DAY 140-142 Camping and working

DAY 140

Seekord algas mõlema jaoks päev juba kell 5 hommikul - Taavit ootas töö ja Mariid laager Edmontoni lähistel.

Taavit ootas väljaminnes aga üllatus - minu esimene parkimistrahv.

Pole küll minu auto aga paragraaf on sama - poolteist meetrit väljasõidu teest peab puhas olema.. missest, et reaalseslt liiklust ei takista. Mis teha kui tegelikult on maja ees 4 kohta aga joonte puudumise tõttu on seal tihtipeale ainult 3 autot ja kui üritada neljandaks pressida.. siis edaspidi ma enam ei ürita. Kellaaeg kviitungil oli 2:34 .. tänan väga 39CAD'i linnale.

Taavile anti tööjuures ülesanded kätte ja juhatati firma vanima auto rooli millega ma veel sõitnud polnud. Ikkagi Ford F-750 aga lihtsalt veidi vanem. Igatahes õnneks kahjuks olid ühe rehviga probleemid ja minu väljasõit jäi seekord ära. Sedapuhku avanes võimalus kaasa sõita ja teha tutvust ühe minu vanuse töökaaslasega kes eelnevad 2 aastat oli õli/nafta inseneri rollis olnud. Madal nafta hind aga oli ka tema jaoks mõjunud üsnagi koondavalt - hetkel töötab 1 päev nädalas inseneri büroos, et kohta hoida. Ilm oli tugevalt vihmane ja ülemus laenas tibukollase vihmakuue, et saaksin kaasa sõites aidata ja juurde õppida prügivedaja ametit. Sõna otseses mõttes. Inimeste olmeprügi kottide loopimine auto taga asuvasse puuri. Õnneks ükski kott katki ei läinud ja ebameeldivused olid üsna minimaalsed. Prügila külastamine muidugi jällegi uus kogemus. Kajakad, hais ja vihmase ilma tõttu muda.

Kahjuks olid lahkumisajad erinevad ning Marii pidi oma suure kohvri ja seljakoti ctrainiga töö juurde vedama. Ei aidanud ka see, et väljas sadas korralikult ja meil pole endiselt vihmavarju..Tööle jõudes sai kõigepealt pannkooke tehtud ning kliente ülesse aetud. Seejärel jõudis kohale meie sõiduvahend ja saabus uudis, et mind on pandud meie tiimi eest vastutama ning lisaks mulle määratud ka meie kõige raskem klient, kuna meie maja liider on ootamatult "haigeks" jäänud… Ei olnud just kõige parem uudis 30 minutit enne lahkumist, eriti kui eelneval päeval olin otse küsinud, kes selle kliendi enda hooleks peab võtma…not cool, not cool at all!

Igatahes said kliendid valmis seatud, pakid valmis pandud, aga mida ei olnud, oli meie auto, kuna autojuht läks koju GPSi seadma - pidi ainult 10 minutit võtma, läks tund. Mis seal ikka! Alustasime sõiduga pea tund aega hiljem.
Pidime ka lõunapeatuse tegema - valituks osutus McDonalds. Klientidel ja töötajatel olid söögid küll kaasas, aga hea seal istuda ja süüa, saab autost välja. Ei olnud hea mõte meie klientidega, sest see, kelle järgi mina valvama pidin, keeldus pärast söömis lahkumast. Tema motiveerimine võttis taas ainult pool tundi meie ajast…See tähendas aga seda, et kohale jõudsime plaanitud 13ne asemel 15ks - õnneks millestki ilma ei jäänud ja lõpp hea, kõik hea.

Peamaja

Alguses istusime niisama suures toas ja tutvusime olukorraga. Minu klient valis endale oma koha välja ja põhimõtteliselt veetis suurema osa kolmest päevast seal…klient õnnelik, mina mitte nii väga.

Meie tuba

Enne õhtusööki värvisime igaüks omale t-särgi - tegevus pidi küll toimuma väljas, aga kuna minu klient keeldus liikumast, sain seda toas teha. Lisaks, kuna pidin sisse ja välja jooksma, siis kaotasin oma õiges suuruses särgi ning sain t-särgi asemel öösärgi - neid ju ka vaja!

Esimene tõeline väljakutse tuli õhtusöögiga, mis serveeriti kõrvalmajas. Minu klient ilmselgelt oma lemmik kohast väga kergelt liikuda ei taha. Läksin siis küsima, kas saab ehk õhtust teises majas süüa, mille peale nähvati, et täna võib-olla saab, aga ülejäänud aja peate küll siia tulema! Läksin siis hapu maiguga teise majja tagasi ning üritasin veel klienti motiveerida…pärast 15 minutit õnnestus ja saime ikka õhtusöögi söödud.

Õhtust programmi otseselt ei olnud, nii et meie tiim siis laulis, tampis tamburiini ja proovis muul viisil kliente lõbustada, et kõik ikka õnnelikud oleksid. Meie kliendid ja ka kõik teised tundusid igatahes olukorda nautivat. Võib-olla isegi liiga palju, kuna minu klient nõustus lõpuks tuppa minema 23 ja üks meie klientidest alles 1.30. Tuppa minemine ei tähendanud kliendi jaoks muidugi kohe magama jäämist - eelnevalt tuli voodil hüpata, kogu oma ranitsa sisu mööda tuba laiali pilduda ja muid toredaid tegevusi teha. Ma ei lasknud end sellest häirida ja panin kõrvaklapid pähe ning kuulasin muusikat. Väikeste pausidega kontrollisin olukorda ja tukastasin. Nii ühe ajal sain ka päriselt magama jääda.

DAY 141

Taavi päev algas 5.30, sest prügivedamine algab sellel kellaajal. Sõitsin terve päeva ise ja sain näha ka ilusaid maju. Üldiselt öeldes 250-400 tuhande eest saad "maja" eeslinnas aga krunti ei ole ollagi. Eesti viimase aja uusarendusi vaadates sai kommenteeritud, et vaatad naabrile aknast sisse.. siin on asi aga veel hullem.. sedapuhku maja külgedel aknaid pole.. "kass mahub vaevalt kahe maja vahelt jooksma" Miljoni eest saab juba paarisaja ruuduse maja ja ka natukene suurema krundi.. Sellise millega ka eestlane juba peaaegu rahul oleks. Prügivedamine aga viis ka mõne 10+ miljoni maja juurde. Hakkab looma vaikselt. Koodiga värav, sissesõidu tee mis viib eemal asuva maja juurde, tasemel haljastus ja suuremat sorti elamine.


Marii äratus kell 7 - kiire dušš ning seejärel kliendile privaataja võimaldamine. Seda ta aga ei tahtnud, kuna järgnes mulle 5 minuti pärast pidjaamas. Loodan, et selle aja peale olete aru saanud, et teda väga suunata ei anna, nii et hommiku veetis ta selles riietuses. Hommikusöögile minek võttis seekord ainult 45 minutit aega - edusammud! Söömine on ka muidugi tore - tavalise 20 minuti asemel tuleb 2 minutiga hakkama saada ja kogu aeg valvsalt oma toitu kaitsta. Nimelt meeldib mu kliendile toitu krabada… see oli põhjus, miks teisel päeval enam keegi meie lauda ei istunud. Päris outsaideri tunne tekkis lõpuks.

Pärast igat sööki sain aga väljas ka natukene päikest nautida, kuna kliendile väga meeldib päikse käes olla. Samas liikusid teised inimesed pärast poole tunni möödumist järgmise tegevuse juurde, nii et sain jälle üksi oodata, kuna klient valmis midagi muud tegema. Enamasti siis teise majja minek.

Söögisaali väliala

Söögisaal

Eestist tuntud kämping

Vahepeal küpsetasid teised küpsiseid (st et pidin kõiki koostiosi kliendi eest kaitsma) ja osalesid erinevatel võistlustel.
Pärast lõunasööki sain õnneks ka mina midagi toredat teha - saime tunniks ajaks ujuma minna, muidugi koos kliendiga. Kliendiga, kes jumaldab vett…ehk siis tunni ajaga meie hakkama ei saanud, aga kõik teised küll. Järjekordselt pool tundi üksi passimist ja kliendi motiveerimist, et õhtusöögile minna. Selleks ajaks olin juba päris masendunud ja tujust ära. Õnneks otsustas klient ikkagi liikuda ja jõudsime isegi söögisaali varakult kohale.

Pärast õhtusööki tehti smoore - see tähendab siis küpsiste vahele pandud vahukommi, mida lõkke asemel tehti ahjus, kuna Albertas hetkel tule tegemise keeld. Igatahes olid maitsvad.
Lisaks oma kliendiga olemisele, sain suhelda ka teiste klientidega, kes olid päris iseseisvad. Kõik olid väga toredad ja loodan mõnega neist ka tulevikus rohkem töötada.
Seekord sai ka 21st tuppa ja umbes 23st magama. Pidev kliendi valvsa pilguga jälgimine ja üksindus, olid mu igatahes nii ära väsitanud, et jäin koheselt sügavalt magama.

DAY 142

Taavi viimased 3 päeva möödusid töiselt. Varakult üles, koju sööma ja juba 9 ajal õhtul hakkas silm kinni vajuma.

Seekord olin targem ja panin kliendi kohe riidesse. Ka hommikusöögi lauda jõudsime varakult, kuna hakkasin juba tund aega varem klienti motiveerima. Ma vist ei olegi eelnevalt maininud, et söögid on siin väääga maitsvad - kahju kohe, et viimane päev…või siis mitte!
Pärast toidu söömist tuli üks organiseerijatest minu juurde ja käskis mul kliendist paus teha. Olin selle eest väga tänulik. Mul avanes võimalus minna tutvuma kohaliku järvega, mis osutus palju suuremaks, kui eelnevalt olin arvanud.

Väike osa järvest 

Tagasi söögisaali jõudes sain lobiseda teiste Calgary töötajatega, kes kõik mulle kaasa tundsid ja mind kiitsid, et olen nii hästi hakkama saanud selle kliendiga. Tore kuulda, kuid tühjaks pigistatud sidruni tunnet ära ei võtnud.

Enne lõunat sai veel niisama passitud söögisaali lähistel ja sees ning seejärel oligi aeg tagasi sõita. Mainisin korraldajatele ka ära, et järgmine kord peaks meie klientide jaoks rohkem töötajaid olema, millega nad nõustusid ja ütlesid, et imestasid juba isegi, et miks meie superviisor ütles, et ühest töötajast kliendi jaoks piisab ja nende meelest oleks pidanud vähemalt kolm töötajat veel olema..Järgmine aasta siis paremini! Lisaks suruti mul mitmel korral kätt ja kiideti hea töö eest - lõpp hea, kõik hea.

Calgarysse tagasi jõudsime pärast 16st ning koju 17st. Mitte kunagi varem ei olnud end niiii väsinult tundnud - eriti just vaimselt.. Õnneks Taavi tegi kohe tuju paremaks. Lisaks ütles, et õhtul ootab meid ühtede eestlaste juures Itaalia õhtu. Mis veel tuju paremaks teeb, kui hea söök ja seltskond?

Antipasta enne pizzat. PS! Juhin tähelepanu vasakul pool asetsevalt siidrile Rekorderlig - Eestis müüdav on 4,5%, aga kanadalased on tugevamad ja joovad 7%!

Mmm panna cotta