Märts, 2017 - esimene suusatamine

2. märtsil käis Marii United Way (üks suurematest heategevusorganisatsioonidest) poolt korraldatud hommikusöögil. Pakuti maitsvat sööki ja lisaks anti ülevaade, mida tehakse Calgarys ja USAs vaesuse vähendamiseks.

Märtsikuu teisel päeval käisime ka esimest korda mäesuusatamas Calgarys asuval mäel, mis on taliolümpiast alles jäänud. Selleks ostsime nädal-kaks tagasi kevadhooaja pileti, mis oli soodushinnaga 60 CADi. Etteruttavalt võib öelda, et hooaeg kestis meie jaoks kuni 4. aprillini.

Reedel, 3. märtsil käis Marii Edmontonis Financial Empowermenti konverentsil, kus esimesel päeva poolel arutati selle üle, mida on Alberta valitsus teinud, et vähendada piiks-piiks-raha-tuleb laenude hävitavat mõju elanikele. Aasta alguses võeti vastu uus seadus Bill 15, mis määrab, kui suur võib olla intress (iga laenatud 100 CADi pealt saab maksmaalselt 15 lisaks küsida); ütleb, et laenuandjad peavad jagama finantsinfot tarbijale (mis reaalsuses tähendab paberilipiku andmist, millel on internetilehekülg, kuhu klient saab minna) ja pakkuda võimalust osamakseteks (seni tuli täissummas kohe tagasi maksta, mis enamasti tähendas, et tuli võtta uus laen).
Teine pool päevast sai külastada erinevaid töötubasid - mina valisin maksude ja finantstoodete oma. Esimeses lootsin veidi rohkem infot oma tarbeks saada - ikkagi maksuhooaeg algamas - kuid rohkem räägiti tasuta maksukliinikutest ja kuidas need toimivad ning lisaks ka, milliseid maksusoodustusi saavad madala sissetulekuga inimesed riigilt (vägagi kasulik info). Teises töötoas rääkisid erinevate pankade esindajad, mida nemad on teinud, et võimaldada kõigile - kodututel, "halvas" nimekirjas, äsja vangist vabanenutel jne - pangatoodete kasutamise võimalust. Nt. mitme panga koostööna käiakse kogukondades finantsloenguid andmas, mis õpetavad eelarve koostamist, erinevate kohalike säästmisprogammide eeliseid (nt RRSP, mis on veidi sarnane Eesti kolmandale sambale), krediitkaartide-laenude kasutamist jne. Lisaks on näiteks üks pank avanud eraldi kontori kodututele, kus näiteks saab kontole ligi sõrmejäljega (neil pole alati võimalik IDd või pangakaarti kaasas kanda) ning teenustasusid ei ole.

Laupäevaks, märts 4 oli Kaari meid enda juurde lauamänguõhtule kutsunud - seekord mängisime Rednecki mängu. Õhtu oli lõbus!

11. märtsil käisime Urmol ja Kirstil külas ning sõitsime hommikul autoga linnast välja, et uurida matkaradade seisukorda - lumised.

Pühapäeval, 12. märtsil käisime juba kolmandat korda Hitmeni hokimängul. Algselt pidi meie ühinema ka kolm teist eestlast, aga üks oli tööl, teine jäi haigeks ja kolmandal oli endal hokimäng. Seekord kahjuks ei olnud nii head kohad kui eelmine aasta, mil saime esimeses reas istuda ning mäng oli ka suhteliselt igav. Seetõttu otsustasime varem lahkuda ja hoopis kodus maitsva koorese päiksekuivatatud tomatidega pasta õhtusöögiks teha

Märtsi kolmas nädal möödus Mariil IELTSi testiks valmistumisega, mida oli tarvis teha, et saaks Kanadas psühholoogiks registreerida. Tööst tulenevalt on minu jaoks kõige lihtsam osa kuulamine ja seejärel lugemine. Rääkimise teeb raskeks fakt, et pead suutma 5-10 minutiga näidata oma parimat sõnavara, väga struktureeritud viisil. Kirjutamises on kaks osa: tabeli/graafiku analüüs, mis on minimaalselt 150 sõna ning minimaalselt 250 sõnaline essee - 60 minutiga. Puhtalt ajaliselt on see väga raske ja kui vaja veidi mõelda ka... Tulemuseks (max 9) sain:

kuulamine - 9

lugemine - 9

rääkimine - 7

kirjutamine - 7

Aga veidi veel siis psühholoogist registreerimisest. Järgmise sammuna on mul vaja teha eetika kursus, mis põhineb Kanada või USA eetikakoodeksil ning peaks olema magistritasemel. Esimesena leidsin vastava kursuse Ameerika ülikoolist, mis pakub onlinekursust - hinnaks 2500 USD (2300 EUR või 3350 CAD). Tundus veidi krõbe.
Calgary ülikool pakub ka kursust, kuid peaks klassiruumis kohal käima, mis ühe immigrandi meelest oli pigem pluss, kuna sai tutvusi. Antud kursus toimub jaanuar, 2018 ning maksaks u. 800 CADi.
Kolmanda variandina leidsin, et ka Alberta Ülikool Edmontonis pakub klassiruumis seda september, 2017 ning maksaks u 1000-1200 CADi. See aga eeldab kokku 11 esmaspäeval Edmontoni sõitmist (u 600 km edasi-tagasi).
Hetkel ootan, et Edmontoni professor oma "jah" sõna ütleks, et võin väljaspool progammis osalemist kursust võtta ja siis mõtlen edasi. Ausalt öeldes tahaks võimalikult ruttu kogu asjaga ühele poole saada, sest pärast seda sammu on vaja veel avaldus sisse anda; tõenäoliselt 1600h superviseeritud praktikat teha; kogu ülikooli materjali peale test teha, mille läbisaamisprotsent on 40, ja suuline eetikaeksam.

Selleks, et olla tulevaseks matkahooajaks paremini ettevalmistunud täiendasime oma arsenali siinsesse kliimasse paremini sobivate magamiskottidega.

Kuna nädalavahetusel aega ei olnud, käisime esmaspäeval, märts 20 oma toidushoppingul. Viimasel ajal üritame iga nädala asemel iga kahe nädala tagant seda teha, mille tulemuseks on selline kogus kaupa:

Juhin tähelepanu riisi-ja jahukottidele

Päev pärast toidushopingut jõudis kohale ka Marii emme saadetud pakk ekstra hea kaubaga:

Reedel, 24 märts oli Mariil tööl koosoleku päev, kus sai ka ettekande teha oma progammi kohta. Lisaks sai kooki, kuna üks töökaaslane läheb kooli sotsiaaltöötajaks.

Ja lõpuks saabus pühapäev, 26. märts, kus sai üle pika-pika aja matkata. Seekord ka põhjusega, kuna üks eesti tüdruk oli tulnud Calgarysse jäetud asjadele järele. Kokku sai matkatud 13,5 km ja 4h 15 min ja teekond viis Cox Hill'i otsa.

Märtsi viimane nädal tegi Marii öövahetusi ning neljapäev-reede käis Finantstreeneri koolitusel. Koolitusel oli väga vahva ja informatiivne ning loodan, et saan kõike õpitud tulevikus ka kasutada.

Veebruar 2017 - uus ametinimetus, talvised matkad ja tarkusehammaste eemaldamine

Marii alustas oma uuel positsioonil tegelikult juba 31. jaanuaril, kuid ütleme, et põhi töö algas veebruarist. Uue positsiooni nimi on Basic Needs Fund Administrator (põhivajaduste fondi administraator) ning põhiülesandeks on kohtuda inimestega, kes vajavad finantsilist abi rendi/elektriarve või muu maksmisel, täita koos avaldus ja uurida tausta/arutada võimalike teiste organisatsioonide üle, kes pakuvad erinevat abi. Seejärel teha otsus, kas me saame neid aidata või mitte. Enamasti saame, kui nad esitavad kõik vajalikud paberid (ID, pangaväljavõtte, lepingu lõpetamise teate jne) ning näeme, et tegu ajutise kriisiolukorraga ja nad on võimelised järgmisest kuust jälle oma arveid maksma ehk nad on jätkusuutlikud. Viimane on ilmselgelt kõige raskem kriteerium ning õnneks aitab keerukamate juhtumite puhul superviisoriga konsulteerimine. 

Töö on sotsiaaltöö kallakuga, kuid proovin kohtumisel psühholoogilist nõustamist ka kasutada, kuna enamasti on kliendid kriisisituatsioonis ja vajavad emotsionaalset toetust sama palju kui finantsilist. Lisaks tuleb kasuks nõustamisoskuste värkendamisele. 

Neid ülesandeid täidan siis kahel päeval nädalas kuu kolmel esimesel nädalal. Igal kuu viimasel nädalal teen aga 3-4 öövahetust - selle üle pean tõenäoliselt mingi hetk arutama minema, kuna iga kuu on ikka veidi liiga palju. Ülejäänud päevad, mis 19 vahetusest kuus, üle jäävad teen vana tööd ehk kas toetan vabatahtlike kriisitelefonil või siis vastan informatsioonitelefonile. 

Seni (loe: aprill 16 seisuga) olen tööga rahul ja kõige rohkem naudin näost-näkku klienditööd ning võimalust inimesi reaalselt aidata (mitte lihtsalt numbrite andmist järgmise organisatsiooni jaoks). Eks paari kuu pärast võite uuesti küsida.

Veebruari alguses jõudis ka vanemate saadetud kingipakk kohale koos kinkide ning mu lemmikute krõpsude ja kommidega. 

Veebruari esimese töönädala lõpetuseks käisime reedel igas võimalikus poes vajalike ja vähem vajalike asju ostmas. Vajalikeks asjadeks võib lugeda Taavi uut arvutitooli, diivanilauda ja Marii uut patja. Lisaks sai ostetud lõikelaudu, klaase, seebidosaatoreid (kööki ja vannituppa), köögirätikud, küünlaid ja palju muud. Korralik viietunnine poering.

Laupäeval, 4. veebruaril käis Marii töö tõttu laadal, kus sai immigrantidele tutvustada meie teenuseid, jagades flaiereid ja rääkides, mida teeme. Sealt haarasin kaasa ka paar infovoldikut Taavi jaoks organisatsioonidelt, mis pakkusid mentorlusprogramme või muud treeningut.

Pärast laata võtsime ette sõidu Airdriesse. Miks? Sõnajärg üle Taavile, kes räägib meie uuest autost.

Kuigi vana auto sai sõitma oli ikkagi mõttes see kunagi tulevikus välja vahetada, et tema eest veel midagigi tagasi saaks. Juhtus see paraku varem mitte hiljem, kuna kuulutusi sirvides oli mõistlikku hinna eest müüki tulnud sõiduk, mille peale juba pikemalt on mõeldud. Seekord sai lähenetud auto ostule ratsionaalselt mitte emotsionaalselt. Väidetavalt Jaapani autod pidavat vastupidavad olema ja välja valitud mudel on ka ökonoomne ning praktiline.

Veebruari teine nädal algas Marii jaoks mitme koosolekuga, kus sai kohtuda teiste agentuuride esinedajatega ning vahetada infot programmide kohta. Väga hariv ning andis lähema ülevaate kõigest mida varasema töö raames kuulnud olen, kuid mitte otsesest allikast.

See talv on olnud väga lumerohke

ning ka väga külm. Umbes kuu jagu tuli päevi, mis olid rohkem kui -20. Koos lõikava tuulega. Selline temperatuur oli näiteks teisipäeval, 7. veebruaril:

12. veebruaril käisime mägedes matkamas, kuna temperatuurid olid veidi soojemaks läinud ning me polnud ammu mägedesse jõudnud. Kõigepealt alustasime päeva pühapäevale kohaselt sõrnikutega:

Maanteel ootasid meid aga tugevad tuuleiilid, mis autot kõvasti raputasid. Eesolevaid autosid oli päris huvitav jälgida, kui nad tuules kõikusid.

Esimene peatus oli aga Nakiska suusamäe juures, kus lähedal asub 3,5 km matkarada, mis viib Trollide kose juurde, mis tulenevalt aastaajast oli muidugi jäätunud.

Siniselt kumav jää

Kose taha ronimine oli paras katsumus - tee üles oli täitsa jääs.. 

Sain üless! 

Teiseks sihtpunktiks oli Johnston Kanjoni piirkonnas asuvad Inkpots (tindipotid), kuhu oleme plaaninud juba tükk aega minna. 6 km teekond viis meid lumise metsa vahelt ilusate mägiste vaadeteni ning lõpetuseks jõudsime Inkpotideni ehk väikeste veesilmade juurde.

Meie uus auto - Honda Fit! (Jazz euroopas)

Ülevaade autost. 2011 aasta, 1,5L, 85kw, manuaal ning riidest sisu aga esmased mugavusvarustus elemendid nagu konditsioneer, püsikiirusehoidja, AUX sisend ja elektrilised aknatõstukid on olemas. Kuna teine ei kaalu suurt midagi, vaid kübeke üle tonni, siis täpne rool ja 0-100 kiirendus 8,5 sekundit teevad temast küllaltki lõbusa väikse auto. Maantee kiirusel on pöörded ja müra pisut kõrged aga kui 300km pikkuse väljasõidu lõpus saad omavahel arutada, et selleks kulus 15 dollari eest kütust, siis võib ostuga rahule jääda.

Õhtusöögiks sõime parti ahjukartulite ja kuivatatud ploomidest valmistatud kastme ning väga hea punase veiniga, mille Marii sünnipäevaks sai.

Esmaspäeval, 13. veebruaril sai Marii käia sponsororganisatsiooni poolt korraldatud hommikusöögil, kuhu olid kogunenud erinevate sponsorfirmade esindajad. Ehk siis enamasti erinevad pangad ning õli-ja gaasifirmad. Ürituse käigus anti ülevaade, mida kõike head ära on tehtud, kui palju raha kogutud ning anti auhinnad olulisematele toetajatele.

Taavi alustas aga oma immigrantide programmiga. Sõna talle.

Huvi pärast sai liitutud Kanada töökeskkonda integreerumise programmiga. Meie grupis oli 13 erineva taustaga inimest kellest enamus olid pärit soojematest maadest- India, Eritrea, Nigeeria, Iraan. Mõni neist oli riigis viibinud üle nelja aasta aga mõni saabus alles eelmisel nädalal. Programm ise oli õpetlik ja tutvustas kõike alates kohalikest kliimast, kommetest, eripäradest kuni tööotsimise, intervjuude ja tööseaduseni. Enamusega olin ma isiklikult juba varem kokku puutunud ja paljutki oli niigi loogiline kuna ikkagi põhjamaadest pärit ja lääne normidega kursis. Kokkuvõttes oli tegemist positiivse kogemusega ja kindlasti andis tõuke olla aktiivsem ja tööotsingul kasutada täiendavaid võtteid.

Teisipäev, 14. veebruar oli sõbrapäev ning Marii töö juures oli selleks puhuks paar nädalat varem välja pandud sõbrapäeva postkast, kuhu sai panna kaarte kaastöötajatele. Marii on selle komitee liikmeks, kes selle ürituse eest vastutas, nii et sai kaarte sorteerida ja laiali jagada.

                                      

Neljapäeval, 16. veebruaril saime Taaviga taas oma lapsehoidmise oskusi katsetada. Mariil tuleb juba päris hästi välja, aga Taavi peab veidi harjutama. Väike poiss (5-kuune) nimelt hakkas iga kord nutma, kui Taavi nägu nägi. Õnneks kompenseerib ta seda väga heade peitusemängu oskustega.

17-19 veebruar oli Marii valves ning laupäeval kutsuti ka hommikusse vahetusse tööle. Ülejäänud nädalavahetuse sai Netflixis "Sõprade" sarja vaadatud ja raamatut loetud.

Vaba esmaspäeva, 20. veebruari tuli aga tähistada, nii et läksime jälle matkama. Seekord ootas ees 13,5 km retk Taylori järve äärde. Väga lumine ja kaunite vaadetega matk!

Lumi põlvini 

Jää ja lume all olev Taylori järv

Lõunapaus

Kolmapäeval, 22. veebruaril käis Marii kuulamas skisofreenia ühingu loengut vabatahtlikele. Igati väärt kogemus, kuna põhiliselt rääkisid oma kogemusest kaks skisofreenia diagnoosiga inimest ning andsid nõu, kuidas oleks kõige parem nendega telefoni teel suhelda. Palju kasulikku informatsiooni.

Õhtu lõpetasime kodu lähedal asuvas pubis Pint, kus kolmapäevale kohaselt oli wing night.

Neljapäeval, 23. veebruaril ootas Mariid aga tarkusehammaste eemaldamine. Operatsioon tehti narkoosiga, nii et sellest mälestusi ei ole. Ärgates, oli peaaegu kohe kõrval ka Taavi ning 15-20 minuti pärast sai kodu poole liikuda. Koju jõudes läks Marii kohe magama ning ärkas alles siis, kui valuvaigisti mõju hakkas kaduma.

Järgmised neli päeva möödusid Mariil kas magades, lugedes või sarju vaadates. Söögiks oli kas smuuti või jäätis. Tugev valuvaigisti hoidis ilusti pilvedes hõljumas.

Taavi nuputas välja, kuidas saab külmakotte ilma käsi kasutamata põskede vastas hoida

Teine päev