagasi jõudma, kui kliendi isa ütles, et ma järgmine kord Taavi CV kaasa võtaksin, et äkki saab kohtumisi korralda või lihtsalt infot jagada. Väga vahva!

Taavi otsustas peale tööd internetist lihttöö kuulutusi vaadata ning leidis ühe, kus oli kohe vaja abilisi kolimisautot tühjaks laadima. Postitatud 9 minutit tagasi ning 15 minutilise jalutuskäigu kaugusel. Helistasin ja läksin kohale 25 CAD'i tunni aja töö eest - pole paha. Ilm oli ilus ja kohtusin ühe eestlasega, kes 17 avenüül tööd otsis. Otsustasime korraks ühele pubi terassile maha istuda ning mõnusat ilma klaasikese kosutava märjukesega nautida.

Pärast Marii ööpäeva ootas teda meeskonna koosolek, mis osutus päris huvitavaks. Nimelt koosneb meie põhimeeskond 7 inimesest, kellest 4 tükki juhtumisi tunnevad üksteist väga hästi või on sugulussidemetes. Koosoleku jooksul sai ilmsiks, et neile neljale mõned asjad ei sobi teiste juures ja nad on omavahel seda väga elavalt arutanud. Ehk siis oli kaks leeri. Ei tea, kas meie nö superviisor ka sellest aru sai, aga midagi selle kohta igatahes ei öeldud. Pärast viis üks töökaaslane, kes "vastasleeri" ei kuulu mind rongipeatusesse ja saime veidi selle üle arutada (ja sain ühtlasi kinnitust, et see ei olnud kõik minu väljamõeldis ja keegi tunnetas seda veel). Hea koosoleku juures oli tasuta pizza, mis osutus isegi väga maitsvaks.

Rongiga koju sõites sai Mari Taavilt sõnumi, et teda kodus ei ole ja jõuab koos külalistega varsti. Varsti oli kahjuks kahe tunni pärast. Ja kahest klaasist veinist oli saanud veidikene rohkem. Ise oli igatahes uhke, et jäi nö majanduslikus mõttes nullseisu. Külalistega panime aga paika plaani pühapäevaks, mil soovime külastada Lake Louise.