Mariil oli töölt pikem nädalavahetus ja reede hommikul kell 8 (pärast Marii öist vahetust) hakkasime sõitma British Columbia poole, et veeta paar päeva Okanagani orus ja järgmised paar Whistleri lähistel.
Sõit on pikk ja umbes 15 ajal jõudsime soovitud sihtkoha lähedusse. Mure oli ainult selles, et meil polnud veel ööbimist. Lootsime, et kuna jõuame suhteliselt varakult, siis midagi ehk ikka leiab, aga mida lähemale me oma peatuspunktile jõudsime seda enam andis ringi vuravate autokaravanide vool tunda ning meel muutus juba üsna murelikuks. Planeeritud ööbisplatsilt saadeti meid kiirelt edasi - isegi ülevoolu kohad olid juba kinni. Õnneks juhatati meid ühte era telkimisplatsi ning seal õnnestus viimane kaheks ööks vaba olnud plats endale saada.
Taevas polnud ühtegi pilve ja temperatuur oli 30 kraadi. Linn, mille lähistel paiknesime, kannab nime Summerland (eesti keeles Suvemaa) ja siin on mitmeid veini-, siidri- ja muude puuviljade istandusi. Läksime ja heitsime mõnele pilgu peale.
Järgmist hommikut alustasime matkaga Giant's head'i mäe otsa... matk oli selle kohta muidugi pisut suurustatult öeldud. Autoga sai tippu välja sõita.
Järgmiseks kohalik botaanikaaed, mis oli veidikene pettumust valmistav
Vana raudtee sild 72 meetri kõrgune. Ajalooline osa. Saab sõita auruveduriga.
Vahelduseks ka üks rannas vedelemise (mis kestis tervelt tunnike) puhkus. Okangani järve ääes toimus parasjagu vannide võiduajamine.. jah vannide. Neile oli päramootor järele pandud ning veidike parandatud ujuvust/stabiilsust.
Aitas küll rannas vedelemisest. Läksime uuele veini-/siidriistanduste tuurile.
Õhtu poole käisime jahutuseks ujumas
Seejärel olid kõhud tühjad ning sõitsime 20km lõuna poole Penictioni linna, kus einestasime ühes mikro (õlle)pruulikojas.
Vaatasime päikeseloojangut järve kaldal.
Pühapäeva hommikul pakkisime oma telgi kokku ja seadsime autonina Whistleri poole. Ootas ees 5 tundi sõitu.
Peatus Nairn Falls'i ääres. Algselt mõtlesime seal lähedal ööbida, aga võta näpust. Inimesed puhkavad suvel ja kohti pole. Sõitsime Whistlerisse ja külastasime turistiinfokeskust ning saime hea juhtnööri. Peak-2-peak gondola pilet maksab muidu 60 dollarit inimene, aga see aasta on võimalik osta pilet 15 dollariga, kui oled nõus katsetama äsjaloodud matkarada, mis viib teise tõstukini. Miks mitte. Saime ka infot selle kohta, kus ööbida ja õnneks ühes kohas leidus veel paar kohta.
Pühapäeva hommikul lunastasime oma 15-dollarilised piletid ja hakkasime jalutama. Mõtlesime, mis see siis ära ei ole. Üldiselt kui turistidele infot jagatakse, siis soovituslikud ajad võib tubli koefitsendiga läbi korrutada. Seekord aga olime pigem meie need turistid, kes aeglased on. Info, mida jagasid piletimüüjad ja infokeskuse töötajad, oli puudulik ja ilmselgelt polnud nad ise seda võimalust kasutanud - paar kilomeetrit ja 40-75 min, kui lähed rahulikult ja teed pilte. Tegelikult aga 3km ja pea 600 tõusumeetrit, mille läbimiseks kulus meil veidi üle tunni (tõele au andes, siis eks me pärast Eestist veidi vormist ka väljas olime, aga see oli tõesti raske "jalutuskäik").
Jõudsimegi liftini, mis meid Blackcomb mäe otsa viib
Väga rahulikud tegelased.. ei olnud neil turistitest sooja ega külma kes neist meetri kaugusel teiselpool aeda olid.
Võtsime ette ~10km pikkuse matka Overlord lookout'i juurde, kust avanes vaade paarile liustikule
Seejärel ootas sõit peak-2-peak gondologa. Maailma pikim ja nagu nimi ütleb viib see ühest tipust teise. Sõiduks valisime klaasipõrandaga isendi.
Whistleri mäesuusakompleks on Põhja-Ameerika suurim ja pakub maailmatasemel võimalusi.
Seejärel uuele matkale, mis kandis nime High Note trail. Ees ootasid järgmised pea 10km.
Talvel oleks mõlemal pool lumi, sest see on osa teenindusteest.
Pärast päev läbi matkamist sõitsime edasi Squamish'sse. Päris ookeani ääres veel ei ole, aga see laht on sellega juba ühenduses. Tuul oli kõva.
Piirkona parimat fish and chips'i pidi just selles Wigan Pier'i nime kandvas pubis saama.
Ööbisime Alice lake'i pargi telkimisalal. Jõudsime pimedas, nii et enne hommikut ei näiundki, kui ilusasse kohta olime jõudnud. Teoreetiliselt oli meie telkimisplats "walk-in", aga me saime siiski täpselt selle kõrvale parkida.
Teisipäeva hommik sama järve ääres. Kindlasti tahame järgmine suvi tagasi tulla!
Stairmaster2000 ehk matk Stawamus Chief'i otsa. Võimalik võtta kolm tippu, millest kõrgem ~800 meetrit ja madalam ~600 meetrit. Distants 2-3km.
Vaated 3-ndast tipust.(Kõrgemast)
Vaated 2-st tipust
Lõpuks ometi keti ja redeli elemendid.
Vaated 1-st tipust. (madalamast)
Teel alla jäi Taavile teele üks rahn, mille otsa oli vaja turnida.
Pärastlõuna ja oligi aeg kodupoole minna. Kiirelt McBarf'ist burger hammaste vahele ja teele.
Niipalju, siis kiirustamisest. Kuigi kell oli 2-3 vahel päeval ei oleks tohtinud ummikuid olla, aga tunnise lõigu läbimiseks kulus meil 3. See lükkas meie õhtused plaanid veidi segamini, kuna plaanisime kuskil poolel teel tagasi Calgarysse ööbida, aga nüüd jõudsime sinna alles pimedas. Otsustasime juhte vahetada, kohvi juua ja sõita ühe hooga koju. Jõudsime koju kell kolm öösel.
No comments:
Post a Comment