Taavi päev algas jätkuvalt lukus kõrvaga.. või noh summutatud - nagu kõrvatropp oleks kõrvas. Ühest küljest oli hea - ei kuulnud kõike.. samas ei kuulnud kõike ja tegelikult hakkas juba ära tüütama.
Taavi tööpäeva lõpu poole juhtus selline huvitav asi:
Ma võin peaaegu täiesti kindlalt väita, et mina ei ole süüdi. Alustuseks trossid, mis peaksid luuki hoidma 90-kraadise nurga all, ei olnud korralikult kinnitatud ehk kahest võimalikust hoidis ainult üks puhtalt poldi keerme hõõrdumise peal.. mutrit ei olnud. Maanteesõidul ühest teelohust läbi sõites oli ühel hetkel kosta mingit imelikku heli. Alguses ei saanud kohe aru, aga peatudes oli selge, mis seda häält tegi. Mõlesin endamisi, et eks näis, mis sellest siis nüüd saab...et asi sõidu ajal iseenest lahti rapub ja ebapiisava kinnituse tõttu kahjustub. Jah võite väita, et ehk ma ei olnud korrektselt asja lukustanud või kuidas sain rikkis tehnikaga välja minna... Mine tea. Äkki tõesti aga misiganes, siis ka ei olnud, aga sobivate asjaolude kokkulangemisel siis selline tulemus. Õnneks ülemus oli mõistlik ja ütles, et ära muretse ning seal selle kinnitusega ongi mingi jama. Kohale jõudes ja oma silmaga asja nähes ütles, et nojah siin läheb veidi rohkem vaja kui paari haamrilööki
Marii tööpäev algas teleofnikõnega Distressikeskuses - pärast kuu aega tagasi saadetud kirja, kutsuti lõpuks intervjuule! Eelnevalt taheti veel telefoni teel infot töökoha kohta jagada, nii et homme hommikul tuleb kell 8 neile tagasi helistada.
Edasine tööpäev möödus kõigepealt metsas jalutades koos kliendi ja tema emaga - mõnus oli jälle linnast välja saada..
Seejärel oli meil koosolek hommikuse meeskonnaga ja siis üldkoosolek. Sai jälle igasugust imeliku ja vastukäivat infot/korraldusi, nii et eks paistab, mis saama hakkab. Pärast koosolekut oleksin pidanud veel tööle tagasi minema, aga kuna otsest vajadust minuks ei olnud, siis küsisin, kas võin varem ära minna…lubati!
Peale tööpäeva otsustas Taavi minna uuele katsele walk-in kliinikusse. Sedapuhku jalutuskäigu kaugusele ehk kõige lähemale. Vähemalt ei pea auto parkimise pärast muretsema. Kohale minnes ei tundunud asi üldse hull. Ootesaalis oli maksimaalselt 10 inimest. Vastuvõtus tegeleti minuga peaaegu kohe ja küsimuse peale kaua läheb vastati, et sinu ees on 5 inimest.. no kui halb see asi ikka olla saab? Ajaliselt ei lubatud mulle muidugi midagi. Istusin, ootasin ja lugesin lehte. Ühel hetkel (poolteist tundi hiljem) kutsus "õde"(50 hindu meesterahvas) mind edasi ühte kabinetti ning küsis mis mureks. Rääksin oma vaevused ära ehk uuesti sama mis vastuvõtus. Selle peale uuriti ikka, et miks sa nii arvad, et sul kõrv vaiku täis ehk on hoopis midagi muud? Ütlesin, et ei ole.. kõrvas juba kohiseb jne.. ah jaa siis küll ja ütles, et oota ja ta läheb kutsub arsti. Pool tundi hiljem tuleb arst (50+ hindu meesterahvas), võtab seinalt luup/taskulambi ja vaatab kõrva ning nõustub mu öeldugu.. siin on tõesti tegemist vaigu ummistusega. Seepeale hakkab rääkima midagi vaigu kõvadusest ja sellest kui kleepuv ta on.. enne peaks ikka vähemalt 4 päeva mineraalõliga olukorda üritada parandada/ pehmenedada ja alles siis üritame loputada. Rääkisin, et üsna tüütu on ja ehk äkki prooviks. Nõustuti. Juhatati järgmisesse kabinetti. Ootasin pool tundi. Tuleb õde tagasi. Võtab suure süstla ja hakkab sahtlist õiget otsikut otisma.. otsib otsib aga ei leia. Kutsub arsti. Öeldakse, et näed vahel juhtub nii, ei tohiks aga juhtub. Ei tea, kuna uued otsikud tulevad, aga eks niikuinii peaks õli panema, nii et helista viie päeva pärast ehk selleks ajaks on otsikud ka tulnud. Selleks ajaks oli kell juba pool 10 õhtul saanud ja ega enam ei saanud uude kliinikusse õnne proovima minna. Ehk homme läheb paremini.
Marii aga jätkas oma viimase aja lemmiktegevusega ja vaatas Big Bang Theoryt - alguses jäätise kõrvale (õhtusöögiks) ja seejärel krõpsudega, mille järgi minemise Taavi heaks kiitis..
DAY 148
Taavi tööpäev algas sellega, et ülemus sõitis kaasa ja lisaks oli tal veel kaasas koer.. aga ei sellest ei tahtnud ma rääkida. Pigem ikka sellest, et seekord hinnati mu sõiduoskusi. Kaugele me aga ei jõudnud, kuna lähedale asuvasse farmi tühjale konteinerile järgi minnes suutsin ühe kruvi enda esiratta külgseina leida/sisse keerata.
Varurattaid ei ole ning kompressor on ka vaid ühe auto peal. Väidetavalt on rehvides vaht, mis sellise olukorra ilmnemisel augu kinni paneb. Ei midagi uut minu jaoks tehnoloogilise esmaabi mõttes, et sõita esimesse rehvi töökotta, aga siin on see vaht igaks juhuks koguaeg rehvis ja sõit läheb edasi. Täna aga ei läinud. Ootasime siis kuni tullakse varuratta ja tungrauaga ning vaatasime, kuidas päike üle põllu tõuseb. Päev möödus üsna rahulikult ja mitte eriti produktiivselt kuna ühe konteineri tühjendamine, mis asus 40km kaugsel, ei olnud vajalik. Samas oli selleks puhuks võetud just vajalikus mõõdus konteiner, mis aga järgmisele kliendile ei sobinud. Ehk kell 12 olime jälle tagasi seal, kus päev hommikul algas, aga midagi produktiivset otseselt ette näidata ei olnud.
Päeva lõpuks siiski sai ühtteist tehtud ning mu sõitmisega jäädi ka rahule. Ühele jalakäiale läksin veidi lähedale, aga see on liikluskultuurist tulenev eripära. Tuleb edasipidi veel rahulikumalt võtta.
Õhtu lõpetuseks mõned pildid kah
 |
| Ford F-550 |
 |
| Ford F-750 |
 |
| 14 (kuup)jardine konteiner |
Õhtul käisime taas järgmises walk-in kliinikus, kuid seekord kulus ainult 5 minutit ja asi oligi korras. Pärast seda käisime veel poes ja meie suureks rõõmuks pakuti poes mureleid (kirsside nime all..).
DAY 149
Marii tööpäev algas ka seekord varakult - kell 7 - ja teises majas. Natukene vaheldust. Varase aja tõttu sai kõige pealt Taavi tööle viidud ning seejärel kanadalase kombel Timmusse mindud kohvi ja saiakese järele.
Vahelduseks oli päris mõnus verbaalse kliendiga tööd teha ja sai rohkem oma "psühholoogi" oskusi kasutada.
Natuke glamuuri ka Taavi tööpäevast
Tegelt see päev ei olnud asi nii hull. Hullem oli. Ilmateate meeldetuletus jäi vaatamata ning polnud just t-särgi ilm - ühel hetkel oli 4 kraadi sooja. Rahe. Vihm. Tuul ja parasjagu töö väljas.
Seekord lõppes päev varakult - juba kell 4 olin valmis. Ainult 10 tundi. Reede ka juba ning väsimus pikast nädalast peal.
Õhtul oli plaanis kodune õhtu kahekesi koos söögi ja filmiga - 11 kuud ju abielus oldud. Seekord sai ära vaadatud "Get hard" ja varakult magama heidetud.
No comments:
Post a Comment