Taavi suunati puhkusele mineku tõttu uuesti prügiringile, et äraolevatel nädalatel teiste töökoormust ühtlustada. Vat olid jõulud. Kingitused ja värk. Mis sellega kaasneb - palju prügi. Kaalule minnes vaatas vastu hirmuäratav number, mis oli 300kg suurem kui tavaline maksimum.
DAY 354
Taavi teadis, et kui eile oli raske päev olnud siis täna tuleb veel hullem ja seda enam üritas hoolikalt oma lasti jaotada ja paigutada. Kilod kaalul ei olnud tapvad. Pigem keskpärased, aga maht see oli midagi ennenägematut.
Sisuliselt võib öelda, et kell pool 8 hommikul oli seis hullem kui tugevamete päevade lõpuks. Ah unustasin: viimased 2 päeva on toonud kingitusi - sedapuhku uueaasta soove koos kinkekaartidega.
DAY 355
Hommikul oli Kadri nii lahke ja viis meid lennuki peale. Kell pool 4 õhtul kohaliku aja järgi võttis meid maandudes vastu troopiliselt niiske ja kuum õhk.
Saime edukalt kätte ka oma ühe ühiku pagasit. Paksu kilekihi all peitub seljakott.
Märkus. Tegemist on reisi postitusega ning järgneb omajagu pildimaterjali. Kokku sai tehtud üle 1500 klõpsu ja neist ettekandmisele tuleb 10-20%. Järgmiseks retkeks tuleb kindlasti muretseda parem kaamera, millega saaks hetked jäädvustatud parema kvaliteediga.
Esialgsete plaanide kohaselt oli plaanis rendiauto välja võtta järgmisel päeval aga kuna väidetavalt on kontor ainult lennujaamas ja mujal pabereid vormistada ei saa, siis tuli kaaluda alternatiive ja õhtu lõpuks olid mul võtmed pihus ja rahakotis auk. Tuleb välja, et vahendusfirma ei sisaldanud internetis väljakuulutatud hinnas kindlustust. Auto rendi hind - mõistlik. Ettesõlmitud 0 omavastus leping - mõistlik. Kohalik liikluskindlustus, mis on kohustuslik ja kallim kui 2 eelmist asja kokku - puudub. Mis seal ikka plaan oli omada autot ja ega ei jäänudki muud üle kui naeratada ja lehvitada, kui kaarti läbi masina tõmmati.
Vana-aasta õhtu on "eriline" ja sellest soovivad kasu lõigata ka kõik kohalikud ärid. Meie esimene peatuspunkt Cancuni kesklinna hostelis oli 2 voodikohta 3 nariga ühistoas. Seda puhtalt hinna pärast. 15 CAD'i nägu vs 200 dollarit tuba, mis selleks ajaks, kui me 3 päeva enne endale midagi broneersime, veel alles oli jäänud. Saksa tüdrukud ja üks lõuna-korea poiss - ei midagi hirmsat. Ainult öine konditsioneer oli keeratud võimalikult madalaks ja seetõttu sai Marii, kes selle all magas, öö otsa väriseda. Aidanud ka öötöötaja ülesse ajamine, kes küll teoreetiliselt temperatuuri juurde keeras, kuid reaaluses vahet ei tundnud. Ümbruskond seevastu oli pisut kaheldava väärtusega - graffiti, prügi jne.
Parkisime auto ning võtsime bussi kesklinnast turistide linnaossa ehk hotellitšooni, mis asub 10km eemal pooleldi inimtehtud ja sinna viival poolsaarel. Kuna Mehhikot külastavad paljud USA turistid, siis hinnad on neis piirkonades antud kahes väärigus - nii USA dollaris kui kohalikus Mehhiko Peesos. Kohalik muidugi kursi arvestamisel veidike ümaradab.. oma kasuks ilmselgelt. "Parim" pakkumine, mis lubab sul 4 erinevas klubis joogid hinnas kuni päikesetõusuni rannas pidutseda maksis mitte rohkem ega vähem kui 150USD inimene. Natukene kirves ja sedapuhku jäi see proovimata - seda enam kui järgmiseks päevaks oli juba poolest lõunast plaanis väljasõit.
Sellest hoolimata sai endale väikeste poodide abil olemine paari joogiga lõbusamaks tehtud ja kohaliku krokodillidest "pungil" laguuni ääres varbaid leotatud.
Elagu Mehhiko, kus reeglid on aga veel ollakse selles etapis, kui neid painutatakse vastavalt olukorrale. Nimelt oli peale südaööd poe õllekülmiku uks lukku keeratud, aga turistile see ikkagi avati. Huvitav kogemus oli teekond koju kui tavalises bussis, mis küsib 10 peesot inimese ja sõidu kohta, oli omanik tuuninud korraliku tümaka ja vilkuvad tuled. Sõit ööbimisasutusse jätkus nagu ööklubis.
DAY 356
Pidavat olema hommikusöök, aga röstsai ei pakkunud eriti huvi. Midagi peale määrida ei leidnud. Külastasime pangaautomaati, et sularaha välja võtta. Automaat osa juttu tõlkis inglise keelde, aga tekitas korraks segadust. kuna küsis nõusolekut teenustasu võtmiseks hispaania keeles. Kanadas panga infotelefon ütles, et võtke kodupangast, siis lisakulutused puuduvad. Teist võimalust ei olnud ning küsitav 10 peesot oli ikkagi oluliselt väiksem summa kui internetist leitud 5 dollarit tehingu kohta, mida küsiks vahendustasuks suvaline automaat. Vahetuskurss kõigub ja USA dollar on viimasel ajal tugevnenud. Üldiselt midagi sellist
Esimene peatuspunkt Walmart. Suure reklaamis järgi lahti 24/7, kuid Mehhikole kohaselt avati kell 9. Haarasime kaasa hommisöögi ja tee peale erinevaid snäkke, et vajadusel oleks midagi võimalik kohe haarata ning 12 liitrit vett. Mehhikole omaselt on keskmisest rikkalikum tequila valik.
Järgmisena sisestasime oma õunatahvlisse, kus on Mehhiko TomTomi rakendus punkti nimega Coba varemed. Sinna jõudmiseks otsustasime kasutada otsest teed ilma maksulise kiirteeta ja sedapuhku saime tutvuda kohaliku mehhiko külaeluga. Vaesus vaatab vastu igal sammul ja teinekord on räämas olekuga maja töötav pood ja teinekord aga hoopis vastupidi. Silma hakkavad erinevad liikurid - mototaksod, jalgratta taksod, tuk-tukid, reisijate veoks kohandatud sõidukid ja palju muudki. Maanteel on sildid turvavöö kasutamise kohta. Ometi isegi mitte politsei ei rakenda seda reeglit. Kastikas, mille kastis seisab püsti 20 inimest, on igati OK. Eks see kellel on vöö see kasutab.
Teede märgistus on olematu. Kahe rea laiune teelõik, mille paremas reas pargivad autod, sõidetakse kolmerealiseks ning vähegi vabast august üritab vahele pressida iga motika omanik.
Järgmisena tulevad 20 aastat vanade (kodune täiendus: tuleb välja, et Mehhiko valmistab neid tänase päevani mis sest, et mujal maailmas oli see mudel tootmises aastatel 90-94.. võibolla mõni oli tutikas?) Nissan Tsurudega taksojuhid ja sinna otsa veel liinibussijuhid, kes toore massiga ennast läbi suruvad. Harjumuspärasest viisakusesest ja lootusest, et keegi sind kunagi vahele laseb võib ainult und näha.
Teed (vähemalt need millel sõitsime) olid paremas korras, kui oleks esialgu arvanud. Teekõrvane ohutusriba puudus ja taimestik kasvas peale. Juhtus muidugi teele suuri löökauke, millele pihta saades oleks suure tõenäosusega auto lõhkunud. Meil, hoolimata sellest, et reisi jooksul mõnele väiksemale pihta sai, läks kõik hästi. Tallinnas sõitmise ja mööda põikamise kogemus ikkagi kogemuste pagasis olemas. Teinekord lihtsalt asuvad augud maanteel, kus suurim lubatud tunnikiirus on 110.
Keskmiselt sõidetakse 20km/h kiiremini kui märgil kehtestatud ja 10% juhtidest sõidab veel kiiremini. Märgid, mis piirangu lõpetavad, puuduvad absoluutselt. Kiiruse ohjeldamiseks on linnadesse ja teele paigutatud rida künniseid ning need ei ole sinu keskmised eesti kasvu "sõida üle ja veidi põrutab" künnised vaid reaalselt peata hoog peaaegu seismiseni või lepi tagajärgedega.
Tähistus/markeering künniste kohta on olematu ja mõni hiilib teele väga ootamatult. Nende lähedusest võib leida erinevaid jälgi/süvendeid teel, mis on tekkinud tähelepanematusest või lihtsalt hoolimatusest. Nimelt täiesti tavaline käitumine on sellistes kohtades teha möödasõite.
Silmapaistev ja seda sõna kõige otsesemas mõttes on fakt kohaliku elanikkonna kohta. Nimelt ülakaalulisuse näitajate osas on see maa seljatanud pikaajalise liidri USA. Teiseks leiab teenindusest ainult (95%) mehi. Naised on lastega kodus ja lapsi neil jagub.
Tuntav on politsei kohaolek, sest vähemalt iga maakonna piiril on relvastatud kontrollpunkt. Teinekord ka suuremate linnade või turistialade lähedal. Relvastatud tähendab täislahingvarustuses automaatide, kiivrite ja kuulivestidega sõjaväelasi. Meil õnnestus juttu puhuda vaid ühel korral, kui olime veidi jumet näkku saanud, ja siiski piirdus sõnadest turistid ja rendiauto ning järgmise linna nimi. Kohalikke puistati seevastu aga igas punktis, millest me läbi sõitsime. Õnneks puudus kokkupuude isehakanud kontrollpunktide, maskides meeste ja "teemaksudega".
Vaesemates piirkondades püstitavad lapsed "teetõkkeid" ja üritavad sulle sentide eest banaane maha ärida. Selle tegevuse käigus on nad nõus ka auto alla jääma. Lisaks sellele puudub neil vähenegi arusaam isikuomandist. Su teele jäävad ning autot käperdavad lapsed jätavad pigem ajudeta zombide mulje. Neil on ka põnevad mängud, kus nagu mängitakse "koera", aga keskmisel lapsel on nöör ümber kaela ja palli ka pole...
Lisaks lastele leidub veel hunnikude viisi koeri (kasse mitte eriti). Mõned magavad lihtsalt päeva kuumust maha ja ei tee sinust välja teised aga üritavad rehve hammustada. Nii mõnigi rehvihammustaja on teele jätnud oma maise keha.
Kuigi Coba jääb põhi turistipiirkonnast välja on kohapeal loodud kõik võimalused selleks, et turist sinna tuleks. Nimelt on olemas jalgrattatakso jms, kuna ala ise on mitme kilomeetri suurune ja asub meie mõistes "džunglis". Samas kellel aega on ja ise kahel jalal käia suudab, siis kilomeeter kaks siia sinna ei ole mingi näitaja ja 10 daala jälle kokku hoitud.
Taavi mängis reisiraamatu abil giidi. Päris palju annab juurde, kui saad aru, millega tegemist on. Nimelt ei ole erinevate varemete/ehitiste juures infotahvleid selgitava tekstiga. Kui soovid rohkem teavet, siis palka ametlik giid kes küsib ~1,5h pikkuse tuuri eest 60USD. Gruppi võib kuuluda kuni 6 inimest ja alati on võimalik väravas punti haarata teisi turiste ja summa osadeks jagada, aga seda võimalust ei kasutanud me (kahjuks?) kordagi.
 |
| Palliplats |
Üldine ala on üsna lahja ja pärast pooleteise tunnist jalutuskäiku tekib mõte, et oli see ikka seda väärt... aga kui sa lõpuks jõuad põhi püramiidi juurde, mis on 44m kõrge, siis võtab kergelt sõnatuks küll - see asi on suur. Vahepeal keelati tippu ronimine ära, aga meil igatahes õnnestus seal käia - vaade, mis sealt avanes, oli vapusatav. Sa asud mingi kividest püsitatud künka otsas, ümberringi ei ole midagi muud kui lihtsalt mets. Trepiastmed olid muidugi ajale jalgu jäänud ning küllaltki kulunud ja libedad...pärast selle püramiidi tippu ronimist tundusid kõik järgnevad ronimised ülilihtsad!
Püramiidid vaadatud, oli aeg külastada lähedal asuvaid Cenote, mis kujutavad endast karsti auke/koopaid. Nimelt olid need ainukesed kohad mageda vee saamiseks selles piirkonnas Mayade ajastul. Igati soovitatav ja jahutav kogemus, eriti peale päev otsa turnimist 30-kraadises kuumuses. 165 peesosse pileti eest sai külastada kolme - umbes 20 meetri sügavuses asuvaid "basseine", mis on valgustatud ja platvormiga, kust saavad julgemad vettehüppeid harjutada.
Õhtuks jõudsime Valladoldiesse, mis pakkus endast mõnusat hispaania koloniaalajastulinna arhitektuuri koos kirikute ja peaväljakuga. Meeldiva välimusega linn pärast Cancuni.
 |
| Hotelli sisehoov |
DAY 357
Hommikul vara seadsime sammud Chichen Itzasse, mis on vist kõige kuulsam Mayade püramiid ja üks enim külastatuid. Väravas saime tund aega oodata, enne kui sisse lasti. Tõeneauliselt oli viga selles, et meil oli kell vale. Nimelt Quitana Roo maakond, kus asub Cancun ja muud läänekalda turistilinnad, on oma kella keeranud tund aega edasi. Isiklik arvamus - selleks, et turistidel oleks valget aega õhtul pikemalt käes.
Chichen Itza põhi püramiid El Castillo on hästi säilinud ja asümeetrilise kujutusega, aga tegelikult on mitmeid püramiide, mis on oluliselt kõrgemad/suuremad ning mille otsa saab ka ronida... kunagi 10 aastat tagasi arvas üks vanemas eas külastaja, et lihtsam on tipust alla veereda kui kõndida, mis paraku lõppes saatuslikult. Peale mida on tippu ronimine olnud keelatud. Nimelt on trepid küllaltki järsud kohati isegi 60 kraadi ja astmed ei ole säilinud just oma esimeses nooruses. Kõrgus koos templiga 30 meetrit.
 |
| El Castillo |
Kohalik Cenote, mille järgi on Chitzen Itza oma tänapäevase nime saanud, ehk tõlkes Itzade kaevusuu. Selle põhjast on leitud palju ohverdatute luid ning jadeiidist ja obsidiaanist ehteid. Enamus neist on viidud Mexico City muuseumisse.
Observatoorium mille abil tehti täpseid tähelepanekuid tähtede seisu kohta. Oluline osa nende kultuurist.
Selleks ajaks, kui me olime oma ringkäiguga ühelepoole saanud ning hakkasime lahkuma, sai selgeks, miks soovitatakse seda kohta külastada võimalikult vara. Busside kaupa turiste, kes peale oma hotellis hommikusöögi lõpetamist, hakkavad kohale jõudma.
Vahepalaks külastasime kohalikku tequila istandust/tehast. Nimelt kohalikku sellepärast, et ametlikult ei tohi nemad oma jooki tequila pähe müüa, kuna nad ei asu tequila piirkonnas. Sama asi nagu on konjaki ja brändiga. Jook ise aga valmistatakse samast (sinise)agaave taimest.
Agaave taime maapealset osa kasutatakse loodusliku kiu saamiseks. Maaalust osa ehk ananassi/käbi aga joogi valmistamiseks. Koristus toimub 6-10 aastat peale istutamist ja üks ananass võib kaaluda kuni 100kg. Kellel rohkem huvi võib vaadata videot sarjast How it's made
 |
| Degustatsioon. 4 Erinevat. Vanuse järgi. |
 |
| (Meie esimene) Iguaan |
Suurim tempel on kõrgem ja suurem kui eelkülastatu ning lisaks sellele peidab ennast siin ainulaadselt kaunistatud ja suurepäraselt säilinud "koletise suu" uks. Mis on säilinud oma algupärasel kujul suuresti tänu asjaolule, et see oli kinnimüüritud ja avastasti juhuslikult restaureerimistöö käigus alles 20 aastat tagasi.
Ka selle paiga läheduses oli cenote, mida otsustasime jahutamise eesmärgil külastada. See asus sissepääsust kaks kilomeetrit eemal ja aja kokkuhoiu mõttes otsustasime kasutada ehtsa turisti kombel jalgrattataksot.
See oli enimrahvastatud "veelõbustuspark", mida õnnestus reisi vältel külastada. Kohalikud hüppasid kõrgelt vette ja tegid muid trikke ning tundus, et nad veedavad seal peredega aega mitu tundi, kuna kaasa oli pakitud omad söögid.
Lisaks oli seal võimalik ka ööbida bungalodes ja päeval võrkkiiges puhata. Viimast võimalust kasutas ära Marii, kes sööki oodates kiiges uneles.
Hommikul kohtusime seal ka saksa paariga, kes olid antud kohas kolmandat päeva ja kokku plaanisid Yucatanis veeta 4 nädalat. Ja meie olime veel uhked oma 13 päeva üle... Jagasime siis omavahel reisimuljeid ja -soovitusi.
Olime jõudnud Yukatani poolsaare põhjatippu. Teel Progreso poole õnnestus näha flamingosid.
Meie auto pildile jäänud. 2016 aasta Toyota Yaris. Odomeetril napilt 4000 km kui ta enda valdusesse saime. Konditsioneer. Automaatkast. Kaasaegne meediakonsool, mis lubas Bluetoothi vahendusel mobiiltelefonist kaasa võetud muusikat läbi auto kõlarite kuulata.
Ilus sõit Mehhiko lahe ja teisel pool teed asuva märgala vahel.
Progreso kai on üks maailma pikimaid kui mitte pikim sedasorti ehitis. 1940ndatel sai valmis algne osa, mis oli 2km pikk, ja 1980ndatel lisati kaasaegne pikendus, mille tulemusel kogupikkuseks 6.5km, mis on vajalik suuremate laevade vastu võtmiseks.
Kell näitas napilt ennelõunat, aga enamus restorane oli veel suletud ja need, mis olid avatud, pakkusid vaid hommikusööki. Õnneks küsimise peale saime ka salatit. Väga maitsev ja värske mereanni salat, kus lisaks krevettidele ja kaheksajalgadele oli ka "teo" liha
Taavi käis peale sööki veel ujumas ja lainetega maadlemas.
Järgmine peatuspunkt Merida, mis on Yukatani poolsaare suurim linn ja oma miljoni elanikuga ka kultuurikeskus. Siit võib leida muuseume, galeriisid, teatreid ja arhitektuuri.
 |
| Hotelli sisehoov |
Linna peaväljakul toimus üritus. See pidavat siin olema pühapäeva tõttu tavaline asi, aga seekord andis hoogu juurde uue aasta saabumine.
Õhtul kostitasime end sel samal väljakul erinevate tänavatoitudega. Friikad viineritega ja fritüüritud viineripirukas pulga otsas.
Banaani sugukonda kuuluv plantain, mis on tihkem ja ei ole nii magus, pigem tärklisesem nagu kartul. Süüakse küpsetatult. Kaetud kondentspiima ja shokolaadisiirupiga. Võib ka soolasena.
Churro'd on õlis küpsetatud sellise kujuga tainamoodustised, mis raputatakse üle suhkru ja kaneeliga
Elote on pulga otsas keedetud maisitõlvik, mis kaetakse majoneesi/koorega ja raputatakse üle parmesani juustuga ning lisatakse vürtsi ja laimi. Väga maitsev (ja odav) kõhutäis.
DAY 359
Hommikusöögiks Yukatani pärane munaroog. Peale mida viis meie tee läbi sellesama peaväljaku, kus sel hommikul toimus mingisugune politseiparaadi moodi üritus.
Varasemaid sugemeid Mayadega üritatakse ära kasutada ka kaasaegses linnapildis. Näiteks selline ringristmik
Üks tänaseid põhilisi ettevõtmisi oli käia Cenotides ujumas. Kogemuse teeb eriliseks asjaolu, et ainuke viis sinna saamiseks on kasutada hobuse veol liikuvat raudteekaarikut. Kunagi koloniaalajal asus siin mõis, mis kasvatas Henequen'i, mis on üks agaave sortidest. Taime lehtedest saadavat kiudu kasutati näiteks tugevate köite valmistamiseks, mis oli ajal, mil tuule jõul üle ookeani sõideti, väga oluline. Istandus kui selline on varemetes aga raudtee on.. vähemalt osaliselt jäänud alles.
Vahepeal tuli istuda mototakso peale, kuna raudtee sai otsa.
Kulutuste kokkuhoiu mõttes (ühe kaarikuga saab sõita kuni 4 inimest ja olenemata inimeste arvust on hind sama) tegime selle seiklusi läbi koos veel ühe paariga, kelle koha pealt leidsime. Tegu oli Hispaaniast pärit mehe ja naisega, kes läbisid Yucatani kiirtempos - kõigest seitsme päevaga plaanisid maha sõita sama maa, mis meiegi 13ga.
Esimene auk kuhu meid ujuma viidi. Pange tähele parempoolse poisi asukohta. Sealt hüppasid osad alla vette, mis asus 20+m all pool.
Teine cenote
Selline näeb välja kolmanda cenote sissepääs. Nagu Alice imedemaal muinasjutuski tuleb siseneneda läbi küüliku uru.
Järgmiseks Mayapani varemed, mis asusid kõigest paarisaja meetri kaugusel kiirteest. Mayapan oli mingil hetkel üks tähtsamaid Mayade keskusi, kuid sellest faktist ja heast asukohast hoolimata külastatakse seda harva. Selle platsi juures meeldis asjaolu, et kõik oli kompaktne ja mahtus ilusti ühe panoraamvõtte peale ära.
Osad kujud on raiutud kivisse, aga osad krohvitud.
Harva kohtas seda, et oli säilinud värvi. Väidetavalt hiilgeajal olid enamus tähtsamaid hooneid ikkagi värvitud/kaetud maalingutega.
Hispaanlastele meeldis ka püstitada vägevaid hooneid - kirikuid. Üks suur asus Mani's. Selle kirikuga juhtus muidugi selline lugu, et Marii piltniku ametit pidades suutis ühest trepiastmest mööda astuda ja oma hüppeliigest nihestada. Kas kõlab tuttavalt, Tuuli? Igatahes soojas kliimas ja väikses külas tuli loovalt läheneda ning parim asi, mis Taavi lähedusest jahutuseks leidis, oli kilepakk mahlajoogiga. Edasipidi hoiame kirikutest eemale.
Järgmises ööbimiskohas võttis meid vastu selline bungalo ja tuba. Nimelt omanik ei ole kohalik vaid Kanada juurtega ning seda on tunda üldises kvaliteedis ja kujunduses.
Marii vigastusest hoolimata läksime vaatama Uxmali püramiidi õhtust tulede etendust, kus kohtusime üllatuslikult ka oma cenotei seikluse kaaslastega. Võrratu kogemus. Müstilised varemed, soe, džungli hääled ja tähistaevas. Kahjuks oli lugu ainult hispaania keeles ja pidime piirduma erinevat värvi kauguses ja lähedal asuvate hoonete ilmumise ja kadumisega.
Peale etendust sõitsime tagasi oma Bungalosse ja sõime õhtust hotelli restoranis. Suurepärased puhtad ja värsked maitsed.
Õhtul magama minnes avastas Taavi meie toast kutsumata külalise - paarikümne sentimeetrise ussi. Selleks hetkeks olime harjunud ämblike, sisalike ja muude olevustega, kuid uss tekitas kõhedust. Taavi küll üritus teda uksest välja meelitada, kuid see ei õnnestunud ning Marii sai pool ööd ette kujutada, kuidas uss teki alla roomab..
