Veebruar 2017 - uus ametinimetus, talvised matkad ja tarkusehammaste eemaldamine

Marii alustas oma uuel positsioonil tegelikult juba 31. jaanuaril, kuid ütleme, et põhi töö algas veebruarist. Uue positsiooni nimi on Basic Needs Fund Administrator (põhivajaduste fondi administraator) ning põhiülesandeks on kohtuda inimestega, kes vajavad finantsilist abi rendi/elektriarve või muu maksmisel, täita koos avaldus ja uurida tausta/arutada võimalike teiste organisatsioonide üle, kes pakuvad erinevat abi. Seejärel teha otsus, kas me saame neid aidata või mitte. Enamasti saame, kui nad esitavad kõik vajalikud paberid (ID, pangaväljavõtte, lepingu lõpetamise teate jne) ning näeme, et tegu ajutise kriisiolukorraga ja nad on võimelised järgmisest kuust jälle oma arveid maksma ehk nad on jätkusuutlikud. Viimane on ilmselgelt kõige raskem kriteerium ning õnneks aitab keerukamate juhtumite puhul superviisoriga konsulteerimine. 

Töö on sotsiaaltöö kallakuga, kuid proovin kohtumisel psühholoogilist nõustamist ka kasutada, kuna enamasti on kliendid kriisisituatsioonis ja vajavad emotsionaalset toetust sama palju kui finantsilist. Lisaks tuleb kasuks nõustamisoskuste värkendamisele. 

Neid ülesandeid täidan siis kahel päeval nädalas kuu kolmel esimesel nädalal. Igal kuu viimasel nädalal teen aga 3-4 öövahetust - selle üle pean tõenäoliselt mingi hetk arutama minema, kuna iga kuu on ikka veidi liiga palju. Ülejäänud päevad, mis 19 vahetusest kuus, üle jäävad teen vana tööd ehk kas toetan vabatahtlike kriisitelefonil või siis vastan informatsioonitelefonile. 

Seni (loe: aprill 16 seisuga) olen tööga rahul ja kõige rohkem naudin näost-näkku klienditööd ning võimalust inimesi reaalselt aidata (mitte lihtsalt numbrite andmist järgmise organisatsiooni jaoks). Eks paari kuu pärast võite uuesti küsida.

Veebruari alguses jõudis ka vanemate saadetud kingipakk kohale koos kinkide ning mu lemmikute krõpsude ja kommidega. 

Veebruari esimese töönädala lõpetuseks käisime reedel igas võimalikus poes vajalike ja vähem vajalike asju ostmas. Vajalikeks asjadeks võib lugeda Taavi uut arvutitooli, diivanilauda ja Marii uut patja. Lisaks sai ostetud lõikelaudu, klaase, seebidosaatoreid (kööki ja vannituppa), köögirätikud, küünlaid ja palju muud. Korralik viietunnine poering.

Laupäeval, 4. veebruaril käis Marii töö tõttu laadal, kus sai immigrantidele tutvustada meie teenuseid, jagades flaiereid ja rääkides, mida teeme. Sealt haarasin kaasa ka paar infovoldikut Taavi jaoks organisatsioonidelt, mis pakkusid mentorlusprogramme või muud treeningut.

Pärast laata võtsime ette sõidu Airdriesse. Miks? Sõnajärg üle Taavile, kes räägib meie uuest autost.

Kuigi vana auto sai sõitma oli ikkagi mõttes see kunagi tulevikus välja vahetada, et tema eest veel midagigi tagasi saaks. Juhtus see paraku varem mitte hiljem, kuna kuulutusi sirvides oli mõistlikku hinna eest müüki tulnud sõiduk, mille peale juba pikemalt on mõeldud. Seekord sai lähenetud auto ostule ratsionaalselt mitte emotsionaalselt. Väidetavalt Jaapani autod pidavat vastupidavad olema ja välja valitud mudel on ka ökonoomne ning praktiline.

Veebruari teine nädal algas Marii jaoks mitme koosolekuga, kus sai kohtuda teiste agentuuride esinedajatega ning vahetada infot programmide kohta. Väga hariv ning andis lähema ülevaate kõigest mida varasema töö raames kuulnud olen, kuid mitte otsesest allikast.

See talv on olnud väga lumerohke

ning ka väga külm. Umbes kuu jagu tuli päevi, mis olid rohkem kui -20. Koos lõikava tuulega. Selline temperatuur oli näiteks teisipäeval, 7. veebruaril:

12. veebruaril käisime mägedes matkamas, kuna temperatuurid olid veidi soojemaks läinud ning me polnud ammu mägedesse jõudnud. Kõigepealt alustasime päeva pühapäevale kohaselt sõrnikutega:

Maanteel ootasid meid aga tugevad tuuleiilid, mis autot kõvasti raputasid. Eesolevaid autosid oli päris huvitav jälgida, kui nad tuules kõikusid.

Esimene peatus oli aga Nakiska suusamäe juures, kus lähedal asub 3,5 km matkarada, mis viib Trollide kose juurde, mis tulenevalt aastaajast oli muidugi jäätunud.

Siniselt kumav jää

Kose taha ronimine oli paras katsumus - tee üles oli täitsa jääs.. 

Sain üless! 

Teiseks sihtpunktiks oli Johnston Kanjoni piirkonnas asuvad Inkpots (tindipotid), kuhu oleme plaaninud juba tükk aega minna. 6 km teekond viis meid lumise metsa vahelt ilusate mägiste vaadeteni ning lõpetuseks jõudsime Inkpotideni ehk väikeste veesilmade juurde.

Meie uus auto - Honda Fit! (Jazz euroopas)

Ülevaade autost. 2011 aasta, 1,5L, 85kw, manuaal ning riidest sisu aga esmased mugavusvarustus elemendid nagu konditsioneer, püsikiirusehoidja, AUX sisend ja elektrilised aknatõstukid on olemas. Kuna teine ei kaalu suurt midagi, vaid kübeke üle tonni, siis täpne rool ja 0-100 kiirendus 8,5 sekundit teevad temast küllaltki lõbusa väikse auto. Maantee kiirusel on pöörded ja müra pisut kõrged aga kui 300km pikkuse väljasõidu lõpus saad omavahel arutada, et selleks kulus 15 dollari eest kütust, siis võib ostuga rahule jääda.

Õhtusöögiks sõime parti ahjukartulite ja kuivatatud ploomidest valmistatud kastme ning väga hea punase veiniga, mille Marii sünnipäevaks sai.

Esmaspäeval, 13. veebruaril sai Marii käia sponsororganisatsiooni poolt korraldatud hommikusöögil, kuhu olid kogunenud erinevate sponsorfirmade esindajad. Ehk siis enamasti erinevad pangad ning õli-ja gaasifirmad. Ürituse käigus anti ülevaade, mida kõike head ära on tehtud, kui palju raha kogutud ning anti auhinnad olulisematele toetajatele.

Taavi alustas aga oma immigrantide programmiga. Sõna talle.

Huvi pärast sai liitutud Kanada töökeskkonda integreerumise programmiga. Meie grupis oli 13 erineva taustaga inimest kellest enamus olid pärit soojematest maadest- India, Eritrea, Nigeeria, Iraan. Mõni neist oli riigis viibinud üle nelja aasta aga mõni saabus alles eelmisel nädalal. Programm ise oli õpetlik ja tutvustas kõike alates kohalikest kliimast, kommetest, eripäradest kuni tööotsimise, intervjuude ja tööseaduseni. Enamusega olin ma isiklikult juba varem kokku puutunud ja paljutki oli niigi loogiline kuna ikkagi põhjamaadest pärit ja lääne normidega kursis. Kokkuvõttes oli tegemist positiivse kogemusega ja kindlasti andis tõuke olla aktiivsem ja tööotsingul kasutada täiendavaid võtteid.

Teisipäev, 14. veebruar oli sõbrapäev ning Marii töö juures oli selleks puhuks paar nädalat varem välja pandud sõbrapäeva postkast, kuhu sai panna kaarte kaastöötajatele. Marii on selle komitee liikmeks, kes selle ürituse eest vastutas, nii et sai kaarte sorteerida ja laiali jagada.

                                      

Neljapäeval, 16. veebruaril saime Taaviga taas oma lapsehoidmise oskusi katsetada. Mariil tuleb juba päris hästi välja, aga Taavi peab veidi harjutama. Väike poiss (5-kuune) nimelt hakkas iga kord nutma, kui Taavi nägu nägi. Õnneks kompenseerib ta seda väga heade peitusemängu oskustega.

17-19 veebruar oli Marii valves ning laupäeval kutsuti ka hommikusse vahetusse tööle. Ülejäänud nädalavahetuse sai Netflixis "Sõprade" sarja vaadatud ja raamatut loetud.

Vaba esmaspäeva, 20. veebruari tuli aga tähistada, nii et läksime jälle matkama. Seekord ootas ees 13,5 km retk Taylori järve äärde. Väga lumine ja kaunite vaadetega matk!

Lumi põlvini 

Jää ja lume all olev Taylori järv

Lõunapaus

Kolmapäeval, 22. veebruaril käis Marii kuulamas skisofreenia ühingu loengut vabatahtlikele. Igati väärt kogemus, kuna põhiliselt rääkisid oma kogemusest kaks skisofreenia diagnoosiga inimest ning andsid nõu, kuidas oleks kõige parem nendega telefoni teel suhelda. Palju kasulikku informatsiooni.

Õhtu lõpetasime kodu lähedal asuvas pubis Pint, kus kolmapäevale kohaselt oli wing night.

Neljapäeval, 23. veebruaril ootas Mariid aga tarkusehammaste eemaldamine. Operatsioon tehti narkoosiga, nii et sellest mälestusi ei ole. Ärgates, oli peaaegu kohe kõrval ka Taavi ning 15-20 minuti pärast sai kodu poole liikuda. Koju jõudes läks Marii kohe magama ning ärkas alles siis, kui valuvaigisti mõju hakkas kaduma.

Järgmised neli päeva möödusid Mariil kas magades, lugedes või sarju vaadates. Söögiks oli kas smuuti või jäätis. Tugev valuvaigisti hoidis ilusti pilvedes hõljumas.

Taavi nuputas välja, kuidas saab külmakotte ilma käsi kasutamata põskede vastas hoida

Teine päev

Jaanuar, 2017 - uus korter ja Marii 28. sünnipäev

Aastat alustasime aktiivselt - käisime Grotto kanjonis jäätunud koskesid vaatamas. Esimene päev oli lumerohke, kuid õnneks soe võrreldes eelnevate nädalatega.

Teisipäeaval, Jaanuar 3 oli plaanis endale uued SIN numbrid saada, mis näitavad, et oleme nüüd elamisloa omanikud ja mitte enam ainult ajutised töölised. Kahjuks esimene katse ei õnnestunud, kuna öeldi, et piiritöötaja allkiri on puudu. Soovitasid uuesti piirile sõitmise asemel Calgary lennujaama proovima minna. Marii pidi küll 16ks tööle minema, aga otsustasime siiski proovida. Õnneks saime ainult pärast pooletunnist ootamist allkirjad kätte ning jäi isegi aega uuesti SINi küsima minna. Lõpp hea, kõik hea vist.

Järgmisel päeval käisime pangas oma andmeid muutmas ning astusime ka telefonipoest läbi, et oma paketti odavamaks muuta. Lõpetuseks kõndisime aga välja hoopis 5CADi kallima kuumaksega, kuid samas sai Taavi uue telefoni iPhone SE - sama, mis Mariil, kuid tuleb lõppkokkuvõttes 2,5x soodsam. Aasta alguse eripakkumine.

Kalender ütleb, et järgmiseks päevaks oli Marii haigeks jäänud, aga rohkemat ei oska kommenteerida ka.

Eestipärased võileivad

Laupäeval, Jaanuar 7 käisime aga oma uue korteri lepingule alla kirjutamas. Uude koju saame sisse kolida Jaanuar 26 ja leping sai tehtud 1,5 aastaks.

Uus korter asub hiljuti valminud 22-korruselises hoone, kuhu esimesed elanikud kolisid sisse möödunud septembris, 6ndal korrusel. Valgusküllane, avatud planeeringuga ja hea ruumilahendusega. Köögis on kasutusel kivist tasapinnad, roostevaba viimistlusega seadmed ja pehme sulgumisega kapid. Võrreldes eelnevaga on uues kohas mikrolaineahi, õhupuhasti, nõudepesumasin ja keraamiline pliit. Pesupesemiseks vajalik - masin ning kuivati asuvad samuti korteris. Rõdul saame jätkuvalt grillida. Vannitoas on sundventilatsioon. Naabrite elutegevus ega torude muusika ei kostu enam tuppa. Teisel korrusel on jõusaal, prügi ei pea enam "välja" viima kuna kogumispunkt asub eraldi ruumis esimesel korrusel ja autole on eraldatud parkimiskoht maa-aluses kinnises soojas garaažis.

Lisaks saime 50CADi alla esimese kuu rendist, kui FBs teatsime, et uue kodu leidsime. Taavi sai selle tarbeks poseerida:

Õhtul käisime eestlastel sünnipäeval. Sai kartulisalatit, viinerit ja morssi - ikka nagu õige tähistamine! Mehed mängisid ka telekamängu.

Tundub, et esmaspäeval olen Taaviga Instagrami huumorit jaganud:

Eestikeelne tõlge: Mis nimega sa kutsud inimest, kes on esmaspäeval õnnelik? Vastus: töötu.

Tundub, et 2017. aastal alustasime grillihooajaga 17. jaanuaril, sest temperatuur tõusis tänu Chinookile 9 soojakraadini! Lisaks sai Marii ka oma esimese õpetamise kogemuse: rääkida uuele treeningrupile erinevatest psüühikahäiretest ja kuidas toetada inimesi kriisitelefonile vastades.

Selleks ajaks olime ka tõenäoliselt suutnud ära müüa enamuse oma mööblist: magamistoa kummutid, köögi-, kontori, elutoa- ja diivanilaua. Uude koju võtsime kaasa ainult Taavi arvutilaua, suure peegli ja riiuli. Diivani saatusest veidi hiljem.

Neljapäeval, jaanuar 19 oli Mariil tähtis päev - ees ootas intervjuu uue positsiooni jaoks, millele aasta lõpus kandideerisin. Kokkuvõtteks läks väga hästi - olin ka veidi uurinud paari märksõna tööpakkumisest ja sain särada oma teadmistega. Läks läbi küll. Järgmisel päeval helistati ja öeldi, et koht on sinu! Jei!

Tähistame edukat intervjuud

Marii katsetab aeg-ajalt ka kohalike (seekord käib kohalik USA kohta) käsitöösiidreid ja see oli üks väga hea valik!                                    

Neljapäeva õhtul käisime uute toolide järel, mis aga vajasid veidi kohendamist, nii et saime reedel ehituspoode külastada.

Laupäeva, 21. jaanuari hommikut alustasime aga jooksuga (loe: Marii jooksis ja Taavi elas kaasa). Nimelt registreeris Marii end MEC spordipoe jooksuseeriale - aasta jooksul on kokku 7 võistlust 5 km kuni poolmaratonini. Esimene võistlus oli 5 km ja ilm oli endiselt mõnusalt soe. Ilmselgelt polnud Marii mingit trenni eelnevalt teinud, kuid 29 minutiga sai siiski ära joostud.

Pärast jooksu sai alustatud toolide projektiga, mis tähendas väga palju liivapaberiga nühikimist. Väga väga palju nühkimist. Kuid lõpptulemusega võis (ja võib siiani) väga rahule jääda!

Lõpptulemus

Pühapäev, jaanuar 22 tundus meile hea aeg, et meie 60-daalane diivan viimaks prügimäele puhkusele saata. Selleks aga pidime ka veidi "vaeva" nägema (loe: saime haamriga lõbutseda), kuna prügikasti tervet diivanit ei tohi panna. Pooleks tunniks lõbu laialt! 

Neljapäeval, 26. jaanuaril olime igati valmis uude kohta kolima! Kõigepealt otsustasime aga toiduvarusid täiendada ja paar nipet-näpet asja korteri tarbeks muretseda, kuna Marii oli järgmiseks päevaks inimesed sünnipäevale kutsunud, kuid ise on terve päeva tööl. Poes sai ilusti ära käidud ja korter üle võetud, kuid kui hakkasime järgmisele koormatäiele asjadele järgi minema, otsustas meie auto, et ta ei taha enam koostööd teha. Sai päris kaua meelitatud enne kui käima läks ja siis ka igal ristmikul väljanedas turtsumisega oma meelepaha. Õnneks sai üks sõber meile appi tulla ja saime kõik toimingud ikkagi päeva lõpuks tehtud. Lisaks oli ka suur abi lisajõust!

Kahjuks pilte kolimisprotsessist ei teinud, kuid mingi hetk tundus, et kõik asjad (või siis meie ise koos asjadega) küll uude korterisse ära ei mahu - on ju teine ka nii 20 m2 väiksem kui eelmine. Südaööks olime aga  diivani ja voodi kokku pannud ning asjad kappidesse ja diivani-ja voodikastidesse ära mahutanud!

Auto sai nädalaks jäetud vana maja juurde, kuna seal võib ta ilma probleemideta seista ning lisaks on tänavalt teisaldamine oluliselt lihtsam kui maa-alusest parklast. Uuris erinevaid variante. 200 dollari eest vanarauda ei raatsinud teda saata. Ehk keegi on nõus ostma nii nagu ta on 500 eest või ehk on väike viga ning annab parandada? Lõpuks kui oli tahtmist ja aega temaga uuesti tegeleda sai huvi pärast enne treileri kutsumist proovitud kas käivitub. Esimesest pöördest läks käima ilma vähemagi märgita sellest, et kunagi midagi valesti oleks olnud. Sõitis omal jõul töökotta, kus veaks diagnoositi vigane õhuluger ja küllaltki kulukas remont. Ülejäänud asjad tunduvad korras olevat ja peaks teine veel mõnda aega kestma. Otsustasime ära parandada, kuna auto puudumine Calgary linnas mõjub elukvaliteedile kurnavalt.

Reedel, 27. jaanuaril oli Marii 28. sünnipäeva, mis algas koogi ja kohviga.

                                                

Õhtuks olime külla kutsunud kõik Calgary eestlased ning enamus tuli ka kohale - see tähendab 8 inimest, kui 2 last ka sisse arvestada. Sõime kartulisalatit, viinerit ja Eesti leiba ning Taavil valmis esimene laar kodusiidrit (kõik kiitsid väga maitsvaks) ja kuulasime eesti muusikat. Kokkuvõttes väga vahva sünnipäev!

Kingitus klapib kleidiga (peab ütlema, et sain veel vähemalt kaks roosat kingitust)