Eelmisest postitusest võis ehk aru saada, et sellel nädalal tegi Marii õhtuseid vahetusi, mis tähendab siis töötamist 16-24. Mis omakorda tähendab, et omavahel ärkvel olles ei kohtu ja tuleb Taavi koju jõudes Facebookis suhelda. See nädal oli, mida arutada, kuna nädalavahetuseks plaanisime Watertoni minna ning Marii planeeris veel pulma-aastapäevareisi ja veel muid seiklusi.
Lisaks käis Marii kolmapäeval matkapükse proovimas. Selleks, et saaks proovida, tuli esmalt kõndida 7 km (3,15 CADi rongipileti eest ju ei raatsi maksta ja väidetavalt oli liikumine kasulik..) ja seda pea 30 kraadises kuumuses. Kohale jõudes ja püksid jalga pannes, ilmnes, et nad on tellinud vale püksipaari... Mis seal ikka - läksin vaatasin järgmisse poodi, et äkki seal õiget ja ohh imet saingi samad püksid, kuid 25 CADi odavamalt! Tasus ära jalutuskäik, kuid nüüd tuli end kiirelt liigutada ja ikkagi 3,15 "raisata", et ctrainiga kiirelt koju jõuda, riided vahetada ja tööle jõuda. Tööle jõudes olin sama väsinud kui eelmine päev Lake Minnewankast tulles.
Kuna eelmise päeva jalutuskäik möödus mõnusalt, läks Marii neljapäeval uuesti - seekord oli asja ka raamtukokku. Mööda jõekallast töö poole jalutades, jäi tee peale jäätiseauto, kust sai või-pekaani maitseline jäätis võetud - nämm - ning seejärel pargipingil parte vaadatud!
Reedel oli Mariil koolitus - Seeniorite väärkohtlemise teemadel. Sain kohe hulga targemaks nii olemasolevate resursside, kui ka oma tööülesannete (näidati õppefilmi, kus ühte meie infotelefoni, millele vastan mina, reklaamiti kui seeniorite väärkohtlemise ekspertinfo andjat..) osas.
Lisaks arutasime ka näidisjuhtumi üle, mille analüüsimise käigus sain teada, et kui meie peaks näiteks oma vanemad Kanadasse sponsorlusega tooma, siis vastutaksime meie nende majandusliku käekäigu eest järgmised 20 aastat. Õdede-vendade puhul on see aeg 10 aastat ja abikaasa puhul ainult 3 aastat...vaat siis loogikat. Ja kui sponsor oma kohustusi ei täida, siis ainukeseks "karistuseks" on see, et ta enam rohkem inimesi Kanadasse ei saa tuua.
Reedel käisime veel kiirkorras ka toidupoes, et meil järgnevad kolm päeva ikka oleks midagi süüa. Kell 22 koju jõudes pakkisime veel kotid ja võisimegi juba kell 23 magama minna.
Laupäeva hommikul oli aga äratus juba enne kuut, kuna enne 10t oli vaja Watertonis olla. Nimelt teevad nad ühel sealsel teel remonti (ei remondi küll teed vaid tee lõpus asuva järve äärset pikniku ala ning seetõttu sõidavad suured ehitusautod..) ning ligi saab ainult shuttle bussiga.
Laupäeva eesmärgiks oli läbida Akamina Ridge (hari), kuid esmalt 2,5 km telkimisplatsile matkata ja telk ülese panna.
Taaskord võttis meid telkimisplatsil Bambi vastu.
Telk püsti ja väike snäkk söödud, liikusime eemsärgi poole. Kõigepealt jäi aga teele Foorumi kosk
 |
| Foorumi kosk sadakond meetrit kõrgemalt |
 |
| Nagu pildilt näha ei olnud tegu just kõige päikselisema päevaga.. |
 |
| Ilm jaanipäevane - 25. juuni ja lumi maas! |
 |
| Jõudsime Foorumi järveni! |
See ehmatas veidi ära, nii et otsustasime veidi järve imetleda ja ringi uudistada. Järves hulpisid väikesed jäämäed - ikka juuni lõpule kohaselt..ja ei ole näpp kaamerapilu ülaserva jäänud vaid ikka udu..
Õnneks järve ümber uudistades leidsime õige teeotsa ka ülesse, mis päris püstloodis ei läinud. Taaskord saime lumel kõndida ning kuigi eeldasime, et tegu ei ole väga populaarse matkaga, siis tuli meile lühikese ajaga kaks seltskonda vastu. Mõlemad olid enne mäe tippu alla andnud, kuna "pole pilvede tõttu midagi näha, aga eks te ise otsustage, kui ülesse jõuate...tuule järgi vaadake"
Me ei tahtnud nii alguses alla anda ja otsustasime nii kaugele minna, kui jõuame/saame. Seda enam, et taamal terendasid ilusad vaated ja tundus, et kuskil on ikka veel päikest kah.
Teekond ülesse oli muidugi huvitav, kuna meil kasse ega midagi ei ole, et libisemist vältida (viimasena nähtud grupp oli täisvarustusega..),
kuid hakkame me saime!
Lisaks saime ka oma ronimisoskusi proovile panna
Mõni lõik oli ka lume sulamise tõttu korralikult mudane, nii et sai selle peal libiseda või siis kiviklibu peal... põnevust jätkus ja adrenaliin pumpas.
Ülesse me aga jõudsime, kuid nagu eelnevalt hoiatati - udune ja oi oi kui tuuline.
Taavit see väga ei heidutanud vaid nii kui ülesse saime, hakkas ühes suunas kiirema sammuga minema. Marii muidugi agaralt järel, sest oht üksteist silmist lasta oli seekord päris reaalne, kuna nähtavus oli nii 50 meetrit. Lõpuks jõudsime servani, Taavi peatud ja tõdes "mul ei ole õrna aimugi, kus me oleme või kuhu minema peame". Marii, kes oli kindlalt uskunud, et nii sihikindlalt saab astuda ainult seetõttu, et siht selge, oli täitsa ehmunud ning tuulest ja jäävihmast kange.
Uurisime veel mõne minuti ringi, et äkki ikka leiame teeraja ülesse, kuid mida ei ole, seda ei ole. Ühiselt otsustasime, et lähme tuldud teed tagasi (kuigi matkaraja kirjeldustes soovitati just niipidi alustada, et jumala eest seda teed mööda alla ei peaks tulema...) ainult, et sellel hetkel ei teadnud me ka seda, kus see "tuldud tee" on.. Mitte nii lõbus seiklus, kui külmast väriseda. Õnneks leidsime paari minuti pärast ikka tagasitee ülesse ja alla minek läks igati ladusalt. Taevaski oli veidi selginenud.
Foorumi järve äärde jõudes sõime lõunasööki ning otsustasime, et lähme vaatame siis teise järve - Wall (sein) Lake - ka ära. Kõigepealt siis tuli minna tuldud teed tagasi kuni telkimisplatsini ning seejärel veel u 3 km suhteliselt laugel maal kõndida. Nime siis järv saanud selle külje all asuva mäe järgi, mis sirgelt kui sein järve taga kõrgub.
Päevane kilometraažiks tuli kokku pea 20 km ja kokku tõusime pea 1000 m. Olime auga välja teeninud lõkke ja õhtuse kartulipudru!
Lõke oli väga hea ka sääskede peletamiseks, kuna esimest korda siin oldud aja jooksul me neid päriselt ka nägime ning suures koguses. Taavi tegi kaitseks ka sõjajäljed põsele
Magama läksime 21 paiku ning taaskord oli Marii jaoks veidi jahedavõitu, nii et sai lisaks soojale pesule, villasele mütsile, buffile ja villastele sokkidele koos "soojendajatega" ka sügis-talvise sulejope selga panna. Siis hakkas juba soe küll!
Hommikul sõime kaerahelbepurtu ehtsate Eesti pohladega (Kanadasse jõudsid küll külmkuivatatud näol, kuid pudru sees maitsesid nagu päris) - nämm!
Matkasime oma 2,5 km välja bussi ootama ning nautisime vaadet ilusale lumisele mäele
Pühapäev oli arvestatud lõõgastumiseks, kuna järgmisel päeval tuli jälle 19 km matk ette võtta.. Esmalt läksime vaatama Blakistoni koske
Ning seejärel kohe samas asuvat Punast Kanjonit, kuhu meie suureks üllatuseks sai ka kõndima minna
 |
| Kurg üle puunoti kõndimas |
Vahepeal hakkas vihma sadama, nii et Marii sai silla all nosida ja Taavi naasmist oodata. Tagasitulles selgus, et Taavi oli veidi hoogu sattunud ning tagasi teel lameda maa peal küünarnuki katki kukkunud.
Vihmahoog ei tahtnud üle minna ning seetõttu otsustasime minna ja meie selle õhtu telkimisplatsi üle vaadata. Õigemini küll telkimisplatsile mineva tee alguse, kuhu jäime tunnikeseks, mille jooksul sai Marii mõnusa uinaku vihmasabina saatel teha ning Taavi Watertoni kaardiga tutvust teha.
Sama järsku kui vihm hakkas, oli see ka lõppenud, nii et oli aeg edasi liikuda. Sõitsime läbi Pühvli Tee, mis kujutab endast suurt aedikut, kuhu on toodud pühvlid, et neid uuesti loodusesse tuua (vana maailma rahvas ju tappis enamus vabas looduses elanud pühvlid, et punanahku nende maa-aladelt välja ajada)
Seejärel uudistasime ka Prince Edwardsi hotelli sisemust, kus saab näiteks imelise mäe-järve vaate taustal kella viie teed juua. Marii õhinaga mõtles, et tahaks ikka ise ka kunagi siia ööbima tulla, kuid kodus asja uurides selgus, et ühe öö hinnaks on pea 300 CADi ning enamus päevi sellel aastal on juba broneeritud. Kella viie teele või õhtusöögile (menüü järgi olid hinnad mõistlikumad kui Calgarys) võiks ju järgmine kord ikka tulla...
Ning oligi aeg ööbimiskohta minna - taaskord 2 km sisse matkamist ja kuigi ainult 125 m tõusu, tundus tee ikkagist raske. Samas oli telkimisplats ise nii ilus, et pingutus tasus ära
 |
| Antud laagriplatsil saime oma nööri ja ajusid kasutada, et välja nuputada, kuidas toit posti otsa tõmmata, et karud eemal hoida |
 |
| Õhtusöögivaade laupäeval |
 |
| Hommikul oli taevas sini-sinine ning isegi kuu helendas veel |
 |
| Meie matkanõude värvigamma |
 |
| Head aega telkimisplats! |
Laevasõidu jooksul räägib giid, kuidas on ilus matkarajal käituda ning kuidas karusid eemal hoida (kindlasti mitte turistipoest ostetud karukelladega, mis uuringute kohaselt karud hoopis ligi meelitab!).
Lisaks soovitab esmalt ikka põhirada mööda liikuda ja tagasiteel rajalt kõrvale jäävad Hell Roaring koske vaatama minna. Meie aga oleme sõpradelt saanud just vastupidised juhised ja soovituse mitte giidi kuulata, nii et sedapidi ka teeme. Esimesed vaated on ka täitsa ilusad..
Kosk ise on aga pettumust valmistav..
Ning tee, mis põhirajaga kokku viib on küllaltki sirgelt ülesse ning 25 kraadises kuumuses nõuab mitut joogipausi.
Põhiraja peal tagasi olles hakkab Taavi korraliku tempot tegema ning Marii lõõtsutab kaasa. Paaril korral üritab Marii küll märku anda, et võtaks veidi hoogu maha, kuid tempomeister ei kuula - vaja ju teistele järgi jõuda ja möödagi panna! Paar pilti ikka joogipausidel saab teha
Lõpuks jõuame kaua oodatud tunnelini,
millele järgneb mäeservas kettide najal kõndimine
Enne lõppsihtpunktini jõudmist näeme veel ühte koske, mis on esimesest kõvasti võimsam
Ja lõpuks olemegi "ühe kaunima matka" lõpp-punktis.. meie jaoks paras pettumus, kuna sarnaseid järvi ja mägesid oleme varemgi näinud..
Pärast pooletunnist lõuna ja mõtiskluspausi otsustame järvele ringi peale teha. Põnevust lisab asjale, et pool järvekaldast on endiselt lume all ning selle ringiga saame ühtlasi ka Ameerikamaal ära käia (järve kaugeim nurk asub riigipiiri järgi USAs)
Ta saab proovile panna oma lumel käimise oskust
ning ka ronimisoskust
 |
| Taavi on jõudnud õnnelikult USA pinnale! |
 |
| Marii poseerib USAs Kanada taustal |
 |
| Taavi tegi paar kiiremat sammu, et künka-kuningaks saada |
 |
| Luik võttis särgi seljast ja kohe varjas päikse taeva ainuke pilv |
 |
| "Tahaks koos ka ühte pilti saada" PS! Jah, issi, mul on jälle külmavillid.. |
 |
| Marii ütles, et tegu on karu (bear) koopaga ning Taavi kohe küsis lootusrikkalt, et "õlu (beer) koobas?" |
ning puhkasime kose ääres
Ilmselgelt jõudsime sadamasse siiski enneaegselt ning saime jahutuseks vees sulistada
ning taaskord lebotamist harjutada
Ja lõpuks oligi paat kohal ning nautisime veel viimaseid vaateid
Enne koju suundumist käisime Watertonist 55 km kaugusel asuvas linnas Pincher Creek hiina toitu söömas restoranis, kus esimest korda tundsime end koduselt - klienditeenindaja väljendas igati, et klientide tulek teda rohkem häiris ning enamuse ajast veetis oma nutitelefonis. Söök oli siiski maitsev ja toitev!
No comments:
Post a Comment