Hommik tervitas meid mõnusa vihmasabinaga. Ümberringi taevas hall ja prognoosi kohaselt ei ole lootustki, et ilm selgineks. Samas oli sellise pladistava vihmaga ja vaatega džunglile mõnus puuviljadest koosnevat hommikusööki süüa. Taas üllatas Pickled Onion meeldivalt.
Esimeseks peatuspaigaks Uxmal. Halva ilma tõttu oli külastajaid väga vähe, mis tegi uudistamise meeldivaks. Kahjuks siin kõrgema püramiidi otsa ronida ei lastud. Mariil oli selliste puhkude tarvis kaasa võetud ka vihmajope, aga Taavi tuli soojale maale puhkama ilmselge arusaamaga, et iga päev paistab päike. Mis seal ikka eks tuleb leppida olukorraga, et saab märjaks ja sellest sõltuvalt valida riietus. Surfi püksid ja plätad sobisid ideaalselt. Kahjuks sukeldumise või spordisärki polnud, mistõttu pidi leppima tavaliste puuvillastega ja neid päeva jooksul paaril korral vahetama.
Uxmali suurim püramiid jättis õhtuvalguses kustumatu mulje, kuid päevavalguses nii muljetavaldav enam ei olnud. Tegu on ka väga suure hoonega ja turistiraamatus kirjeldatud erilised detailid on kahjuks liiga kõrgel, et neid maa pealt eristada või imetleda. Samas oli huvitav selle peale teiste hoonete platvormidelt kiigata (ja pilti teha) ja tohutu massiivselt mõjus ikka.
Antud arheoloogiline plats oli paraja suurusega ja oli võimalik saada hea ülevaade, kus mis toimus kunagi. Hoonete detailid olid ka päris hästi säilinud, mida oli võimalik ka lähemalt uudistada.
Pärast tunni ajast uudistamist oli Taavi paduvihma tõttu pärismärg. Hea, et temperatuur oli endiselt 20+ kraadi.
Seejärel külastasime üle tee asuvat kakao muuseumi. Vihmasadu oli põhimõtteliselt lakanud, nii et Marii otsustas oma vihmajope autosse jätta...polnud kõige parem mõte.
Paari aasta eest asus sama muuseum veel kakaoistanduses, aga selleks, et olla turistidele kergemini ligipääsetav, kolis praegusele asukohale. Tunda on muuseumi kujutuses sihtgrupi suunitlus (loe:mõeldud turistidele). Palju silte, selgelt navigeeritav, loogiliselt ülesehitatud, kaasaegne ja mitmekeelne.
Vahepeal andis nagu vihmasadu järgi, aga siis läksime vaatama Mayade vihmatantsu etendust pärast mida hakkas jälle sadama nagu oavarrest. Mõlema olemine oli külastuse lõpuks vääga märg.
Maitsa anti värskelt purustatud kakoubadest valmistatud kakaojooki. Kakao oli mayade jaoks tähtis jook, mida kasutati erinevates rituaalides. Nemad valmistasid seda vee baasil ning lisasid juurde chillit ja ohverdatude verd. Viimane lisand keelati pärast hispaanlaste saabumist 15 sajandil ära. Peale mida lisati punast pigmenti, et värvus jääks samaks. Lisaks oli nende jaoks oluline vaht joogi peal, mida võis kolme erineva meetodiga saavutada. Eelnevaid meetodeid meile ka demonstreeriti.
Vihmase klaasi tagant võib leida jaaguari. Antud isend on pärit kellegi kodusest erakollektsioonist, aga jõudis siia väljapanekule, kuna kippus omanikule kallale.
Jätkuvalt sadas vihma ja seetõttu sõitsime vaatama Loltuni koobast - siis katus pea kohal. Jõudsime pool tundi enne järgmise tuuri (antud koopasse võib minna ainult giidiga, kellele "ametlikult" maksma ei pea, kuid kes püüab igati su kogemuse meeldivaks teha ja lõpus on hetk, kus kõik peavad hindama, kuidas kogemusega rahule jäid - loomulikult skaala on peesodes) algust kohale, nii et saime autos lõunat süüa. Seekord menüüd müslibatoonid ja tortillad.
Loltun on teadaolevalt Yukatani poolsaare suurim ja ajalooliselt väga tähtis paik. Koobaste võrgustik on üle 6km pikk, aga turiste lastakse 2km pikkusele lõigule, mis viib kuni 40 meetri sügavusele. Igati võimas ja suud lahti hoidev kogemus.
Tähtsaks teeb fakt, et mayad käisid seal mediteerimas ja jumalatele ohverdusi tegemas. Lisaks aitas antud koobas mayadel hispaanlasi üle kavaldada, kui umbes 10000 sinna peitu läks ja hispaanlased ei suutnud aru saada, kuhu kõik kadunud on. Selle aja peale, kui nad lõpuks ära taipasid (ja tõeäoliselt koopasuust hääli kuulsid, sest püüa 10000 vaikseks sundida), olid mayad suutnud kaitsemüürid ehitada ja olid nende varitsemiseks valmis. Väike, kuid oluline võit mayade kasuks.
Ala, mida kutsutakse Katedraaliks, on 30 meetrit kõrge ja 20 meetrit lai ning üle paarisaja meetri pikk.
Väidetavalt on just selle stalaktiidi järgi koht oma nime saanud. Nimelt on see seest õõnes ning kui seda erinevate nurkade alt lüüa, siis teeb erinevat häält, mis kõlab nagu "lol" ja "tun". Saime ka ise mayade jaoks meditatiivse rituaali järgi proovida.
Seda ala kutsutakse Suureks Kanjoniks, mis meenutab oma välimuselt USA's asuvat sama nimega kohta. Suured kaljurahnud, mis tekitavad mulje kanjonist - pärast pikalt suures avatud koopas olemist ootamatu avastus.
Taavi käis uudistamas eelinimeste koopamaalinguid. Selliseid on leitud euroopast ja mujalt maailmast ning võivad pärineda kuni jääaja järgsest ajast ehk olla 10000 aastat vanad. Tehnika lihtne - paned oma käe koopaseina peale ja puhud. Tänu sellele, et pole kasutatud mingeid lisaaineid valmistamiseks on "pildid" ka säilinud ning kannatavad valgustuse käes olemist. Viimane ei kehti Euroopa maalingute kohta, mida hoitakse kontrollitud keskkonnas musueumis või laboris.
Peale koopa külastust oli ilm järele andnud ning saime jätkata Ruta Puuc'ga (ruta - tee ja puuc - väiksed künkad). Puuci ala oli tähtis Maya keskus ning selle juurde kuuluvad mitmed püramiidid. 40km pikkusel teelõigul asub 5 areheloogilist ala, mida saab külastada. Tee ise oli teisejärguline ja tuntavalt pealekasvava loodusega.
Labna - eelkõige haruldane kaunistatud kaarja sissepääsu tõttu, mida mujal väga ei kohta.Ornamentikat oli sellel alal palju, võrreldes meie eelnevate kogemustega. Lisaks oli meie turistiraamatus põhjalik kirjeldus teisel pildil oleva kaunistuse kohta. Väidetavalt oli kõigepealt ainult madu ja siis lisatud nägu, mis justkui mao suust välja tuleb. Kõigel väga tähtis taust, mida enam ei mäleta.
Sayil - antud ala eripäraks oli pikad distantsid hoonete vahel. Mitte et meil džunglis kõndimise vastu midgai oleks. Marii lootis ka ahve näha, kuid seekord ei õnnestunud.
Fallosed olid iidsetele Mayadele obsessiooniks.
Tahtsime veel jõuda Kabah'i varemetesse, aga ajaliselt ei mänginud välja, kuna ees ootas kahe tunni pikkune sõit Campehce'sse. Linna jõudsime pimedas ning selles linnas sõitmine oli meie mõlema jaoks üks hullemaid ja hirmutavamaid kogemusi. Autosid oli palju, lisaks mopeedid, mida igale poole vahele üritasid pugeda. Kesklinnast välja jääv osa tundus pigem slummina, kuigi väääga suuri toidupoode sisaldava slummina.
Campeche näol tegemist hispaanlaste koloniaalajast pärit mereäärse linnaga, mis kaitse eesmärgil oli tervenisti ümbristetud linnamüüriga. Enne müüri ehitamist käisid piraadid linna regulaarselt rüüstamas ja ürikutelt elanike eest lunaraha nõudmas.
Õhtune linn oli tuledesäras päris ilus oma erivärvi hoonete ja valgustatud pargi ja kirikuga.
Toimusid jätkuvalt uusaasta pidustused. Kohalikel on komme süüa kringlit millesse peidetakse kujukekesed ja see kel õnnestub üks leida peab korraldama järgmise peo. Antud linnas oli kringel tehtud pea, et kogu linnarahvale, kuid lahti lõikamist me ootama ei jäänud.
Taavi proovis tänavatoitu - mida täpsemalt ei tea aga seal oli liha.. kelle oma ka ei tea. Marii sõi Elote´i, mida jagas Taaviga, ja crepe´i Philadelphia toorjuustu ja Nutellaga..
DAY 361
Alustasime hommikut jalutsuskäiguga Campeche linnamüüril. Saime nautida huvitavaid vaateid, kuid midagi väga ilusat kahjuks silma ei jäänud. Õhtul tuledesäras ilusana tundunud kirik nägi ka suhteliselt räämas välja..
Külastasime linnamüüri ühte valvetorni rajatud botaanikaaeda. Huvi korral oleks saanud taimede nimesid õppida, kuid meie jaoks oli pigem hea varjuline koht 30-kraadises kuumuses, kus korraks maha istuda.
Külastasime ühte kuuest linna ümbrusesse rajatud kaitserajatisest, kus asus ka muuseum, milles olid esitletud erinevad Mayade maskid, kujukesed jne. Me polnud varasemalt mayade nö käsitööga kokku putuunud, kuna arheoloogilistel aladel neid eraldi välja pole toodud. Päris huvitav oli vaadata, milliseid esmeid valmistati ja näha, et ka nt kausil pidi olema koleda mehikese kuju küljes.
Seejärel väljasõit Edzna'sse, kuhu samuti väga paljud turistid ei jõua. Nende kaotus muidugi, kuna Marii meelest tegu väga huvitava kohaga. Päev oli väga palav 30+ kraadi ja platsil õnnestus näha mitmeid erisuuruses iguaane.
Edzna põhipüramiid on Marii üks lemmikutest, nii et sai pilti tehtud iga nurga alt. Hoone teeb huvitavaks fakt, et üks pool on väga hästi säilinud ja teine pool päris tugevalt lagunenud - väga huvitav kontrast, Lisaks on hoonel mitmeid ornamente ja on aru saada, et koosneb erinevatest tubadest.
Taaskord arhitektuuris mayadele mitet väga omast - ümarad kaared.
Hoolimata sellest, et hooned olid huvitavad, oli kõige meeldejöövamaks ikka need kõik iguaanad, mida kohtasime.
Päeva lõpetuseks (seekord üllatavalt varakult - hotelli jõudsime kaheks-kolmeks) sõit ööbimiskohta Champotoni, kuhu läksime mööda Yukatani idakallast. Nii et paremale poole jäid merevaated.
Hotelli sisehoov, kus seekord isegi tunnikese lebotada ja päikest võtta saime.
Üle tee jäi meist Mehhiko laht ja päikese loojumine merre kell 5:36 kohaliku aja järgi. Pärast päikeseloojangut kõndisime natukene mööda promenaadi ja meie üllatuseks jooksis meist mööda mitmed mehhiklased. Eelnevates linnades polnud sportivaid inimesi näinud, kuid edaspidi nägime juba rohkem.
Õhtusöök mereannirestoranis, mis oli üheks tegevuseks meie vajalike tegevuste nimekirjas. Kuidas sa jätad mereannid söömata, olles otse merekaldal?
Restoran ise asus hotelli kõrval ja meie üllatuseks (ja rõõmuks) oskas kelner inglise keelt, nii et sai seletada, mis erinevad road tähendavad (googeldamine väga ei aidanud..). Väljas süües oli meeldivaks vahelduseks, et ettekandjad ei käinud iga viie minuti tagant küsimas, et kuidas toit maitseb ja kas midagi veel vaja jne, mis Kanadas tavaline on. Mõnus oli vahelduseks lihtsalt toitu nautida.
Tasuta eelroog, mis koosnes piirkonnale omastest maitsetest.
Taavi proovis Micheladat. Kohalik kokteil - õlu koos laimimahla, kastmete, piparde ja vürtsidega.
 |
| Sangria - siin tuleb jooke tellides ettevaatlik olla, kuna nt Sangriasse taheti lisaks veinile ka "sorts" viina lisada. Pole siis ime, et iga kord kui Marii on ühe kokteili ära joonud, hakkab ka pea valutama - kes teab, mis eelmistesse lisaks oli pandud.. |
DAY 362
Äratus kell 7, kuna ootab pikk sõit - pea 500km. Läksime üle Isla del Caremeni ja läbi Villahermosa, et saaks sõita üle paari pika silla ja nautida vaateid lahele. Selline plaan tegi kilometraaži 50% pikemaks, võrreldes otsemat teed pidi sõiduga. Kokkuvõtteks võib öelda, et kuigi teekond pakkus ilusaid vaateid, ei olnud see nii suurt lisakilometraaži väärt ja järgmine kord teeks teistpidi.
Pärast merevaadete seljataha jätmist jõudsime Villahermosasse. Google kohaselt linn, kus midagi teha ei ole, osutus tõeseks. Samas võttis meid konditsioneeritud õhuga autost välja astudes vastu pea 40-kraadine kuumus, mille eest sai õnneks koheselt põgenetud kaubanduskeskusse. Keskus oli väga ameerikalik ja seal asus isegi Kanadast tuttav food court ehk erinevate kiirtoidukohtade ala. Meie otsustasime ikka Mehhikkopäasteks jääda ja võtsime söögi kohalikust ketist. Kahjuks pidime toidus pettuma ning vaatasime kahetsusega vana hea ja usaldusväärse McDonaldsi poole.
Pärast 500 kilomeetri läbimist jõudsime sihtpunkti - Palenque. Viimased 100 kilomeetrit oli maastik muutunud ja tekkinud tumerohelised künkad. Mariile meenutas taust väga vihmametsa, kuid Taavil oli liiga palju tegemist tasulisel teel hiigelaukude eest põikamisega, et kuidagi olukorda kommenteerida. Õnneks pärast tasulise tee lõppemist said otsa ka augud.
Palenque ise on armas väike linn, kus on lisaks tavapärasele kirikule ja keskväljakule ka tõusud ja taustaks metsaga kaetud mäed. Imeline vaade, kui taevas loojuva päikese kuma.
Õhtune linn oli ka päris rahvarohke ning kui eelmises linnas ei näinud ühtegi turisti, siis siin sai paljudele endasugustele naeratatud või noogutatud.
Hotellis oli isegi arvestatav internet tänu millele õnnestus kirjad üle vaadata. Taavile saabus täna lõpuks ära viisale positiivne vastus. Lisaks saime ka Marii isaga rääkida, kes parasjagu Skypes juhtus olema.
Õhtusöök Tropic Taco restoranis. Peab ütlema, et sellest maisijahust tehtud pannkoogist hakkab vaikselt isu täis saama. Selles kohas aga söövad ka paljud kohalikud ja siin on teistmoodi see, et julgevad täidises kasutada uusi kombinatsioon (nt lisada ananassi, chorizo vorsti). Pakkus vaheldust ja oli täitsa maitsev.
Vastupidiselt üldisele arvamusele Mehhiko toit ei ole vürtsine. Selle teeb sööja endale ise soovi korral vürtsiseks erinevate lauale toodud kastmetega. Alt üles.
Pico de Gallo (kuke nokk) - värske salsa, mis koosneb tomatist, jalapenost, sibulast ja värskest koriandrist. Ei ole terav.
Guacamole - Avokaado põhine dipikaste. Kohapeal nad teevad seda veidi vedelemal kujul, kui ollakse läänemaailmas harjutud nägema. Nimelt käib selle retsepti sisse ka roheline tomat ja jalapeno
Terav salsa - seda pakuti erinevates kohtades erinval kujul ja võis esineda ka mitmes vürtsisuse astmes. Kõige teravamatel juhtudel oli koostisosaks suuremal määral Habanero chillipipar. Garanteeris Taavile pisarad silma.
Laim - see ei puudunud mitte kunagi lauast.
DAY 363
Hommikul oli taas varajane äratus, et jõuda kõik plaanitu tehtud. Esimeseks sihtpunktiks Palenque varemed, mis on hästi säilinud ja meie üllatuseks sai isegi sisse minna. Põhjus, miks see ala on säilinud, seisneb selles, et peale allakäiku kadus see metsa sisse ära ja kohalikud või esimesed hispaanlased ei osanud siit enda ehitiste tarvis kive koju vedada/"arheoloogilisi väljakaevamisi" teha.
Antud arheoloogilsie ala tegi eriliseks džungli sisse peitumine. Varemed olid kaetud tumerohelise rohuga, mille tagataustal paistis paks mets, millest kostus loomade-lindude häälitsusi. Lihtsalt imeline ja oleks võinud seal pikalt lihtsalt istuda ja nautida.
Hoone sisse oli väidetavalt maetud vanad valitsejad, kelle krüpti kohti sai näha. Lisaks oli näha päramiidi sees asuvaid treppe, mille olemasolu peale väljaspoolt vaadates ei mõtle.
Ühes hoones sai ka vanalt ringi käia, nii et saime parem arusaama ruumide paigutusest ja infotahvlid kirjeldasid ka tegevusi, mida võidi neis teha. Taaskord teistmoodi kogemus, võrreldes lihtsalt püramiidi vaatamise või seal peal turnimisega.
Udu tõuseb üle mägede/vihmametsa - seda vaadet tahame kindlasti uuesti nautida!
 |
| Looduse pildiraam |
 |
| Taavi lemmik - palliväljak, mis on roheluse alla mattunud |
Kuigi hommik tundus meeldivalt jahe, siis selle kahe tunniga, mis me seal olime, suutis temperatuur taas tõusta. Pärast kõigile püramiididele ronimist vajasime jahutust - väga hea siis, et ees ootasid kaks koske!
Sõit mägiteedel, kus käänulisuse tõttu piiratud nähtavus ja normaalne tunnikiirus oleks 50km/h tunnis, annavad kohalikud minna nii kuis torust tuleb. Taavi õnneks sõitis väga ettevaatlikult! Eelnevast hoolimata suutsid käänulised ja mitmekümne meetri kõrguse künka otsas kulgevad mägiteed Mariil, kes püüdis nii palju ringi vaadata kui suutis, südame pahaks ajada. Vaated olid aga seda kannatust väärt!
Esimene peatus - Misol-Ha kosk, mille kõrgus 35 meetrit. Antud kose taga läheb märg tee, et turistid saaksid ikka parema kogemuse.
Taavi käis koopas. Taskulambi abiga sai 30 meetrit sügavamale.
Lõpuks ostsime tee äärest ühed väiksed banaanid. Peab ütlema, et parimad banaanid, mis me elus söönud oleme.
Teine peatud - Agua Azul'i kosk, mis hämmastab oma helesinise veega. Viimase nägemiseks peab muidugi natukene ka õnne olema, kuna vihmaperioodil põhjast ülesse tulev muda muudab vee pruuniks.
Agua Azul on kohalikele (ja ka turistidele) veepargi eest. Seal asub neli nö looduslikkubasseini koos värkendava veega, kuhu saab sulistama minna. Meie proovisime kõik basseinid korda mööda järgi ja võis rahule jääda!
Pärast hommikusi hingematvaid vaateid ja pärastist vörskendust helesinises vees, oli taas aeg autosse istuda ja end kuuetunnisele autosõidule seada. Sihtpunktiks küla Xpujil, et järgmisel hommikul saaks külastada Calakmul'i varemeid.
DAY 364
Ärkasime kell 6 hommikul. Nimelt sõit sügavale metsa sisse võtab kuuldavasti aega poolteist tundi. Meie sõitsime pool tundi ja jõudsime Calakmulini - kahjuks ei olnud tegu aga arheoloogilise alaga vaid muuseumiga, nii et esialgne rõõm sai kiirelt otsa ja tuli edasi sõita. Tee on kitsas, kurviline ja löökaukude rohke.
Calakmuli maa-ala on päris suur ja mattunud vihmametsa. Jalutades varemete poole hakkasid meiega puulatvades kaasa liikuma ämblikahvid. Põnev vaatepilt ja jääd mõtlema, et kes keda uudistab.
Vaata pildi keskele, kolmnurga vahele. Seal on üks kalkuni mõõtu värvilise sabasulestikuga lind.
Pärast antud pildi tegemist ütles Marii telefon, et mälu on täis ja rohkem pilte ei saa teha. Seetõttu kulusid järgmised 20 minutit piltide kustutamisele ja kirumisele, kui ikka mälumaht ei paranenud. Õnneks tuli Taavi appi ja näitas kätte õige koha, kust kustutatud pildid omakorda ära tuli kustutada. Lõpp hea, kõik hea ning veel rohkem motivatsiooni ikka korralik kaamera järgmiseks korraks muretseda.
Panoraamvõte ehitise nr. 1 otsast. Selleks seda ala külastama saigi tuldud. Paksu džungli kohal ja eemalt on paista teist samasuurt püramiidi, mille tipp vaid ulatub üle puude latvade. Kõrgust üle 50ne meetri ja loomulikult saab sinna otsa ronida! Ja ilmselgelt on minimaalselt turiste, mis meile väga meeldib.
Ehitis nr. 2 - üks suurimaid ja kõrgemaid Mayade püramiide, mis püstitati juba eelklassikalises ajajärgus. Alguses ei tundu hoone üldse kõrge, aga kui jõuad nö nähtava osa tippu avastad läbi aknava kiigates, et hoone taga pool on järgmine platvorm, mis veel kõrgemale viib!
 |
| Taustal paistab eelmine hoone |
Pärast džunglivaadete nautimist ja 1,5h sõitu metsast võtsime suuna arheoloogilisele platsile Becan. Eriline kuna omas linnamüüri ja kaitsekraavi.
Antud püramiidi tipust enam nii hingemattev vaade ei olnud, kuna taustal paistis tsivilisatsiooni tegevused. Vaat kui valivaks ja kriitiliseks võib muutuda.
Pärast Becani lootsime veel ühele alale jõuda, kuid kahjuks oli see teisel pool maakonnapiiri ja järgmises maakonnas oli kell tunni võrra ees pool...
Õhtuks sõitsime poolsaare idakaldale. Campeche on Quintana Roo maakonna pealinn, kuid ei paistnud millegi erilisega silma (kui välja arvata fakt, et meisterkaardilugeja Taavi suutis õhtupimeduses ära eksida ja ka veel hommikul google mapsi uurides vangutas pead, et kuidas see küll juhtuda sai). Õhtu oli soe.
Campeche asub samuti ookeanikaldal, kuid kahjuks kesklinna kandis ujumisvõimalust ei paistnud olevat.. Ilusa päikeseloojangu pakkus siiski.
Kinnitasime keha ühes rannikuäärses restoranis, kus teenindas meid "Harry Potteri" teisik. Rääkis isegi inglise keelt ja arvas, et me Mariiga oleme õde-venda (ei teadnud kohe, kas võtta komplimendina või pahaks panna).
Tuunikala carpaccio, mis mehhiklastele kohaselt üle ujutatud laimimahlaga ja lisatud "natukene" habanerot. Kartulipuder juustu, seente ja lihaga, mis pärast tacode söömis maitses imeliselt! Ning uputatud kreveti võileib - väidetavalt kohalik eriroog, aga siin kandis seda ei uputata (kastmetesse)... võta sa siis kinni.
Hotelli tagasi jalutades kõndisime mööda jalgpallimatšist ja teatrist - mõlemad tundusid kohalike seas väga populaarsedüritused otsustades parkivate autode arvu järgi. Meie igatahes ei kujutanud ette, kuidas sellise kuumaga mööda väljakut joosta on võimalik..
DAY 365
Seekord võtsime hommikul rahulikult, kuna päevakava oli hõre. Alustuseks külastasime suurimat Cenote nimega Azul, mis näeb pigem väikse järve moodi välja, kuna läbimõõt üle 200m.
Seejärel Laguna Bacalar, mis tähendab tõlkes kuue värviga laguuni.
Sellega ilus ilm lõppes. Teel Tulumisse võttis meid vastu paduvihm. Seekord ööbime telgis. Pole midagi halba öelda. Vedrumadrats maas, voodipesu ja ruumi nii, et mahub püsti seisma ja teise samasuure voodi kõrvalegi panema. Rand on 100m kaugusel. Käisime vihmaga ujumas ja jäime varakult vihmapladina saatel magama.
DAY 366
Külastasime Tulumi varemeid, mis on külastatuselt teisel kohal Mehhikos. See fakt andis viletsast ilmast hoolimata kõvasti tunda. Eriti kui kahes eelmises kohas käib aasta peale kokku samapalju rahvast kui siin ühe päevaga.
Koht ise oli üsna "meh", võrreldes kõigi eelnevatega. Ainuke meeldiv ja eriline osa selle ala juures on tema asukoht ilusa postkaartsinise kariibimere ääres. Lubati ka ujuda, mida Marii ka ära kasutas.
Tulumi juures oli ilmselgelt ka suur müügiala, mille olemasolu Marii muidugi ära kasutas. Nimelt ei olnud me enne seda mitte midagi "suveniiriks" ostnud. Mariil oli kindel soov osta endale võrkkiik, et suvel oleks mõnus rõdul lebotad. See soov ka täide läks - saime alghinnast poole võrra alla, kui minema kõndima hakkasime, ja siis tasus juba osta. Lisaks otsisime mayade märkidega ümbritsetud pildiraami, kuid kahjuks sobivat (loe: ilma kohanimeta) leida ei õnnestunud. Marii sai ka ühe ilusa värvilise käekoti, mida suvel hea kanda.
Näide Mayade puidust maskidest. Tunda on turistide mõju. Nagu näha on maalitud juurde erinevate spordimeeskondade logod. Pildi keskel leiab ka leekides C tähe, mis on kohaliku jäähokiklubi - Calgary Flames - märk.
Pärast Tulumit oligi meie arheoloogiliste pplatside külastamine selleks korraks läbi. Kokku käisime üheteistkümnes. Cenote kogunes 8. Randu 8.
Pärast Tulumit läksime Playa del Carmenisse, mis on tuntumaid turistilinnu või siis vähemalt selle ranna osa. Üks blokk eemal on turistide tänav, kus on lausa suveniirde kaubamajad üks uhkem kui teine. Meie jaoks oli tegu liiga turistirohke kohaga, et nautida.
Pärast paarikümne minuti veetmist Playa del Carmenis otsustasime suundada ära hotelli. Jällegi õnnestus saada peaaegu privaatne rand. Ilm oli muidugi ka vastav.
Kui vihm ja tuul lõpuks üle viskasid nautisime võrkkiiges õõtsumist ja hüppasime ka korraks basseini. Võrkkiik asus hotellitoa esikus ja basseiniala paari meetri kaugusel. Sellesse ööbimiskohta oleks tahtnud küll kauemaks jääda..
DAY 367
Tagasilendamise päev (ning lisaks oleme 1,5 aastat abielus olnud). Tuleb kergelt närv sisse, sest vaja ju piiril uued tööviisad passi saada. Sõime hommikust ja kell 11 viisime rendiauto ära. Võtsid vastu ilma küsimusi esitamata. Mitte, et midagi oleks selle 3000 kilomeetri läbimise jooksul juhtunud aga ikkagi - üks mure vähem. Lennujaamas uuriti ja puuriti meie dokumente, et mis maa see Eesti veel on. Euroopa liit, biomeetriline pass jne, aga 10 silmapaari kontroll ikka kindlam. Huvitav oli veel asjaolu, et siia lendamisel ei küsitud pagasi eest raha aga selleks, et koos pagasiga ära minna tuli 26 CAD'i peale maksta. Sama lennuliin ja rahvusvaheline lend. Ju Mehhikol omad reeglid. Lisaks sellele oli meie lend 2 tundi edasi lükatud.
Veetsime ootesaalis aega ja Marii ostis endale igavuse peletamiseks raamatu Eat, pray, love. Mitte väga õnnestunud valik ja etteruttavalt võib öelda, et film on veel hullem.
Taavi ostis lennukist eine:
Immigratsioonis meile üllatuseks järjekorda ei olnud ning dokumendid saime kiiresti korda aetud. Koju jõudsime ikkagi alles kella 10ks õhtul. Marii võttis kiirelt oma kotid lahti ja magama - hommikul kell 8 tuleb juba tööl olla!
Tundub, et suure arvestamise tulemusena on blogis kuskilt paar päeva vahepeal juurde tekkinud. Pole hullu 0.5% eksimust. Loodan, et annate andeks. Igatahes viisa seisukohast hakkab tänasest uus aasta jooksma.
No comments:
Post a Comment