Juuni 29- Juuli 2 Glacier National Park

Neljapäeva, juuni 29. õhtul alustasime teekond Glacieri poole. Sihtpunktiks Rock järve ääres asuv tasuta telkimiskoht, kuhu jõudsime pimedas pärast kümmet. Hommikul avanesid üllatavalt ilusad vaated ning taevas säras päike

Teekond Glacieri viis meid läbi suusakuurortlinnadest Whitefish ja Columbia Falls. Viimases tegime ka väikse peatuse, et süüa ebamustika (huckleberry) pirukat ja kuna piruka peale tainast ei olnud jätkunud saime lisaks tasuta jäätist. Mõlemad olid väga maitsvad. Taavi väitis, et ebamustikas maitseb nagu pohl.

Järgmise peatuse tegime juba Glacieri pargis turismiinfokeskuses. Seal andis meile nõu nii 80-aastane härra, kes rääkis kõigest pikalt ja laialt. Küsis ka kust me pärit oleme ja kui ütlesime, et Eestis, siis hakkas rääkima Venemaa ohust Balti riikidele. Onu olevat muistsel ajal ajalugu õpetanud.

Jutud aetud võtsime suuna Cama tee poole, mis viib kahe järveni. Internetiotsingu põhjal eeldasime, et tasub edasi-tagasi sõitmist (kokku 130 km ja enamus kruusateel). Vahepeal olime pargi alast väljas, nii et enne järvede teele sõitmist pidime uuesti pargivahiga suhtlema. Öeldi, et hetkel parkimisplatsid täis, kuid kui väga tahate võite uurima minna ja telkimisalas on ka veel kohti. Otsustasime õnne proovida.

Esimese Bowman järveni viis käänuline mägitee väikeste teeaukudega. Vastu sõitis pargivahi auto, kes küsis, kas ikka teate, et kohti ei ole ja märkasite teeotsas silti, et suletud. Ütlesime, et jah, aga loodame telkimisele. Ülesse jõudes meil vedas ja oli täpselt üks parkimiskoht, kuhu saime oma auto panna ning järvevaadet nautima minna ja väikse matka teha

Järgmise järveni oli 32 km ja kuigi algus oli paljulubav, läks tee üha hullemaks ja võttis nii tunnikese, et sihtpunkti jõuda. Vähemalt oli meie õhtusöögi vaade väga ilus

Õhtusöök söödud ja väike jalutuskäik tehtud, oli kell juba 17 ja otsustasime ööbimiskohta sõita. Pärast pea kahetunnist sõitu jõudsime tasuta telkimiskohta ja nautisime rahulikku õhtut ilusate vaadetega.

Hommikut alustasime varakult, kuna oli vaja enne parki sisenemist ka bensu võtta. Poole üheksaks jõudsime McDonaldi järve hotelli juurde, kus sõime ka oma hommikusöögi. Meiega ühinesid ka vöötoravad, kes olid väga uudishimulikud ja julged

Vaade McDonaldi järvele

Seejärel alustasime oma teekonda mööda Going to the Sun teed (Teekond Päikese Poole), mis siis põhiline "atraktsioon" Glacieri pargis. Otsustasime turistikat teha ja peatuda pea igas teeäärses peatuskohas. Esimene peatus oli McDonaldi oja ääres

Järgmisena tegime peatuse Avalanche oja ääres, kus jõudsime täpselt koos turistibussiga, nii et püüdsime kiirelt oma pildid ära teha ja siis liikuma saada

Kohustuslikeks matkaradadeks Glacieris on Seedriterada ja tee Avalanche (Laviini) järveni, mis mugavalt algavad samast punktist. 

Avalanche järv

Lumesulamisveest tekkinud kosed

Pärast umbes 8 km läbimist jõudsime auto juurde tagasi. Ilm oli parajalt kuum, nii et oli hea auto juures veevarusid täiendada, kuna kaasa võetud 2l oli otsas.

Edasi viis meie teekond muutkui ülesse poole ning vaated läksid üha paremaks

Lõpuks jõudsime The Loopini, mis on antud maantee ainuke switchback.

Järgmine peatus oli Bird Woman Fallsi vaateplatvormi juures, kus ühele poole olid vaated mäeorule

ja teisele poole jäi kosk

Peatusi tegime infopunktist kaasa antud kaardi järgi, kuid nagu teada, siis Marii kaardi lugemise oskused ei ole just kõige paremad. Seetõttu tegime peatuse ka suvalise lumesulamisveest tekkinud kose ääres, mis Marii meelest oli järgmine peatuspunkt

Järgmine peatus oli aga õige koht - Weeping Wall (nutumüür)

Lõpuks jõudsime maantee kõige kõrgemasse punkti Logan Passi, mis asub 2025 m kõrgusel.

Algselt tahtsime teha Highline matka, kuid see oli ohtlike lumeolude tõttu suletud. Leppisime siis Hidden Lake Overlook matkaga, mis osutus samuti päris lumiseks ettevõtmiseks! Inimesed suusatasid lühikeste pükstega!

Väljas oli vääga palav, nii et Taavi tegi endale jahutust

Pärast pikka lumega maadlemist jõudsime sihtpunkti - järv oli muidugi poolenisti jää all.

Tagasiteel kohtusid meie rajad mägikitsedega

Järgmise peatuse tegime St. Mary järve ääres

Juhin tähelepanu vasakule servale, kus kaks isa oma lastega turnisid

Pärast aktiivset ja palavat päeva olime dušši välja teeninud, nii et tegime peatuse St. Mary telkimisala juures, kus sai žetooni eest pesemas käia.

Edasi pidime hakkama ööbimiskohta otsima, kuna kõik Glacieri telkimisplatsid olid täis. Lõpuks peatusime Indiaanialal oleval RV "parklas", kus peale meie oli veel üks auto ja nägi päris värske välja (värv oli veel muru peal). Nautisime loojuva päikse taustal oma õhtusööki ja panime järgmise päeva plaani paika

Põdra ila õlu

Vaade magamistoa aknast (loe: autouksest) 

Järgmist päeva alustasime taas varakult, et kaks allesjäänud Glacieri pargi osa läbi käia ning õhtuks koju jõuda. Esimene ootas meid pikk 19 km matk Two Medicine osas, mis viis mööda Two Medicine järve ühte külge pidi Upper Two Medicine järveni ja teist külge pidi parkimisplatsile tagasi

Rekkamehe päevitus

Matk algas väga ilusasti mööda õitsvaid niidulilli

ja pakkus ka järvevaateid

Poole maa peal oli peatus Twin Fallsi (kaksik kose) juures

Ja lõpuks jõudsime Ülemise Medicine järve juurde, kus tegime lühikese snäkipeatuse

Mööda vastaskallast viiv tee oli raskem ja viis ülesse-alla. Samas pakkus endiselt ka ilusaid vaateid

Rippsild üle oja

Lõpuks tagasi parkimisplatsile jõudes sai kuumast ja pikast matkast hõõgavad jalad külma vette panna - nii mõnus!

Enne Two Medicine alast väljumist vaatasime üle veel viimase kose - Appistoki kose.

Viimane Glacieri pargi osa, mis meil veel uudistamata jäi, oli Many Glacier (palju liustike). Sinna jõudes olime aga parajalt väsinud, nii et alustasime rahuliku pooleteisetunnise lõunapausiga. Seejärel tegime lühikese (4 km) ringi ümber Swiftcurrenti järve.

Tee viis populaarse majutuskohani

Lisaks nägime taas mägikitsi

Lõunast kõhud täis ja jalutuskäik tehtud, võtsime suuna Calgary poole. Seekord oli ainult 2,5 tundi vaja koju sõita, nii et jõudsime juba natukene peale üheksat õhtul koju.