DAY 70-72 Õhtu väljas

DAY 70

Marii hommikune rongisõit möödus seekord raamatu lugemise asemel ristsõnu lahendades, kuna lisakoti sai täna koju jätta. Lisakotis on igapäevaselt kaasas trikoo, reisirätik (aitäh, Liisale ja Ardile!), trennipüksid-ja pluus ning lisaks eelnevalt mainitud raamat. Seekord pidi aga tööpäev olema ainult 2,5h ja siis algama kontoris koosolek Edmontonist tulnud tähtsa tädiga (ei saanud lõpuni päris täpselt aru, miks ta tähtis oli).

Esmalt aga tööle jõudes küsiti kohe, kas ma ei tahaks hoopis õhtusele koosolekule minna ehk teha 5 tundi pikemat päeva. Seekord aga pidin neile "ei" ütlema, kuna ei tahtnud oma vabast õhtust loobuda.

Koosolek ise oli lõppkokkuvõttes suhteliselt vajalik, kuna räägiti jälle meeskonnaliikmete vahelise suhtluse olulisusest ja etiketist ning reeglitest, mida tuleb järgida. Üheks reegliks näiteks see, et töö juures räägitakse ainult inglise keeles - mul just oli probleem sellega kaks nädalat tagasi. Võite ju ette kujutada, kui ebameeldiv on olla kolmandaks inimeseks tööl, kui kaks teist räägivad omavahel teises keeles ja itsitavad. Kuigi nad suure tõenäosusega ei räägi sind taga, on siiski halb tunne.
Lisaks pakuti ka nö lõunat, milleks olid suured kuklid (ei tundunud väga maitsvad), kuhu vahele sai panna erinevaid sinke, juustu, tomatit ja kastmeid. Lisaks oli juurvilju koos dipikastmega ja kooki. Kokkuvõtteks päris hea lõunasöök.

Täna pidi olema Marii võimalus õhtusööki teha, kuna soovis chilli con carnet (ja Taavi mitte nii väga). Kõrvale sai juua esmaspäeval ostetud siidrit, mis osutus isegi päris heaks (muidugi 4 daala 355ml pudeli puhul võiks ju seda loota..).

Pärast õhtusööki mängisime 3 mängu Rummyt, kuna Marii soovis ka ühe mängu võita! Seejärel ajas Taavi meid õue jalutama. Nautige õhtust linna (õigem öelda Milleeniumi parki):

DAY 71

Täna pidi Taavil olema esimene päev köögis aga ei. Sain hommikul sõnumi, et tule ikkagi tavalisel ajal. Lisaks sellele oli aeglane päev ning mind saadeti juba kella 1-st koju. Puhkeruumi tahvlil oli märge täna toimuva õlleseminari kohta. Küsisin, kas võin osaleda ning sain jaatava vastuse. Kuna seminar algab 2 otsustasin aja parajaks tegemiseks süüa midagi mu töökoha köögist. Tänase päeva pakkumised olid kala või chrorizo (vürtsikas vorst) tacod. Mõtlesin proovida aga öeldi, et võta parem kala "võileib" . Päris maitsev oli -  mõnusalt krõbe paneering ning värske ja mahlane sisu ning kergelt terav hapukoorene kaste. Friikartulid asendasin supiga, mis on mõnusalt "lusikas jääb püsti sisse" paks.

Seminaril olin ma ainukene inimene köögi poole pealt ülejäänud olid serveerijad. Ühel hetkel sain särada, kuna teadsin, mis vahe on Lager ja Ale tüüpi õllel. Lisaks õnnestus pärast antud koolituse degustatsiooni lisaks klaasidele ja t-särgile veel firma kulul ühed kanatiivad saada. Põhjus lihtne: ma polnud neid varem saanud ja need lähevad väga hästi kokku ühe degustatsioonil olnud õllega.

Marii tööpäev möödus nagu ikka. Sai näiteks pildialbumit vaadata, labürindi-ülesandeid lahendatud, numbreid omavahel ühendatud ja legodega mängida. Enda meelest olin viimases väga osav - tegin tank-auto, maja ning torni.

Tank-auto

Pärast selliseid põnevaid tegevusi sai Marii tund aega järgmise nädala menüüd planeerida - st mõelda, mida kliendid hommikul ja õhtul söövad, arvestades praeguste varudega. Seda tehes tuleb järgida Kanada riikliku toidusoovitusi, millega ma väga ei nõustu. Näiteks kelle meelest on tervislik igal hommikul süüa röstsaia, maapähklivõid, kaerahelbeputru/hommikusöögihelbeid, muna ja kõik eelnev mahlaga alla loputada. Kõik see ühel hommikul. Või siis muidugi alternatiivina võib süüa igal hommikul ainult hommikusöögihelbeid. Mäletan kui "hästi" (ja näljasena) ma end tundsin, kui Fruit Loopse likvideerisin. Õhtusöök aga peab kindlasti sisaldama kartult-makaroni-riisi, kuid õnneks on ka magustoit lubatud.

Pärast menüü planeerimist sain oma Aafrikast tulnud töökaaslastega arutada ebaõiglaselt kõrgete maksude (10% provintsile + 15% riigile meie palga juures (tulumaks astmeline) ning käibemaks ainult 5%), julgete "valgete inimeste" ja hädaolukorra puhkepäevade (no näiteks, kui tunned end hommikul väsinuna ja ei tahaks tööle minna) vajalikkuse üle. Viimaseid võimaldab minu firma ainult viis päeva aastas (ehk palgata puhkusepäevad, palgaga puhkusepäevi mul pole see aasta üldse) ning haiguspäevi vist kaks. Oli igatahes põnev arutelu.

Koduteel sain Taavilt sõnumi, et pean täna ise süüa leidma, kuna teda pole kodus. Kohe pärast koju jõudmist ta siiski koju tuli - koos oma kahe töökaaslasega. Viimastega sain mina juttu ajada kuni Taavi välja minekuks end ülesse lõi. Viis minutit ja läinud nad olid.

Ilm oli ilus ja Taavi töökaaslastega läks ühte lähedal asuvasse pruulipubisse istuma. Kuigi Taavil oli kõht täis tellisid teised nachosid ja sibularõngaid. Päris palju nachosid.

Marii aga nautis oma kahte vabat tundi raamatut lugedes, mille kõrvale sõi isetehtud friikartuleid ja viimaseid kalapulki. Distressi keskuse koolituse teemaks oli täna koduvägivald, mille puhul ainukeseks mõtlemapanevaks infoks oli LGBT kogukonna raskused selles valdkonnas. Lisaks räägiti palju aborigeenide ebaõiglasest kohtlemisest, mis üllataval kombel kestis vähemalt 1996. aastani. Rollimängus sain taas väga hästi hakkama nii vabatahtliku kui ka helistaja (seekord olin 80-aastane vintske vanaproua, keda poeg halvasti kohtleb) mängimisega. Nüüd on jäänud ainult laupäevane koolituspäev ning saab "päriselt" vabatahtlikuks hakata. Ei jõua ära oodata!

Koolituse vahepausi ajal sõnumeerisin Taaviga ning sain teada, et Carolin ja Kristjan on väikse tüdruku vanemateks saanud. Palju õnne ja jaksu värsketele lapsevanematele!

Taavi jõudis koju peale 11 kuna vahepeal liitus meie seltskonnaga veel rahvast ja kuna serveerijad teavad teiste baaride töötajaid/omanikke, siis läksime teises baaris toimuvale kontserdile ja saime tasuta sisse.

DAY 72

Marii reedene tööpäev algas suhtelise kaosega, kuna tavalise kahe inimese asemel oli hommik alanud ühega ning seetõttu ei saanud see üks inimene väga midagi teha (kogu aeg peab silm klientidel peal olema). Asja ei teinud paremaks see, et meil oli taas vaja aja peale trummitunnis olla. Pärast 1,5h segadust olime aga hommikuse rutiiniga valmis ning minu jaoks algas järjekordne rahulik päev. Põhimõtteliselt veetsin enamuse päevast ühe kliendiga pesu pestes ja süüa tehes. Tööpäeva lõpus oli väga hea meel lõpuks päikse kätte saada, mis päev otsa ahvatlenud oli..

Reedene tööpäev tõotas tulla Taavi jaoks, nagu tavaliselt, kiire. Rahvast oli 2 korda rohkem kui teiste tööpäevade lõuna ajal aga ei midagi, millega enam toime ei tuleks. Graafiku järgi pidi õhtul olema köögis grilli taga õppimine, aga olin hoopis päeval kauem tööl ning sain õhtu vabaks. Uue nädala graafikust ei paista ka hetkel, et oleks kööki asja. Kahju.

Jõudsime Mariiga umbes samal ajal koju ning peale esimest keha kinnitust - kalasuppi - otsustasime ilusa ilma puhul teha väikse jalutuskäigu 2km kaugesel asuvasse magustoidukohta, mis on trip advisori veebilehel kõrgelt hinnatud ning pakub jäätist. Kohapeal sai enne valiku tegemist proovida erinevaid maitseid ning valituks ostutus üks kookose ja teine soolase karamelli jäätis. Võimalus oli valida käsitsi valmistatud vahvel mille kasuks ka otsustasime- maitses peaaegu nagu kodus.

Pärast käisime veel Sunterrace Marketis, mille valik oli nähtud poodidega võrreldes suurim. Kuigi mõõtmetelt oli Karete poe suurune. Suu hakkas igasuguste delikatesside peale jooksma küll.

Õhtul helistas Taavile töökaaslane automessi paigalduselt ning kutsus 17. avenüüle õllele.. asja tegi huvitavaks see, et ta oli seal parasjagu kohtunud ühe eestlasega, kelle olemasolust ma siin linnas teadlik polnud. Rääkisime telefoniga ja jätsime kohtumise järgmiseks korraks.

Otsustasin tänase õhtu vahele jätta ning kahekekesi ühe mõnusa koduse äraolemine teha. Seetõttu oli vaja poes tadziki kastme jaoks jogurtit ja õnneks on meile pood väga lähedal ning sooja ilma tõttu sai sinna minna suvise seelikuga. Tagasi jõudsime muidugi rohkema kui jogurtiga.

Tadziki kastet tegema hakates avastasime, et küüslauk on otsa saanud, nii et Marii pidi kiirkäigu poodi tagasi tegema. Kastet ennast oli vaja krõpsude jaoks, mis Marii nädala alguses ostnud oli - laimi ja tšilli, mis Eestis väga maistes. Kahjuks siin oli tegu tortillade versiooniga ja ei olnud üldse nii hea.

DAY 68-69 Poodlemine

DAY 68

Taavil oli töölt vaba päev, mille ta sisustas kodustega suheldes, blogi täiendusi tehes ning tööpakkumisi vaadates.

Mariil oli veidi imelik pärast nelja järjestikust vaba päeva tööle tagasi minna ning ühtlasi oli ka palju nö uut infot. Päev möödus aga esmalt ujudes ning seejärel raamatukogus oodates, et klient oleks valmis koju minema. Töö juurde tagasi jõudes tuli taas case report kirjutada, kuna basseinialasse sisenedes öeldi meile, et tegelikult me ei peaks seal olema. Nimelt olid nad väidetavalt meie manageriga rääkinud ja täpsustanud, et kogu basseini ümbritsev ala on "turvaala", et kui meie klient end maha viskab (nagu tal kombeks teha on), siis on ta turvarisk jne. Lisaks ei saa nad ka kindlad olla, et kleindi basseinist endast välja saavad, kui peaks olema hädaolukord. Ilmselgelt oli kas meie manager olukorrast valesti aru saanud või nagu Taavi arvas, siis otsivad lihtsalt vabandusi, et me enam sinna ujuma ei saaks minna. Eks paistab, mis sellest asjast kokkuvõtte saab…

Õhtul käisime koos kiirelt (loe: 2 tundi) lähedal asuvates toidupoodides ja varusime selleks nädalaks endale ühtteist söödavat. Huvitav oli jalutada CO-OP poe maailmaköögi riiulite vahel, kust leidis igast erinevaid tooteid ja maitseid, millega vist esialgu midagi peale ei oskaks hakata. Samuti avaldas muljet CO-OP poe alkoholipood, kus oli suurem kästiööõllede valik, kui tartus Gambriniuse õllepoes.. lisaks sellele võis osta viskit, mis on vanem kui ise ja natukene veel vanem - mõne näite puhul isegi 50 aastat. Hind oli ka vastav muidugi 6000 CAD'i.

DAY 69

Taavit ootas tööjuures ees hunnik korrastamata paigutuse ja kleepsudega nõusid.. ega sellest rääkimisest palju kasu ei ole aga ehk pidev kordamine kunagi aitab. Päeva lõppedes vaatasin graafikut, millel olid tehtud muudatused. Selgus, et mind oodatakse õhtu poole tagasi ja seda nii mõnel teiselgi päeval. Veidike ootamatu aga ega midagi plaanis polnud ning lisatunnid tähendavad lisateenistust.

Marii veetis oma päeva tööl koduselt - kõigepealt korrastas sahvrit, pesi pesu, pakendas snäkke ja tegi kaerahelbeküpsiseid. Kõike seda muidugi kliendi kaasabiga. Kokkuvõttes mõnus ja rahulik tööpäev, milliseid võiks rohkem olla.

Pärast tööpäeva käis Marii Superstores, kuna eelmisel päeval mainis Taavi, et tahaks väga sinihallitusjuustu ning Marii oli näinud seda Superstores sooduspakkumisel. Nii siis saigi koju pea 1,5 kg juustu ostetud 20 CADi eest. Ja kuna juba ostmiseks läks, siis sai võetud ka krõpsupakk, mis oli laimi ja tšillimaitseline, mis Mariile Eestis väga maitses. Tuleb ju siinne variant ka ära proovida. Pealegi lubas Taavi tadžiki kastet kõrvale teha, mis sobib nendega suurepäraselt ja kogemata on hetkel kõik koostisosad ka olemas.

Õhtul ootas Mariid jälle koolitus, mis seekord lõppes pool tundi varem. Seetõttu jõudis koolitaja uurida meie pizza eelistuste kohta, kuna laupäeval on meil töö-lõuna ehk siis söök ja koolitus käsikäes. Esmalt uuris, kas meil on taimetoitlasti, mille peale kolm inimest käes tõstsid. Seejärel uuris, kas on vastandeid ehk neid, kes eelistavad palju surnuid loomi oma pizzal. Ilmselgelt tõstsin ma arglikult ainukesena oma käe ning minu kõrval seisnud taimetoitlane pööritas veidi silmi. Õnneks päästis koolitaja mu välja ja ütles, et tema eelistab ka viimast varianti.

Koduteel andsid mu jalalihased krambitades tunda, nii et tundus, et on õige aeg oma magneesiumivarusid täiendada. Vaatasin tükk aega Safeway apteegiosakonnas ringi (siin on igal poel oma apteek) ning otsustasin Ca+Mg+Zn segu kasuks. Loodetavasti aitab. Küsisin apteekrilt ka üle, kas ikka õige asi ning tema soovitas banaani süüa. Andis hea põhjus koju jõudes kohe banaani järgi haarata.

DAY 66-67 JÄÄHOKI!!

DAY 66

Marii käis 9-16ni koolitusel. Lõunapausiks tuli aga pooleks tunniks koju magama. Pärast koolitust nautis mõnusat vahust vanni siidri ja raamatuga.

Taavi suhtles päeval kodustega ning koristas elamise ära. Õhtul oli plaanis kahe teise eesti paariga minna ühte kantribaari nimega Ranchman. Mehaaniline pull, line-tants ja kauboisaapad ja-mütsid. Kahjuks oli ühel paaril lapsehoidja leidmisega raskusi ning otsustasime nende juures niisama ühe istumise teha.

DAY 67

Marii sai hommikul lõpuks oma perega suhelda! Päris pikk vahe tuli seekord sisse ja niii hea oli taas kõiki näha ja kuulda.

Kella 2 kaheks olid meil piletid jäähokile. Marii sai Distressikeskusest sooduskupongi, millega sai ühe pileti osta 13 CADi eest. Põhiliiga mängude piletid jäävad vahemikku 50-200CAD. Tegemist oli hooaja viimase mänguga noorte (17-20 aastased) liigas WHL. Alguses veeretati välja punane vaip ja jagati auhindu. Mäng ise oli pisut loid, kuna kohad olid juba jagatud ja liialt ei pingutatud aga kui mõni värvav juba löödi, läks asi veidi tõsisemaks. Samas kogemuse sai ikkagi, kuna jäähall mahutab ~20000 pealtvaatajat (täituvus oli silma järgi 70%) ja noored fännid elasid omadele kõvasti kaasa.

Viimased 30 sekundit. Omad võitsid 3-2. Parem pilt mängu vaatama tulnud rahvahulgast. Esimesed pildid olid tehtud 15 minutit enne ürituse algust.

Nagu ikka siin maal on kombeks, jäetakse asjad lõpuks sinna, kuhu kukuvad ja küll keegi need ära koristab.

Pärast mängu läksime 17ndale avenüü pubisse "Ship & Anchor", kus Taavi sõi teist päeva järjest fish ja chipse ning Marii 6oz veiselihatüki ehk steak saladi. Sööki enam nautima ei läheks.

Koha sisekujundus ja ka ettekandjad olid omavahel vastavuses. Üks meessoost teenindaja nägi näiteks välja nagu oleks just voodist ärganud ning naisteenindaja pluusi ei saanud väga kehakatteks nimetada, kuna jättis rohkem nahka paljaks kui kattis.

DAY 63-65 Töönädal

DAY 63

Taavi suutis seekord juba varem ärgata -  ju sai unevõlg tasa magatud. Tööjuures ei midagi erilist. Pärastlõunal otsustas vaadata tööpakkumisi väljaspoole Alberta provintsi, kuna siinsed lood nafta ja gaasiga on üsna hapud ja erialase töö leidmine on raskendatud. Otsustasin vaadata Saskatchewan ja Manitoba provitsi, mis on järgmised 2 provitsi Albertast ida pool. Tegemist on pigem põllumajanduse, kaevanduse, metsanduse ja tootmisega tegelevate kohtadega, mis on üsna hõredasti asustatud. Näiteks Saskatchewan provintsis on kokku samapalju elanikke, kui siinses Calgary linnas  - 1,2 miljonit. Ning kahes kõige suuremas linnas elab 200000 elanikku. Manitoba provitsis on samuti 1,2 miljonit elanikku, kellest pealinnas, Winnipeg'is elab 600000.

Mariid ootas ees viis tundi pikem tööpäev - 9-20. Seetõttu sai asja rahulikumalt võtta. Tegelesin kliendiga, kellel on ühelt tegevuselt teisele liikumisega probleemid, nii et sobis hästi. Eesmärgiks oli ta vanni saada ning võib-olla Tim Hortonis käia. Esimese tegevuse peale kulus ainult 2,5 tundi. Tim Hortonisse minekuks tuli kõigepealt 3 tundi veenmistööd teha ning seejärel sain 4,5h Tim Hortonis endas olla planeeritud 1,5h asemel. Lõpuks olin veidi frustreeritud tõesti. Vähemalt said aga eesmärgid täidetud!

DAY 64

Taavit ootas tööjuures järgmise nädala töögraafik, kus oli mõndadele päevadele märgitud varasem alustamine köögis. Pole paha. Kahe nädalaga suutsin end näidata positiivsest küljest. Pärastlõunal kirju lugedes leidsin vastuse ühelt kanditeeritud tööpakkumiselt, kus sooviti mu kohta lisainformatsiooni ja paluti täita küsimustik. Ma ei ütle, et siit nüüd midagi tuleb, aga tore oli vahelduseks saada vastust inimeselt ja veel enam, kui see ei olnud ainult 2 rida: "Tänan, oleme teie avalduse kätte saanud".

Mariid ootas tööle minemise asemel hoopis esmaabikoolitus - seekord siis kahepäevane. Kooltisu asus mõnusalt 45-minutilise jalutuskäigu kaugusel - täpselt paras hommikuks. Läbiviijaid oli seekord kaks ning rohkem oli loba kui tegevust. Samas oli siiski ka uut informatsiooni ning palju toodi elulisi näiteid.

Pärast lõunasööki käisin ka ümbrist avastamas ehk siis kõndisin mäest ülesse, mis täis kõhuga väga hea ei tundunud. Vaated olid ilusad samas.

Pärast esmaabikoolitust ootas Mariid Distressikeskuse väljaõppe, kuhu tuli kahjuks otse koolituselt minna. Seetõttu pidin aga endale tee pealt ka midagi süüa haarama. Õnneks jäi tee peale Safeway, kus olid vaarikad sooduspakkumisel ning lisaks ostsin India pähklit.

Pärast koolitust tuli mõte uuesti Safewaysse minna, et Taavile üllatust teha. Nimelt olid ka pamplid soodushinnaga. Pamplid aga seostuvad Eesti, suve ja Pangodiga..

DAY 65

Mariid ootas taas esmaabikoolitus, mille tarbeks sai hommikul salat valmis tehtud ning hommikusöögiks eilseid pampleid nautida.

Muidu oli suhteliselt sündmustevaene koolituspäev. Aa koolituse läbimiseks pidi täitma testi - konksuks oli see, et testi sai täita terve koolituse väitel. Päris raske, kui saab kõiki materjale kasutada ja täita samal ajal, kui koolitaja vastustele vihjab.

Taavil oli oodata kiiret reedest tööpäeva või vähemalt nii ta arvas. Kuigi serveeritud lõunate hulk on kaks korda suurem, kui teistel tööpäevadel, jäädes minu arvutuste kohaselt kuhugi 200 kanti, ei osutunud see enam suuremaks väljakutseks. Hommikupoole kutsus peakokk ülejäänud köögipersonali minu alasse ja palus edasipidi mu tööd lihtsamaks teha.. st mitte lihtsalt visata asjad mu töötasapinnale vaid sorteerida ja asetada ühesugused esemed kokku ning eemaldada kleepsud (märgitakse peale sisu ja realiseerimisaeg). See teeks mu päeva umbes pool tundi kiiremaks.

Täna oli "esimene" palgapäev - sain oma esimese tšeki. Küsimuse peale, et see on mu esimene, mis ma nüüd teen sellega öeldi, et mine tähista. Ma ütles, et miks mitte ja miks mitte ka siin, mille peale öeldi, et tubli poiss, mine võta maja kulul üks õlu. Ei lasknud seda endale 2 korda öelda. Otsustasin lisaks sellele proovida ära ka ühe maja magustoitutest "shokolaadi pott", mis tähendab äärtest krõbedat seest vedelat shokolaadikooki vaniljejäätisega. Maitses koos tasuta kohviga päris hästi.

Õhtul ootas mind kirjakastis teine - automessi kokku/lahti panemise eest kirjutatud tšekk. Pangad olid selleks hetkeks juba kinni ning see andis võimaluse ära proovida siinse sissemakse automaadi. Võtad ümbriku, paned tseki ümbrikusse, paned ümbriku masinasse ning toksid klahvistikul vastava summa. Tšekil olevast summast kasutada saadava osa suurus sõltub su limiitidest.. kahjuks ei saa miljonit kirjutada ja kohe välja võtta.

Õhtusöögiks tegi Taavi imehead pannirooga kartulist, peekonist, seentest ja spinatist.

Selle peale mõtles Marii ära kasutada riccotta kohupiima, mille konsistents kohe üldse ei sobinud niisama söömiseks. Tuli täitsa hea kohupiimakook!

Õhtuks leppis Taavi ühe eestlasega kokku ühe sõidutunni. Oleks aeg load ära teha. Hea on, et seda tegin, kuna eksamilt oleks sedasi sõites 4 korda läbi kukkunud. Ei midagi eluohtlikku ega ebatavalist, aga poleks päris eksamimaterjal. Näiteks kiiruse ületamine, kuna pole harjunud vaatama valgel taustal musta kirjaga märke. Stoppmärke on siin päris palju ning nende taga mitte täieliku peatumiseni jõudmist peetakse automaatselt läbikukkumiseks. Lisaks on kuskil mingid jalakäijad, kelle arvates on nemad kuningad ja üldjuhul vaatamata teele astudes nad ka auto alla ei jää, kuna autojuhid arvestavad sellega. (Marii on sellega väga ära harjunud ning käitub juba päris kanada jalakäijana) Kaks kätt peaks ka kogu aeg roolil hoidma ning iga 5 sekundi järel enda ümbristevat peeglitest uurima.

DAY 61-62 Talv on tagasi!

DAY 61

Nädala algus nagu ikka ainult, et Taavi jõudis koju tund enne Marii ärkamist. Lisaks oli sillerdava päikse asemel maha sadanud lumi! Õnneks temperatuur püsib endiselt mõistlik - hommikul oli -2 ning pärastlõunal +2.

Marii tööpäev oli pehmelt öeldes kummaline. Esimene tunnike oli nii nagu ikka - pesu ja hommikusöök. Kell 10 seisis aga meie superviisor ukse taga ning soovis pooleli jäänud meeskonna kohtumise ära lõpetada. Suure osa ajast kulutasime taas timesheetide täitmise harjutamisele, kuid arutasime ka minu suureks heameeleks hommiku ja õhtuse vahetuse lõhe üle. Viimane loodetavasti paneb alguse suhete parandamisele. Lisaks öeldi, et mind määratakse võib-olla ühe kliendi eest vastutavaks töötajaks. Viimane uudis tõi nii häid kui ka negatiivseid emotsioone/mõtteid. Eks kui asi ametlikuks tehakse räägin täpsemalt.

Pärast "koosolekut" küsisin superviisor, kas keegi tahab temaga privaatselt suhelda ning mina soovisin. Nimelt ei ole ma üldse rahul oma töötundide arvuga. Nimelt töötan ma E-R 9-15 ehk kokku 30 tundi nädalas. Teised töötavad samuti viis päeva nädalas, kuid kuna teevad 8-tunniseid tööpäevi tuleb kokku 40 tundi. 20 tundi bi-weekly (eesti keeles kahe nädala tagant ehk siis palgaperiood) rohkem teha tähendab brutos 400 rohkem dollarit. Kuluks hetkel igati ära, kui arvestada, et Taavi veel täiskohaga ei tööta.
Igatahes väljendasin superviisorile oma muret ning tundus, et ta mõistis. Samas ütles, et on nüüdseks pakkunud alaliste lisatöötundide võimalust kahele teisele inimesele, kuigi teadis ka ise, et oleks esmalt pidanud minu käest küsima, kuna olen täiskohaga töötaja, kellel pole täiskoormus. Eks paistab, kas reaalselt ka midagi muutub. Ma väga looturikas ei ole, nii et a) jätkan teiste töökohtade otsimist ja b) loodan distressikeskuses lisaks vabatahtliku tööle ka töökoha saada.

Pärast superviisori lahkumist oli lõunasöök ning seejärel läksin meie maja juhiga menüüd planeerima, mis on nüüdsest minu ülesandeks. Võimalik, et pean kunagi ka toitu ostma minema.

Enne koju tulekut käisin taas läbi Alberta Works'ist et järgmised peatükid koolituse tarbeks välja printida. Maja juurde jõudes kontrollin kirjade saju ootuses alati postkasti ja seekord ei pidanudki pettuma - oli teatis mind ootava paki kohta. Kätte saab aga alles järgmisel päeval pärast tööd.

Kodus ootas mind Taavi, kes oli pool päeva maha maganud ning oli ka pealelõunat uimane ning seetõttu sain ise süüa teha. Hinnates külmkapi seisu, tuli ära teha puljong ja kanafilee - hea algmaterjal kana-klimbisupile!

Supp söödud ja tavapärane Interneti ring tehtud, otsustas Marii kiirkõnnile minna. Teekond tuli järgmine ja näha sai selliseid vaateid:

Sõjahohvrite mälestuseks

Jooksu lõpetasin kodulähedases alkoholipoes, kuna lubasin Taavile homse St. Patriku päeva puhul Guinessit osta. Ilmselgelt sain tünga, kuna hoolimata müüa pakkumisest võtta allahinnatud Guinnessi variant, võtsin mina ikka klaaspudeli variandi, kuna arvasin, et Taavile meeldiks see rohkem. Ilmselgelt oleks tema aga eelistanud kvantiteeti!

DAY 62

Talv on tõesti tagasi - hommikul võttis õues vastu 8 külmakraadi! Pärast sooje kevadpäevi tundus see eriti krõbe. 

Marii tööpäev erines tavalisest, kuna kolm esimest tundi oli koolitus keerukast käitumisest ja kuidas sellele reageerida. Polnud väga midagi uut ja kokkuvõttes suhteliselt haigutama ajav koolitus. Samas kohtusin kahe uue töötajaga - üks iiri neiu, kes Kanadasse kolinud 3 nädalat tagasi ning 60+ naisterahvas, kes hakkab meie majas õhtuseid vahetusi tegema. 

Koolitusel tekkis vastupandamatu saiakese isu, nii et olin õnnelik, et töö juurde mineva tee peale jääb Tim Hortons. Valisin endale ahvatleva lehttaignast saiakese toorjuustu ja maasikatega, mille tahtsin pärast lõunasööki ära süüa. Jõudsin tööle ja sättisin enda lõunasööki valmis (seekord avakaado, mozzarella juust ja kirsstomatid - ideaalsest lõunast oli puudu ainult Balsamico kreem). Kahjuks olin ka saiakese ülesse korrusele toonud ning samal ajal kui kohvi tegin, jõudis üks klientidest mu saiakese haarata. Mis seal ikka - ju muretses mu kehakaalu pärast! Nii et jah saiakese isu jäi rahuldamata. Ülejäänud aja tegime ühe kliendiga toidupakikesi.

Taavi hommikune ärkamine oli üsna vaevaline aga kuna tööle pidi alles kella 11ks jõudma, siis suutis end õigeks ajaks ikkagi üles ajada. Tööpäev sujus kenasti ja seekord lõpetasin tunnike hiljem kui tavaliselt. Uurisin kuidas mu sooritusega rahul ollakse ning sain vastuseks, et areng on kiire ja tubli olnud aga on veel ruumi paranemiseks. Võibolla tõesti aga arvestades seda, et mu jaoskond näeb peale minu lahkumist parem välja kui tööle minnes, siis on seda ka teistel. Igatahes oli täna esimene päev mil palka anti või vähemalt niiöelda jootraha osa palgast.

Kodu teel käis Marii läbi taaskord alkoholipoest, kuna mina eelmine õhtu St. Patriku päeva tarbeks iiri siidrit ei saanud - õnneks seekord õnnestus. Lisaks haarasin Superstorest kõige odavama paki kartulikrõpsu, kuna teadsin, mis pakis ootab.

Seekord ootas pakk õnneks kõigest 3 ploki kaugusel, nii et ei olnud hullu, et kaalus tervelt neli kilo! Koju jõudes tegin kiirelt lahti ja selline meeldiv sisu tuli välja:

Suur aitäh, emme! 

Jõudis täpselt õigel ajal, kuna juuksemask sai just otsa! Ning tegi St. Patriku päeva snäkivaliku lihtsamaks.

Seekord oli Taavi koka rollis ning valmistas imemaitsva sea sisefilee veini-apelsinikastmes rohelisel salatipadjal. 

Marii tahtis ka panuse anda ning tegi ammu loetud kale'i krõpse, mis kahjuks täitsid toa kõrbenud hapukapsa lõhnaga ja maitse oli ka suht sama. Ahju minnes nägi vähemalt ilus välja:

Pärast sööki kiirustas Marii järjekordsele koolituspäevale - tänaseks teemaks erinevad psüühikahäired. Ehk siis ei midagi uut, kuid mõned metafoorid sai jälle kõrva taha panna. Rollimängude ajal oli vastutavaks vabatahtlikuks umbes 65-aastane naisterahvas, kes käib vabatahtlikuks koos oma abikaasaga. Nii vahva mu meelest! 

Pärast koolitust koju jõudes oli aeg tähistada St. Patriku päeva!

Mmm kui maitsvad võivad olla parmesanisigarid, küüslauguleivad ja dipikaste!

DAY 59-60 Lake Louise

DAY 59

Laupäeva hommik algas Marii jaoks tavapärasel ajal, kuna ootas koolitus Distressikeskuses 9-16. Koolitusele jõudes ootas üllatus - laud oli nagu äke täis head ja paremat. Puuviljad karamelli kastmega, banaanid, küpsised, müslibatoonid, kaneelirullid, tundmatud saiakesed. Õnneks olin mina just lõpetanud hommikusöögiga, milleks olid pannkoogid, nii et suutsin esialgu ahvatlusele vastu panna. Esimese pausi ajal võtsin siiski melonit ja ananassi, sest siin saab neid liiga harva süüa.

Antud koolituspäeva teemadeks olid suhted ja lein. Esimese puhul näidati meile poole tunnist videot, kus erinevad teadlased rääkisid, mis kõik mõjutab inimese heaolu alates eostamisest. Seejärel keskenduti põhiliselt laste väärkohtlemisele reageerimisele. Leina puhul rääkis meile umbes 65-aastane naisterahvas enda isiklikest ja tööalastest kogemustest ning soovis, et me mõtleks, kuidas reageerime kaotusele. Sain igatahes huvitavaid ideid, mida tulevikus saab kindlasti erialaselt kasutada.

Lõunapausiks läksin koju ning minu üllatuseks ootas Taavi mind hiinapärase supiga. Marii jaoks oli veidi vürtsikas, kuid siiski väga hea.

Pärastlõunane osa koolitusest oli mõeldud rollimängudele. Minul oli kaheliikmeline grupp, nii et pärast nelja läbimängimist, saime koju minna - tund aega enne planeeritud aega! Ilmnes, et mu paariline elab minuga samas suunas, nii et saime koos koju jalutada. Tee peal selgus, et antud tüdrukul on olnud soomlasest poiss-sõber, mistõttu on ta ka Soomes käinud ning Eestist nii mõndagi kuulnud (eelkõige seda, et siin on odav alkohol ja lõbusad peod). Oli päris vahva Soome kohta kanadalase muljeid kuulda.

Koju jõudes, mõtlesin, et viskan end korraks pikali, kuna olin nii väsinud. Ärkasin 2-3 tundi hiljem. Õnneks ajasin end kohe püsti ning suundusime Co-opi poole, et toiduvarusid täiendada. Said päris korraliku täiendust. Näiteks järgmiseks 12. kuupäevaks ostsime pardi - kilohind oli ainult 6-7 dollarit!

Õhtusöögiks osutus seekord friikartulid kalapulkadega, mida Marii sõi oma sarjade ja Taavi oma sarjade vaatamise kõrvale. Kell 21 läksime mõlemad voodisse televiisorist "Criminal mindsi" vaatama ning magasime umbes pool tundi hiljem.

DAY 60

Taaskord oli varajane äratus, kuna kell 9 pidid Caroline ja Kristen meid peale korjama. Hommikusöögiks peekon ja scrambled eggs ning sõit Lake Louise juurde võiski alata. Meie olime veidi uimased pärast pikka ööund ning ka küüdipakkujad, kes aga erinevalt meist olid alles kell 3 öösel magama saanud. Marii oli poole teest antisotsiaalne ja luges koolitusmaterjali psühholoogiliste häirete kohta.

Esimese peatuse tegime tund aega hiljem Banff's, et tõeliste kanadalaste kombel Timmust (loe: Tim Hortons) kohvi ja võileiba võtta. Seejärel võtsime suuna Lake Louise poole. Pärast umbes tunnist sõitu olimegi kohal. Ilmaga nii väga ei vedanud - väljas oli -2 kraadi ning pilves. Olime aga oma talvevarustuse selga pannud, nii et külma pärast liikudes muretsema ei pidanud.

Esmalt tegime kilomeetrise matka mäest üless, et näha vaadet külmunud ja lumisele Lake Louise'le. Hoolimata raskustele, mida libe matkarada pakkus, oli vaade seda igati väärt! Lubasime, et tuleme suvel igaljuhul tagasi, et näha reklaamidelt nähtud vaadet helesinisele järvele. Allaminek oli aga äärmiselt naljakas, kuna oli kaks võimalust - kas kiirelt tippides või kontrollimatult joostes. Mõlemaid variante oli ülinaljakas vaadata. Lõpus said julgemad püstijalu alla libiseda ning vähem julgemad nagu Marii tagumiku peal alla tulla.

Teisena läksime üle külmunud järve koske vaatama. Samuti külmunud, kuid imeilusat helesinist värvi. Ning hea väljakutse jääronijatele, keda oli umbes 10.

Viimase väljakutsena otsustasime vaatama minna Mirror Lake'i (eesti keeles peegel järv), kuhu oli 2,6 km mäkkekõndi. Õnneks oli antud tee enamasti lume all ning libeduseoht väiksem. Siiski oli tegu paraja ettevõtmisega.

 Järve juurde jõudes tabas ka paras pettumus, kuna polnud vaadata muud, kui ainult valget ringi. Õnneks oli järve taga mesilasepesa kujuline kalju, mis veidi asja parandas.

Pildid tehtud suundusime tagasi. Mariid kutsus aga kahjuks loodus, mistõttu läks joostes - sedapuhku väike libedus isegi toetas. Kukkuda õnnestus Mariil ainult korraks ja seda 20 meetrit enne nö alla jõudmist. Õnneks ei midagi muud peale sinika puusal.

Garmini kokkuvõte päevast

Pärast 11 km matka olime kõik näljased ning tüdrukud külmetasid. Seetõttu otsustasime läbi minna Canmore A&W'st ning võtta ühed burgerid. Marii jõi veel ka kuuma kakao, koos Timmust võetud kaneelirulliga, pärast, mida oli külmatunne kadunud.

Enne koju jõudmist käisime No Frills'is, mis on kohalik Säästumarket. Ainult, et siin on kaubavalik sama kui suures poes ja ainult hinnad odavamad. Me ei suutnud taas toidukraamile vastu panna ning jõudsime koju kahe toidukotiga.

Marii läks pärast koju jõudmist vanni raamatuga mõnulema. Seejärel pesi pesu, tantsis ning vaatas filmi "Wild". Filmiga päris  lõpuni ei jõudnud, kuna uni kutsus.

Taavi aga seevastu pidi hoopis tööle minema - autoshowd lahti lammutama. Alustuseks, siis ülespanemisel tegemata jäänud pildid pildid "tornist" ja klaaspiirdest. Tegelt oli veel asju mida pidi lahti võtma.. näiteks üks sein koos kahe 80 tollise telekaga ja käputäie iPadi konsoolidega

Peale esimest pausi küisisin, et mis plaan tänaseks on mille peale vastati, et läheb kaua läheb kas teile ei öeldudki. Olin alguses optimistlik ja arvas, et lõpetame 2 ajal öösel aga reaalsuses saime 6st hommikul koju. Kahju ainult, et võileiba kaasa ei pakkinud aga õnneks nälga ei jäänud kuna kaaslased ja objektijuht jagasid lahkelt oma kaasa võetut. Linna peal oli juba liikumist -  inimesed liikusid tööle.. mina aga koju.

Mäletate reedel oli 18 kraadi sooja..hommikune tee koju viis mind igatahes läbi lume.

DAY 57-58 kevad!

DAY 57

Marii tööpäeva eesmärgiks oli saada muidu kodus istuv klient kinno, sest ta armastab filme. Esimene katse ebaõnnestus, kuna keegi ei olnud vajalikke dokumente õigesse kohta pannud, nii et pidin kuidagi kliendi tellitud taksost välja saama. See ei olnud aga lihtne ning muidu suhteliselt vaikne ja rahulik klient väljendas oma vastumeelsust väga selgelt, öeldes kõva häälega mitmel korral "never", kui palusin taksost välja tulla. Õnneks oli mul kaasas lõunasöök ning sain ta sellega majja tagasi meelitada.

Õnneks tuli pärast sööki meelde otsida läbi kõik kliendi jopede taskud ning ühes neist oli ka vajalik dokument. Kutsusin uuesti takso ja sõit kino poole võis alata. Läksime vaatama kogupere filmi "Paddington". Kui kliendi snäki valimine läks kiirelt, siis mina kulutasin sellele vähemalt 10 minutit ning lõpuks võtsin lihtsalt friikartulid ja coca-cola, mis maksis pea 9 daala. Film ise oli aga väga naljakas, nii et ma sain kõva häälega naerda. Klient vaatas mitmel korral mind väga lõbustatud näoga. Õnneks teisi filmivaatajaid ei olnud peale meie. Pärast filmi lõppu ja kõigi subtriitide ära vaatamist, oli õnneks klient nõus kohe koju minema - eelviimane kord soovis ta sama filmi veel kaks korda vaadata. Siiski jõudsime koju väikesege hilinemisega, kuid õnnelik klient oli seda väärt.

Taavi tööpäev oli nagu ikka. Tundub, et sobilikud töövõtted on omandatud. Eks homme ole näha, kuna reedel on rahvast kõvasti rohkem. Ilmad on meil mõnusalt kevadised (päeval 16-18 'C kraadi sooja ning öösel jääb ka plussi poole peale). Tagasiteel koju astusin läbi ühest kohvikust "Brülee", mis pakkus ilusaid ja värskeid koogikesi. Seoses järjekordse 12'nda kuupäevaga haarasin kaasa kolmekihilise šokolaadikoogi ja sidruni tarte tatini. Õhtusöögiks forell koos salatiga ning kook ja kohvi. Väga maitsev.

Pärast õhtusööki lippas Marii jälle koolitusele - seekord küll veidi mõruda maiguga, kuna oleks hea meelega pigem Taaviga õhtu veetnud. Koolitus oli siiki seda väärt, kuna pool ajast kulus rollimängule. Ehk mina sain esmalt harjutada kõnele vastamist (sain väga hästi hakkama) ning seejärel ise helistajat mängida. Lõpetuseks saime maiuspala - vabatahtlik, kes on seda tööd juba 20+ aastat teinud, tegi meile näidisvestluse (nö juhtumi saime ise välja mõelda). Sai igatahes imehästi hakkama ja õppisin teda vaadeldes päris palju.

Koju jõudes vaatasime hea une saavutamiseks "Criminal mindsi" - päris põnev osa oli seekord.

DAY 58

Reede hommik algas Mariil Skype vestlusega vanematega. Kuna meil siin keerati kella edasi ja teil veel mitte, siis arvestasin, et ajavahe on 10 tundi - tuli välja, et on hoopis 8 tundi. Igatahes oli siiski mõnus üle pika aja jälle vanemaid näha ja silmast-silma tegemistest rääkida.

Marii lootis reedel rahuliku tööpäeva, aga kahjuks päris nii ei läinud. Nimelt ei olnud seekord tööl tavapärane meeskond ning asendajad polnud just kõige töökamad. Enamuse ajast jõid kohvi või sõid. Minu suureks üllatuseks ei olnud nad minu tööle jõudmise ajaks ka kliente ülesse äratanud ning läks päris kiireks, et õigel ajal välja saada. Nimelt ootas taas trummitund. Seekord läks suhteliselt sarnaselt varasemale - üks istus ukse ette matile ning keeldus liikumast ning teine jooksis aeg-ajalt niisama ringi. Viimane vähemalt nautis poole ajast tundi ennast ka.

Koju tagasi jõudes oli lõunaaeg ning pärast soovisin ühe kliendi Wendysse viia. Vähike omakasu oli ka mängus - nimelt ei ole ma sinna veel jõudnud. Kahjuks seekord klienti välja meelitada ei õnnestunud. Selle asemel vaatasime hoopis ta fotoalbumit ja kirjutasime sõnu.

Taavi reedene tööpäev osutuski väga klientide rohkeks, aga õnneks tuli kõigega toime ning sai isegi kiita. Eesmärk on töötasapind, kuhu kelnerid kasutatud nõud toovad, võimalikult hästi ära organiseerida - igale asjale oma koht ja iga asi omal kohal... ju tootmiskeskkonnas töötamisest on midagi kasu ka olnud. Organiseeritud kaos näeb parem (hoomatavam) välja kui suvaline segadus.

Ilm on jällegi võrratult ilus ja sedapuhku läksime välja jalutama. Esmalt võtsime suuna nädala algusest tuttavate treppideni ja ülesse ning siis tulime jõekallast mööda koju tagasi. Väga mõnus ja silmailu pakkuv jalutuskäik.

Koju jõudnud läks veidi kiireks, kuna Marii pidi 18:45 Distressikeskuses varjutamas olema. Kiire dušš samal ajal kui Taavi süüa valmistas ning veel kiirem söök ning Marii taas uksest väljas oligi.
Varjutatavaks osutus umbes 30ne naisterahvas Anna, kes on Distressi keskuses vabatahtlik olnud alates augustist. Vahetus kestis 23ni ning selle aja jooksul võtsime vastu kaheksa kõnet, millest kaks olid suitsiidiohuga ning ülejäänud soovisid lihtsalt kellegagi suhelda. Ja üks vajas infot, mida teha, kui autol bensiin otsa on saanud. Igatahes oli väga põnev, sain palju targemaks süsteemi enda kohta ning ootan juba väga, et saaks ise ka alustada!